"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Pensioni maksis ettevõtja (0)
30. märts 2009
Et Eestis puudus pikka aega pensionikindlustus, elasid eakad tavaliselt koos laste ja lastelastega. Pildil politseiniku pere 1928. aastal Tallinna lähedal Kurlas.

Sõjaeelses Eesti Vabariigis lasus ettevõtjal kohustus maksta oma töötajate arstiabi eest, toetada neid tööõnnetuse korral ja tasuda vanaduspensioni.

 

Sarnaselt Euroopas üldiselt levinud suundumusele abiellusid 1930ndate teise poole Tallinnas noormehed ja neiud küllaltki hilises eas, keskmine abiellumisiga oli Eestis meestel ligi 31 ja naistel 28 aastat. Seetõttu polnud lähisugulasteta inimestel Euroopas ajutise töövõimetuse, töötuse, vaesuse korral või vanaduses võimalik perekonnale toetuda.

Eestis puudus pikka aega pensionikindlustus ja pensioni maksti vaid riigiteenistujatele, sest riik ei olnud majanduslikult valmis kõiki toetama. Nii sõltus perekonnapea sissetulekust mitte ainult laste ja tavaliselt koduse naise, vaid ka perega koos elavate vanaisade ja vanaemade heaolu. Samamoodi polnud üleüldist riiklikku vanaduspensioni veel kehtestatud enamikus Euroopa riikides.

Varas pensioni ei saanud

Siiski maksis osa tööstusettevõtteid vanadele, pika tööstaažiga töötajatele omal algatusel väikest igakuist pensioni. Nii näiteks maksis Kreenholmi Manufaktuur kuus 4-15 krooni pensioni neile, kes olid töötanud ettevõttes 30 ja rohkem aastat. Samasuguseid toetusi maksti ka Balti Puuvillavabrikus, Riigi Viinatehases ja mujal.

1939. aastal seati sisse tööstus- ja kaubandustöötajate pensionikindlustus. Vastavalt uuele seadusele olid tööandjad kohustatud maksma 65-aastasele töötajatele kuni surmani elatist kas natuuras või raha kujul vähemalt 15 krooni kuus. Pension oli mõeldud isikutele, kes olid töötanud ühes ja samas vähemalt viie töölisega ettevõttes 20 aastat ning ei suutnud end enam tööga elatada. Raha ei saanud endine töötaja, kel oli sissetulek oma varast, kes sai haigekassalt abiraha või mõnelt asutuselt pensioni, mille suurus oli vähemalt 15 krooni kuus. Vanadustoetuse nõudmise õigust ei olnud ka töötajal, kelle töövõimetus oli tema enese poolt tahtlikult tekitatud, tingitud enese hooletusest või saadud kuriteo kordasaatmisel.

1930. aastate lõpul pandi alus ka pensionikapitali süsteemile ehk pensioni vabatahtlikule kogumisele. Näiteks maksis 1939. aasta detsembris Riigi Viinatehase tööline Arvo Vaheri oma 65-kroonisest kuupalgast pensionikapitaliks 1.30 krooni, naistööline Hilma Aas aga oma 50.40 krooni suurusest palgast 1 krooni.

Abi tööõnnetuse korral

Erinevalt pensionikindlustusest olid tööstustöötajad kindlustatud haigekassade kaudu 1903. aastast tööõnnetuste ja 1912. aastast haiguste vastu. Haigekassas registreerumine oli kohustuslik, nagu ka haigekassa igakuine liikmemaks, mille suuruseks oli 2% palgast. Sama suure summa tasus haigekassasse töötaja eest ettevõte, kus ta töötas.

Ajutise töövõimetuse puhul maksti toetust alates kolmandast päevast 2/3 töötasu ulatuses. Lisaks toetusele oli haigekassa liikmetel ja enamasti ka nende ülalpeetavatel õigus saada tasuta arstiabi ja ravimeid. Perekonnaliikmetele tasuta arstiabi andmine olenes haigekassa majanduslikust olukorrast.

Jäädava töövõimetuse korral maksti pensioni vastavalt töövõime kaotuse protsendile 2/3-liselt palgasummalt (100 % töövõimetust = pension 2/3 palgast). Raskematel juhtudel – hullumeelsuse, pimedaksjäämise, mõlema käe või jala kaotuse või muu täielikult kõrvalist abi nõudva abituse korral – maksti täispalga suurust pensioni

Kui töötaja tööõnnetuse tagajärjel kahe aasta jooksul või ka hiljem ravi ajal suri, tuli ettevõttel maksta matuseabiraha ning ülalpeetavaile pereliikmetele toitjakaotuspensioni, lesknaisele näiteks 1/3 palgast elu lõpuni või abiellumiseni. Kui lesk abiellus, asendus pension ühekordse hüvitisega kolme aasta pensioni ulatuses. Ka maksti toitjakaotuspensioni toitja surma korral tema lastele, sh kasulastele 15-aastaseks saamiseni (igaühele 1/6 palgast, kui mõlemad vanemad olid surnud, siis 1/4 palgast). Toitjakaotuspensioni maksti ka vanematele ülenevas liigis sugulastele ning ka hukkunu vendadele-õdedele, kes olid täielikud vaeslapsed.

Linn tasus haiglaravi

Hulk palgatöölisi, kellele haiguskindlustusseadus ei laienenud (1–5 töötajaga ettevõtete töötajad, samuti sadamatöölised, juhutöölised jne), pidid ise arstiabi otsima ja ka ise selle eest tasuma. Haiglas viibimine oli aga tolle aja mõistes kallis, makstes 1936. aastal Tallinnas 5 krooni ööpäevas. Normaalse sünnituse eest tuli maksta 10 krooni, kirurgilise vahelesegamise puhul 20 krooni. Eritasu alla kuulus ka haige soovil tehtud arstivisiit, mille eest tuli tohtrile maksta päeval 1 kroon ja öösel 2 krooni.

Paljude olukorda raskendas see, et linn nõudis haiglasse minekul 35-kroonist sissemaksu. Linn hoolitses siiski ka nende haiglaravi vajavate linnakodanike eest, kellel ei olnud majanduslikult võimalik sellist summat maksta. Neile andis linn kaaskirja, milles kinnitati, et linnavalitsus tasub töölise haiglaravi arve. Paljudel juhtudel ignoreerisid arstid puhtinimlikust humaansusest sissemaksu nõuet. Sellisel juhul aga saatis haigla ravil olnud töölisele raviarved tagantjärele ja see tuli lõpuks ikka ära maksta.

Igal töölisel oli võimalik end kindlustada haiguste ja õnnetuste vastu kindlustusfirmas, kuid see oli väga kulukas ja lihtsam tööline sellist võimalust peaaegu ei kasutanud.

Lastetoetus oli suur

1930ndate teisel poolel muutus arstiabi Tallinnas kättesaadavamaks ja arstiabi korraldus üldse paremaks. Suurenes arstide arv, avati uusi haiglaid, mitmesuguseid nakkushaigusi raviti tasuta. Tööstuse arenedes oli haigekassas ka rohkem kindlustatuid. Kui 1936. aastal oli Tallinna ettevõtetes 26 723 haigekassa liiget, siis 1937. aastal juba 30 363 ja 1938. aastal 32 495.

Tööõnnetuse puhul maksti toetusraha välja küll haigekassa kaudu, kuid see tuli kindlustusühingutelt, kus ettevõtja oli oma töölised tööõnnetuste vastu edasi kindlustanud. Väga paljud Tallinna töölised olid kindlustatud tööõnnetuste vastu kindlustusühingus Ühisoma või Eesti Lloyd. Tihti ei olnud aga kindlustusfirmad nõus summasid välja maksma.

Peale haigus- ja õnnetustoetuse maksis riik väikese sissetulekuga paljulapselistele töölisperedele lastetoetust. Tõenäoliselt oli lastetoetuste maksmine seotud ka sellega, et nii Eestis kui ka Tallinnas oli madal iive. Noort Eesti riiki oli aga vaja kestvana hoida, mistõttu riik toetas rahaliselt lasterikkaid peresid. Võrreldes hindade, saja kooni kanti ulatuvate palkade ja korteriüüridega oli toetus suur – 8 kuni 12 krooni kuus ühele Tallinna perele. Nagu näitab Tallinna 1938. aasta statistiline aastaraamat, maksti ühe aasta jooksul lapsetoetusi välja 1206 korral.

Toetused kui sissetulek

Lapsetoetusi maksid peale Tallinna sotsiaalhoolekande ameti ka mitmed linnas tegutsevad ettevõtted nagu Riigi Viinavabrik, Roman Tavasti Juveelitehas jt.

Sotsiaalhoolekande ametist võisid toetust taotleda ka vanurid, samuti võis taotleda lisatoetust ajutise töövõimetuse puhul, matusetoetust jne. Veel maksti tollases Tallinnas toetusi haiguste ja invaliidsuse puhul, kuigi harvemini teistest toetusliikidest, kuid neil juhtudel maksti toetusi märkimisväärselt vähem kui eelmiste juhtumite puhul.

Büdžetiuurimus näitab, et toetuste osakaal perekonna eelarves oli üsna arvestatav. See moodustas keskmiselt 1,5% heategevustena, 2,1% kindlustustena ning 2,1% arstiabi ja tervishoiu peale minevatest kuludest.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.