“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
Kevad tõi 75 aastat tagasi eestisse diktatuuri (0)
22. märts 2009
Vabadussõjalased koosolekul Kalevi spordiväljakul 1933. aastal. Rühma keskel seisab, käed selja taga, vapside üks juhte kindralmajor Andres Larka. Vasakult teine vapside staabiülem Artur Sirk.

Möödunud nädalal, 12. märtsil möödus 75 aastat sellest, kui Konstantin Päts ja Johan Laidoner Eestis riigipöörde korraldasid ja põhiseaduse jalge alla tallasid. Oli see päev – esmaspäev – Eestile õnne või õnnetuse päev?

 

Möödunud nädalal, 12. märtsil möödus 75 aastat sellest, kui Konstantin Päts ja Johan Laidoner Eestis riigipöörde korraldasid ja põhiseaduse jalge alla tallasid. Oli see päev – esmaspäev – Eestile õnne või õnnetuse päev?
 

Haige rahvas olla ju terveks ravitud, kui Pätsi terminoloogiat kasutada. Majanduskriisist olla välja tuldud, kuigi ülesminek algas juba enne riigipööret – kohe pärast krooni devalveerimist 1933. aasta suvel. Intelligentsi ja kõiksugu poliitikute suud pandi kinni, kui nad just Kadrioru õukonna kamariljasse ei kuulunud. Päts ja Laidoner said veel viis aastat nautida piiramatut võimu, et siis igasuguse võimuta jääda.

Allan Alaküla artiklis «Seesama reha» (raamatus «Detsembrimäss. Aprillimäss», Tallinn 2008) esitatakse versioon, kuidas Pätsi-Laidoneri klikk raius enese võimu kindlustamiseks kindla käega maha Eesti poliitilise maastiku vasaku tiiva 1924. aastal. Pärast seda oli parema tiiva hävitamine 1934. aastal aga juba asjade paratamatu areng, mille tagajärjel seistigi 1939. aastal abitult Vene suurvõimu vastas.

Kui mõtleme, miks Päts ja Laidoner 1940. aastal nii kergesti alistusid ega söandanud anda käsku vastupanuks, siis hinges võisidki mõlemad kahelda, kas nende järel enam tullakse.

Poliitiline korruptsioon ja lihtsameelsus

Mingil määral oli 1934. aasta kevadine riigipööre kantud juhuslikkusest, mis aga sai saatuslikkuseks. Pärast vapside võitu 1933. aasta oktoobris toimunud referendumil astus Jaan Tõnissoni valitsus tagasi, sest nemad olid soovitanud rahvahääletusel uuele põhiseadusele ei öelda. Ettepaneku Pätsile moodustada uus valitsus tegi Karl Einbund ja seda toetasid põllumeestekogud (Riigikogus oli neil 42 kohta), sotsialistid (22 kohta) ning ka väheldane (5 kohta) venelaste fraktsioon riigikogus. Seda Pätsi valitsust, mis sai siiski vaid lihthäälte enamuse (49 poolt-, 38 vastuhäält), nimetati usaldusvalitsuseks, sest Päts valis selle liikmed mitte parteilise mandaadi, vaid isikliku usalduse alusel. Meie mõistes oli siis tegu pigem ametnike valitsusega, mille eesotsas seisis siiski poliitik. Eeldati, et see on valitsus vaid mõneks kuuks – 1934. aasta aprillini, mil nädalase vahega pidid toimuma algul riigivanema ja seejärel ka parlamendi valimised.

Legendi järgi, mida mul päriselt kontrollida ei ole õnnestunud, olevat parlamendiparteid sedagi aega pidanud liiga pikaks ning uus koalitsioon Pätsi väljavahetamiseks olevat formeerunud juba 1934. aasta jaanuariks. Kavatsus läks aga nurja, sest teravnes miiniristlejate Lennuk ja Vambola Peruule müügiga seotud skandaal. Mõnda aega oli liikunud jutt, et laevade müügilt võeti suurt altkäemaksu. Nüüd olevatki Eestisse tulnud toonane Peruu saadik Saksamaal, kes pannud imeks, et rahad, millest räägitakse Tallinnas ja Limas, on nii erinevad. Vahe ei olnud mõnes protsendis, Peruus väideti olevat makstud ühe kolmandiku võrra rohkem, kui Eestisse jõudis. Peruu saadiku külaskäik tekitas paanikat Eesti riigimeeste seas, kes hakkasid üksteist süüdistama varguses. Uus koalitsioon läks lõhki, jõudmata veel sündidagi, ja umbusaldusest Pätsile ei tulnud enam midagi välja.

Arhiivid vaikivad riigipöördest

Laevatehingust veel nii palju, et kaks kõrget Eesti tegelast – kaitsevägede staabiülem kindral Juhan Tõrvand ja kaitseminister August Kerem – läksid selle pärast isegi kohtu alla. Kohtuotsus aga tuli juba pärast riigipööret ning mehed mõisteti õigeks. Vahekasu olevat taskusse pistnud mitte nemad, vaid mingi Hamburgi vahendusfirma. Kuigi tunnistati, et midagi olevat pudenenud ikkagi ka Eestisse. Võib küsida, kas kohus oleks Tõrvandi ja Keremi õigeks mõistnud ka demokraatlikus Eestis, aga sellele ma vastust ei tea. Küll on teada, et mõlemad mehed olid Laidoneri usaldusalused.

Keeruline on üldistada selle riigipöörde tehiolusid, sest arhiivides on tühik, nagu polekski nendel päevadel Eestis midagi toimunud. Ei mingeid stenogramme, protokolle ega käskkirju. Laidoneril ei olnud riigipöörde päeva hommikul veel ametlikku käsuõigust. Ajaloolased ei oska öelda, kes andis käsu Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülemale Aleksander Jaaksonile, et sõjakooli aspirandid välja toodaks. Kes andis korralduse Harjumaa kaitseliitlastele jne. Teadjate ring oli väga kitsas – riigivanem Päts ise, kohtu- ja siseminister Johan Müller, kaitseminister Paul Lill, värske Sõjavägede Staabi ülem Nikolai Reek ja sõjaväeluure elik Sõjavägede Staabi II osakonna juhiks toodud Richard Maasing. Enamus ministreid vaatas aga Toompeal juhmi näoga pealt, mida nende ümber korraldatakse.

Valitsus provotseeris vapse ise

Esiteks: toimus mitte võimu pööramine, vaid võimu kindlustamine. Päts ja Laidoner kartsid kaotust nagu tuld. Presidendikandidaatide nimekirjas oli Päts toetuse poolest alles kolmandal kohal Larka ja Laidoneri järel ning tema šansid aprillis uue põhiseaduse alusel riigi etteotsa tõusta olid väga väikesed. Laidoneri lood olid veel keerulisemad. Teda räiges korruptsioonis süüdistavad artiklid vapside ajalehes Võitlus olid juba saabunud trükikotta ning kindralil võis olla tõsine mure – äkki antaksegi kohtu alla ja tuleb hakata midagi tõestama.

Ja nii võetigi appi tänapäeval lausa koomilisena mõjuv jutt sellest, kuidas haiget rahvast ja riiki tuleb pärast kirurgilist sekkumist rahus ja vaikuses ravida. Et rahvas neile kirjutatud rohtude mõjus siiski kahtles, korrati operatsiooni 1935. aasta detsembris – siis õnnestus valitsusel tõepoolest vapsid provotseerida riigipöördekatsele.

Siin on otsene paralleel Ansipi valitsuse võimu kindlustamise retoorikaga 2007. aastal. Valitsuse poolt toona massirahutuste vallandamist põhjendati ju samuti jutuga sellest, kuidas muidu olnuks ees veelgi suuremad probleemid, kui mitte lausa riigipöördekatse. Suur osa eestlastest jäi seda jampsi uskuma. Kuigi mingeid tõendeid nende väidete kinnituseks pole ilmnenud. Hoopis vastupidi – mässu väidetavad organisaatorid mõisteti kohtus õigeks ja tänu kohtuprotsessile on nende poliitiline kandepind varasemast kindlasti laiem.

Teiseks: riigipööre läheb läbi, kui sellele ei teki kohe küllaldast vastukaalu. Eesti parteid salamisi rõõmustasid Pätsi–Laidoneri riigipöörde üle, sest nad lootsid lahti saada edukatest vapsidest. Keegi neist ei kujutanud ette, et lahti saadakse ka neist endist. Parteid ja nende ajakirjandus (aga kogu toonane ajakirjandus oligi avalikult parteiline) olid algul toetavad, sest vapsid ründasid neid kõiki, s.o senist parteilist süsteemi tervikuna. Loodeti, et olukord stabiliseerub ja Pätsi–Laidoneri pööre annab jälle võimaluse rahulikult elada. Riigikogu kiitis 15. märtsil selle pöörde heaks ja leppis väljamõeldud süüdistustega vabadussõjalaste vastu.

Pätsi–Laidoneri tublid liitlased olid sotsialistid, kes neile kõige enam järele kiitsid. Juba aasta algul rääkisid nad vajadusest vapsid «suukorvistada». Kõige rohkem sidusid nad vapse Saksamaa ja fašismiga. Nendelt pärineb legend, nagu oleks ajalehe Võitlus rotatsioonimasin konfiskeeritud Saksamaal sotsiaaldemokraatidelt ning toodud Eestisse Saksa firmade toel. Ega vapsid ka võlgu jäänud. 1933. aasta lõpus esitasid nad parlamendile nn marksismi keelustamise seaduseelnõu, mis muuhulgas nägi ette ka sotside partei laialisaatmist.

Parteid ega ka ajakirjandus ei andnud enesele aru sellest, et pärast vapside likvideerimist jõutakse ka nendeni. Nad lõikasid hetkelist kasu, aga pikemas perspektiivis osutusid kaotajaks. Päts küll teatas esialgu, et otsest tsensuuri ei tule, toimetajad peavad ise valvel olema. Selle lubaduse murdis ta üsna varsti.

Ajalehed pandi kinni

Esialgu suleti vabadussõjalaste häälekandjad. Seejärel pandi kinni Maaleht. Selgituseks öeldi, et ajalehe toon häirivat kodurahu ja ühiskondlikku korda. Tegelikuks põhjuseks olevat olnud asunike partei ja Tõnissoni partei omavaheline lähenemine ja ühisaktsioonide ettevalmistamine valitsuse kritiseerimiseks. Järgmisena võeti ette Tõnissoni Postimees. Räägiti ajalehe võlgadest, aga kindlasti ei meeldinud võimuritele Tõnissoni juhtkiri ajalehes, kus avaldati lootust tagasipöördumiseks normaalsete olude juurde. Tõnissoni hurjutati kodurahu rikkumise pärast tema ajalehes, Postimehe aktsiaseltsi juhtkond taandati, Tõnisson ise jäi ilma peatoimetaja ametist.

Parteide ja ajalehtede kahjurõõm asendus nutulauluga, kui nad kõik poliitiliselt maastikult välja tõrjuti. 1938. aastal pandi kinni ka tsentristlik Vaba Maa ja sotside Rahva Sõna; ajaleht Kaja kujundati ümber valitsuse häälekandjaks Uus–Eesti. Leheneegritel kadus viimanegi iseseisvus, riigi propagandatalitus tegi neile üha aktiivsemalt ettekirjutusi. Arvan, et ega Pätsilgi ei olnud 1934. aasta kevadel õiget ettekujutust, mis edasi saab. Kui aga oli kord juba hakatud kruvisid kinni keerama, siis pääses valla ahelreaktsioon, mis kestis kuni Pätsi võimuperioodi lõpuni.

Liigne enesekindlus hukutas

Kolmandaks: vapsid hindasid ennast üle. Kuigi neid oli palju – mitte küll 60 000, nagu nad tookord hooplesid, aga 20–25 000 kindlasti. Väga tugev oli nende toetus sõjaväes ja kaitseliidus. Ühtedes mälestustes kirjutatakse, et poliitilise politsei ülem Juhan Sooman ise oli vapsidele lähedane ning käis neid veel mõni päev varem salaja hoiatamas, et midagi on tulemas. Võib-olla hoidis kõik uksed lahti, sest tol hetkel polnud veel kellelegi teada, kuidas situatsioon laheneb.

Vapse vedas alt nende liigne enesekindlus. Nad tõenäoliselt teadsid, et kehtestatakse erakorraline seisukord, aga kehitasid selle peale vaid õlgu. Ka Tõnisson oli kehtestanud erakorralise seisukorra, aga tegi seda ebajärjekindlalt ning pidi varsti ise tagasi astuma. Arvan, et pärast Tõnissoni ebaõnnestumist ei võtnud ükski poliitik enam sõjaseisukorra kehtestamist tõsiselt.

Päts oli aga palju järjekindlam mees, mis on ka arusaadav, sest ta läks välja panga peale. Päts laskis esialgu arreteerida kogu vapside eliidi – 500-600 inimest – ja võttis sellega vabadussõjalastelt võimaluse legaalseks vastupanuks. Vapsid suruti põranda alla, kus nendega oli palju lihtsam arveid õiendada. Vapsid viidi seisundisse, kus nad leidsid, et kuna valitsus on võimule tulnud vägivallaga, siis võib teda ka vägivallaga kukutada. Kui 1934. aasta kevadine vapside võimuhaaramiskava oli Pätsi muinasjutt lihtsameelsete lollitamiseks, siis 1935. aasta detsembris püüdsid nad tõepoolest Pätsi–Laidoneri režiimi jõuga kukutada. Mina ei tea, kas ahvatlesid neid selles suunas poliitilise politsei provokaatorid või tegi seda Eesti üks oma aja silmapaistvamaid oraatoreid Artur Sirk Soome lahe tagant, igatahes oli see püüdlus juba ette nurjumisele määratud. Ja kindlasti vajas Päts seda oma süveneva diktatuuri põhjendamiseks.

Päts suutis riigipöördekava varjata

Muide, vapsidele sarnast naiivsust on hiljem ette heidetud ka Pätsile ja Laidonerile, kes 1940. aastal näisid tõemeeli uskuvat, et ega midagi palju hullemat sellest, mida nemad võtsid ette enda poliitiliste vastastega, ei juhtu ka nendega. Ja tõepoolest, 1940. aasta suvel Eestis rakendatud poliittehnoloogia ei erinenudki märkimisväärselt sellest, mida iseseisvas Eesti Vabariigis oli korduvalt praktiseeritud. Nii vapsid kui ka neid hävitanud klikk taipasid aga diktatuuri arenguloogikat liiga hilja.

Olen imestanud, kuidas siiski õnnestus Pätsil oma riigipöördekava nii kaua avalikkuse eest varjata. Näiteks on ju teada, et juba veebruaris anti siseministeeriumis käsk asuda koostama vapside liikumises osalejate nimekirju. Seda aga oli selgitatud kohtu- ja siseministri Mülleri poolt vajadusega koostada ministeeriumis vabadussõjalaste liikumise ajalugu (!) ning anda tulevikus välja isegi selleteemaline raamat. Uskumatu, aga nii olevat asja selgitatud ja võib-olla isegi usutud.

Tänapäeval on lihtsam. Parteide liikmete nimekirjad on internetis saadaval ja keegi ei pea vaeva nägema nende salajase kokkupanekuga. Iseasi, kui täielikud on need avalikud nimekirjad.

Kas vapsid oleks käitunud teisiti?

Mõnevõrra meenutab 1934. aasta olukord Res Publica võimuletulekut Eestis 2003. aastal. Ka see seltskond esitles end uue rahvaliku jõuna, kes vastandub vanade ja korrumpeerunud parteide süsteemile. Reformierakonna liidritel olevat olnud kaks võimalust – kas Res Publica ideeliselt, jõuga või mingil muul viisil maha suruda või nad siiski võimule lasta. Sest rahva toetus neile oli märkimisväärne. Kallas aga tõenäoliselt arvestas sellega, et muud põhiseaduslikud institutsioonid jäid ikkagi tema parteikaaslaste või muidu lähedaste inimeste kätte ning ainult peaministri kohta omades ei suuda nad koalitsioonivalitsuses midagi korda saata. Tal oli õigus. Res Publica tuli võimule, aga tõestas ka kiiresti oma tühisust. Eesti rahva see põlvkond aga sai taoliste populistlike liikumiste vastu vaktsineeritud.

Ma ei tea, milliseks oleks kujunenud Eesti saatus, kui vapsid olekski 1934. aastal demokraatlikul teel võimule saanud. Ühed arvavad, et nendega tulnuks noorte juhtide põlvkond, kes 1940. aastal oleksid suutnud Moskvale vastu hakata, aga mitte vanade kombel käed tõstnud. Võib-olla läinuks nii. Aga võib-olla oleksid nad olnud sama küünilised ja löönud sellele rahvale veel kergemini käega, kui tegid seda Päts ja Laidoner.

Suurtes kriisides on alati kõige suuremaks kaotajaks olnud demokraatia. Rahva hulgas tekib kibestus, vihkamine, stiihiline igatsus messiase või nö kõva käe järele, kes tuleb ja kogu halva ning alatu välja roogib. See on ülimalt soodus pind suurtele ja väikestele diktaatoritele. Praegune majanduslik ja poliitiline kriis sunnib küsima, kas ka nüüd oleks selline riigipööre võimalik. Foon on muidugi teine, diktaatorite aeg justkui mööda saanud. Pole enam Leedus Smetonat, Poolas Pilsudskit ega Lätis Ulmanist, rääkimata suurest Stalinist, Hitlerist ja Mussolinist. Esimest korda ma tunnen, et meil on käegakatsutav kasu kuulumisest Euroopa Liitu, sest kodukasvanud Napoleone jätkub meil küll.

Parlamentarismi süstemaatiline halvustamine mõnede staarajakirjanike sõnavõttudes harmoneerub väga hästi Pätsi juttudega «haigest ühiskonnast». Ajakirjandus ja valitsusparteid võivad ette kujutada, et nad teevad seadustega mida iganes soovivad. Kui ma kuulasin Kristiina Ojulandi sõnu parlamendispiikri toolilt «Opositsioon ainult segab!», siis meenus mulle, et samasugust väljendit kasutas Herman Göring, kui ta juhtis Suur–Saksamaa Reichstagi istungit. Napoleoniks saamisest ühes Euroopa väikeriigis jääb aga väheseks. Oluliselt raskem oleks neil võimul püsida olukorras, kus Obama likvideerib Guantanamo vangilaagrit ning Ameerika hakkab üle saama Bushi ajastu demokraatia defitsiidist. Aeg ei tööta nende kasuks!

Mis räägib sisepoliitiliselt demokraatia kasuks või kahjuks? Ühiskond on täna kindlasti rohkem lõhestunud kui 1934. aastal, seda vähemalt rahvuslikul pinnal. Ajakirjandus hoiab märksa rohkem võimu poole ning temast ei saa enam demokraatia kaitsjat Eestis. Parteid on, nagu nad on. Kriitikas nende kohta on küllalt palju tõtt, kuigi see pole kogu tõde. Parteidel ei ole enam erilist mõju, parteide riik on juba ammu asendunud ametnike riigiga. Need on miinused. Plusside poolele kannan ma ikka veel sõltumatu kohtusüsteemi, millelt Rein Lang püüab küll jalgu alt ära lüüa; tärkava kolmanda sektori, kus veel on leida nii idealismi kui ka innustust; ning lõpuks ka uue meedia, kes eeskätt interneti vahendusel enesele tulevikuteed kindlustab.

Rääkida tuleb nii nagu oli

Mida annab meile teadmine selle kohta, mis toimus 75 aastat tagasi? Kas oleme ühe ajaloolise kogemuse võrra rikkamad? Vaevalt küll, sest tegelikult teame liiga vähe sellest kogemusest. Kooliõpikutes ja ajalooalases publitsistikas domineerivad ikka veel Pätsi ajastu legendid tublist riigireformaatorist, kes kindla käega korra majja lõi ning ühiskonnas rahu taastas. 75 aastat hiljem oleks aeg rääkida sündmustest, olukordadest ja inimestest nii nagu see oli, aga mitte korrata omariiklusele saatuslikke diktatuuriaegseid müüte.

Autor tänab Ago Pajurit, Allan Alaküla ja Aadu Musta, kes olid headeks nõuandjateks selle artikli kirjutamisel.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.