80 aastat tagasi politseikooli lõpuklassi pääsenud Eesti esimene naispolitseinik oli ka Baltimaade esimene naiskriminalist.

Esimese maailmasõja aastatel õnnestus Reveli naistel suruda mehed konka konduktorite ja vagunisaatjate kohtadelt välja. Nende tööleasumine seni puhtmehelikuks peetud ametitesse tõi kaasa följetonide tulva ajaleheveergudel: no muidugi, esialgu hakkavad naised sõiduvahendeid kamandama, homme tahavad viimaks kardavoikski saada! Selgus, et nali oli prohvetlik: täpselt kümme aastat hiljem, 1925. aastal, kõlas mõte vajadusest naispolitseinike järele III üleriiklikul naistekongressil täiesti ametlikul tasandil.

Kongressist osavõtnud rõhutasid, et naispolitseinikud võiksid väga hästi toime tulla niisuguste ülesannetega nagu «võitlus ebakõlbelise käitumisega», naiskurjategijate konvoeerimine arestimajast kohtusaali, suhtlemine naiskinnipeetavatega, samuti korra järele valvamine ühiskondlikel üritustel. Eraldi naispolitseinikest koosnevaid üksusi luua ei plaanitud, sest leiti, et naised võiksid töötada juba olemasolevas politseistruktuuris. Eriti rõhutati naispolitseinike vajadust Tallinnas, kuna pealinnas oli korravalvureid napilt.

Suurepärane õppeedukus

Möödus veel neli aastat, enne kui naiste kongressil kõneldu sai tegelikkuseks. 1929. aasta veebruaris otsustas politsei peavalitsus, tuginedes siseministeeriumi loale, lubada ennekuulmatut eksperimenti: anda Tartu ülikooli juura alal lõpetanud Lydia Kukele võimalus teha sisseastumiseksamid Tallinna politseikooli.

1897. aastal sündinud Lydia Helene Marie Kukk (pärast abiellumist Erilane) läbis politseikooli eksamid hiilgavalt ja võeti 1929. aasta 15. märtsil vastu lõpuklassi, kus õppis juba 28 noormeest. «Koolidirektori korraldusel on Lydia Kukk vabastatud riviharjutustest ja mõnedest võimlemistundidest,» teatasid ajalehed. «Lisaks sellele on talle lubatud mitte elada internaadis.»

Nagu ajakirjandus märkis, oli seos tütarlapse politseikooli vastuvõtmise ja naiste kongressi poolt siseministeeriumile saadetud märgukirja vahel täiesti olemas. Ilmselt avaldas mõju ka nende riikide loetelu, kus politseimunder iseenesestmõistetavalt juba mõnda aega naiste garderoobi kuulus. Jutt ei käinud ju enam ainult USA-st, Suurbritanniast, Saksamaast ja Prantsusmaast, vaid ka Austraaliast, Argentiinast, Belgiast, Egiptusest, Iirimaast, Islandist, Norrast, Poolast, Rumeeniast, Tšehhoslovakkiast, Rootsist, Soomes jpt riikidest. Võib arvata, et Eestimaa politseijuhid soovisid lähimatest naabritest eesrindlikumad olla: Lätis ega Leedus politseis veel naisi polnud.

«Olukorda ei pea aga tõlgendama nõnda, nagu oleksid naiste ja meeste õigused politseiteenistuses täiesti võrdsed,» mainiti ajaleheartiklis kõnealust «erijuhtumit» selgitades. «Politsei peavalitsus kahtleb, kas naisi saaks rakendada näiteks valveteenistuses, kuna ei ole kindel, kuidas elanikkond sellele reageeriks.»

Raske karjäär ja saatus

«Politseikooli madalamatesse klassidesse ei ole soovitav naisi vastu võtta,» vastas kohtu- ja siseminister Jaan Hünerson politseikooli direktori Eduard Metsa järelepärimisele.

Kaheksa kuud väldanud kursuse politseikoolis läbis Lydia Kukk ilma, et ajakirjandus oleks talle erilist tähelepanu osutanud. 15. novembril 1929 asus ta tööle Tallinna kriminaalpolitseis, saades oma sõnul Baltimaade esimeseks naiskriminalistiks. See kõlas küll austavalt, kuid karjääriredelil tõusta oli tal palju raskem kui meessoost õpingukaaslastel. Esmalt sai temast agent, kolm aastat hiljem vanemagent, 1935. aastal assistent. Sellega tema karjäär lõppeski: juhtkonna suhtumine naistesse jäi konservatiivseks.

1941. aastal küüditati Lydia Kukk koos abikaasaga Venemaale. Ajaloolane Mai Krikk on nimetanud tema surmadaatumiks aastat, mil Eesti esimene naispolitseinik Kirovi oblasti Muhhino rajooni välja saadeti. Represseeritute nimekirjades on märgitud, et ta suri 26. märtsil 1958 Ust-Tarski rajoonis Novosibirski oblastis, kuhu tal õnnestus taotleda oma üleviimist – ema juurde, kes oli samuti Siberisse saadetud.

Tegelikult tuli Lydia 1958. aastal tagasi Eestisse, kus võitles enda ja mehe rehabiliteerimise eest. Tema mees Anton Erilane oli vangilaagris maha lastud. Mees rehabiliteeriti, kuid naist mitte. Haige Lydia palus end suunata hooldekodusse. Esimene Eesti naispolitseinik suri Iru hooldekodus 15. juulil 1993, olles ära näinud ka uuesti sündinud Eesti Vabariigi.

Kõige esimene naine juba 64 aastat varem

Esimene naispolitseinik asus New Yorgi politseis ametisse juba 1865. aastal. Vana maailm võttis sellest eeskuju 40 aastat hiljem: esimene naine asus 1905. aastal kuritegevusega võitlema Londoni politseis. Kümmekond aastat hiljem asutati naispolitseinike rahvusvaheline ühendus. Politseijaoskondades oli naisi tööl järjest rohkem – meeste rindeleminek aitas Euroopa konservatiivsust murda.