"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Majas elasid raehärrad ja tegutsesid rotipüüdjad (0)
09. märts 2009

Suur-Karja 2 on läbi aegade kuulunud kolmele Tallinna raehärrale.

 

 

Aastatel 1468-1517 oli hoone omanik kaupmees Lodewicus van Crufft, raehärra aastast 1481. Tema võis kindlasti endale lubada oma aja tipmist koduvarustust. Suur osa ruumidest oli kasutusel kõikvõimalike transiitkaupade ning kodumaise teravilja ladude ja salveruumidena.

1560. aastal sai maja omanikuks Diderick Korfmaker, tõlkes korvitegija. Tegu oli eduka karjäärimehega: saanud kodanikuks, valiti ta juba 1562. a raehärraks ja 1571. a bürgermeistriks ehk linnapeaks. Kuigi mehel tuli koos linnaga kannatada sõjast, linna piiramistest ja kaubanduse soikumisest tekkinud kahjusid, jõudis ta sõja lõpu ära oodata ja taas veidi paremaid päevi näha.

1673 pandi majavaldus oksjonile ja kohtufoogt loovutas selle kaupmees Dirick Wittele. Tema pärines nimekast raesuguvõsast, sai 1681. a raehärraks ning oli Maidla mõisa omanik Hageri kihelkonnas. Witte võttis käsile ka äsjaomandatud maja korrastamise Tallinnas ajakohase, barokse moejoone kohaselt. Fassaadil võime näha oinasarve moodi müüriankruid toona uuendatud puidust vahelagede kinnitamiseks. Usutavasti võlviti siis osa keldreid, mis varem olid talalagedega, tehti uusi müüritreppe ja siseportaale, loobuti fassaadide saehambulisest viilulisusest ning ehitati välja praeguseni säilinud kõrge kaheastmeline mansardkatus. Erinevalt hilisemast raudplekist olid nõgusad katuseosad kaetud punaste S-kujuliste kividega.

Dirick Witte ettevõtmistest on kõige kunstipärasemana säilinud uuendused teise korruse vanas peretoas: lehtmaalingutega talalagi ning üliharuldase maalingu katkendid ühel seinal. Maaling jäljendab äärepitsidega drapeeringut, millel on lilli ja küllusesarved.

Hilisemad ümberehitused ei rikastanud enam majavaldust, puudutades vaid sisemist plaanilahendust, põhiliselt uute vaheseinte lisamise näol. Nõukogude ajal paiknes siin linna sanitaarepidemioloogia jaam, kust kodanikud võisid tellida abi hiirte ja rottide hävitamiseks (seda nimetati deratiseerimiseks).

Fassaadide ilme on aga tänini peaaegu samasugune, nagu see oli juba 200 aastat tagasi.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.