"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Irja Tähismaa: Kui ajakirjandus ei suuda vaba ühiskonda tagada (0)
06. aprill 2009
Juristiharidusega Irja Tähismaa meelest teeb ajakirjandus tihti inimestele liiga, võttes kohtuniku rolli ja mõistes inimesed enneaegu süüdi.

Ajakirjandus on muutunud sõnavabaduse lämmatajaks, leiab jurist Irja Tähismaa, kes plaanib koos Äripäeva kunagise tippajakirjaniku Inno Tähismaaga kirjutada raamatu vabast ühiskonnast.

 

 

Päris lõbustav oli jälgida möödunud nädalal puhkenud meediatralli, mis algas siis, kui sai teatavaks, et minul ja mu abikaasal, endisel Äripäeva ajakirjanikul Inno Tähismaal on kavas kirjutada raamat vabast ühiskonnast.

Kõige närvilisemalt reageeris
Schibstedi kontserni kuuluv Postimees. Lehes ilmus sel puhul koguni omalaadne paskvill, kus mind ja Innot oli kostitatud erinevate «austavate» nimetustega. Ka pani Postimees pahaks, et kirjutame kaitsepolitseist, s. o siis politseiasutusest, millele Postimees ise on viimasel ajal pretsedenditult palju leheruumi pühendanud. Too küündimatu üllitis tõi ometigi välja ühe olulise tahu olukorrast, milles viibime praegu: nimelt, hetkel võimul olev valitsuskoalitsioon on meie riigi vabast ühiskonnast sedavõrd kaugele tüürinud, et isegi vabast ühiskonnast rääkimine on tabu. Kes juhtub olema nii hulljulge, et seda siiski teha üritab, peab arvestama naeruvääristamise, pilke ja sõimuga.

Telekaamerate ees käed raudu

Kuid ega teine, Hans H Luige ning Jaan Manitski omandusse kuuluv Päevalehtki Postimehest kaugele maha jäänud. Päevaleht hurjutab Tallinna linna, et see «laseb käiku suure hulga maksumaksja raha, et rääkida õpetlikku lugu Panovist, kes ise sugugi ei taha olla looga seotud». Ajakirjanike altruism Panovi kaitsmisel võiks isegi omamoodi armas olla, kui ta poleks nii tragikoomiline, sest kui Tallinna abilinnapea Vladimir Panovil 2003. aastal telekaamerate ees käed raudu pandi, siis oli just ajakirjandus see, kes ta enne kohut mõnuga süüdi mõistis. Siis anti Panovile tuld, sest lähenemas olid valimised ning härra Keskerakonna liikme «tanki tõmbamine» oli hädatarvilik neile poliitilistele jõududele, kes moodustasid hiljem valitsuse.

Ajakirjandus – võimu kannupoiss

Hüva, aga kuidas on siis ikkagi juhtunud nõnda, et ajakirjandusest, mis peaks sõnavabadust kaitsma, on saanud hoopis selle lämmataja ning valitud sõnumite edastaja? Miks on vabadus ajakirjanduse jaoks nii valus teema?

Asi on selles, et Eesti ajakirjandus ei ole juba tükimat aega olnud vaba. Juba tükimat aega ei ole ajakirjandus täitnud oma ülesannet valvata selle järele, et riigi seadusandlik, täidesaatev ja kohtu võim tegutseksid nõnda, nagu see oleks kõrgeima võimu kandjale, s.o rahvale kõige kasulikum. Vastupidi, ajakirjandusest on saanud nende võimude tegevuse põhjendaja ning õigustaja, omalaadne kannupoiss, kes loodab kui Sancho Panza saareriigi valitsejaks saada, kui tema isand Don Quijote peaks selle talle ühel heal päeval vallutama. Ja see isand, kelleks on hetkel võimul olev peaminister ja tema valitsuskabinet, muudkui kütab oma kannupoisi lootusi üles: kutsub teda lantšile ja dineele, presidendi vastuvõttugi uksepraost piiluma, et kannupoisil oleks ikka piisavalt motivatsiooni isandat edasi kiita.

Selline ajakirjanduse kannupoisistumine ei ole muidugi lihtsa ajakirjaniku süü. Lihtne ajakirjanik on sageli vaid käsutäitja, kes kirjutab seda, mida toimetaja käsib. Toimetaja aga käsib seda, mida lehe või telekanali omanik tahab, ning siin paljastuvadki meediaväljaannete võimutruuduse tegelikud põhjused. Ajalehe Postimees pealkirja alla võiks näiteks vabalt kirjutada «Reformierakonna häälekandja», sest lehest ei ole võimalik leida pea ühtegi Reformierakonna-kriitilist kirjatükki või arvamust.

Küll aga on seal kuhjaga lugusid, mis annavad otsesemas või kaudsemas toonis mõista, kui halb on Reformierakonna põhirivaal Keskerakond ning mida kõike halba võib juhtuda, kui see peaks valimistel võidu saavutama. Postimees kuulub Norra meediakontserni Schibsted, nii et iseenesest ei pruugiks sääraseks erapoolikuseks põhjust olla. Ega ilmselt olekski, kui Postimehe vastutav väljaandja ning Schibstedi Eesti osakonna juht Mart Kadastik poleks mitte reformierakondlasest peaminister Andrus Ansipi lähedane sõber.

Ja kuna sellesse Schibstedi kontserni kuulub lisaks Postimehele ka Kanal 2, pool Õhtulehest (teine pool kuulub Hans H Luigele) ja pool Ajakirjade Kirjastusest, siis sisuliselt kontrollib Reformierakond suuremat osa Eesti ajakirjandusest.

Meediat valitsevad kaks meest

Teist osa kontrollib teine suur meediahiid Hans H Luik, kelle poliitiline sümpaatia kuulub Isamaa ja Res Publica Liidule, kuhu kuulub tema hea sõber, ärimees Rein Kilk.

Luik on kunagi tulnud välja sellise ambitsioonika avaldusega nagu «Sõbrad kallid, tõde veelgi kallim», kuid vaatamata oma aeg-ajalt tärkavale bravuurile pole ka tema poliitika telgitaguste paljastamisel suuremat saavutanud. Osaliselt on põhjus kindlasti ses, et Luik peab nagu Hunt Kriimsilm mitut ametit. Ta on nimelt ka kinnisvaraärimees ning äri- ja tõevankrit on (nagu iga kaht vankrit) korraga väga raske vedada ning võimutruudusest on äris kindlasti enam abi kui tõearmastusest. Olgu siinkohal mainitud, et Hans H Luik omab lisaks Eesti Ekspressile ja Päevalehele veel ka Maalehte ning internetiportaali Delfi.

Meediaväljaanded on niisiis jagatud nende kahe mehe vahel ning nagu näha, need meediaväljaanded ei ole eriti sõnavabaduse ega ka muidu vabaduse kaitsmisest huvitatud. Mida siis sellises olukorras teha? Vabaduse defitsiidiga on nagu iga muu defitsiidiga: mida vähem seda on, seda tungivamat vajadust selle järele tunned. Kui kaua võib lugeda ühesuguseid ümmargusi ajaleheartikleid ja vaadata ühesuguseid ümmargusi telesaateid, kui inimestel, kes on sattunud võimuga vastuollu või kelle arvamus erineb normist, kel on julgust öelda midagi teravat, pannakse käed raudu ja kutsutakse kaitsepolitseisse «vestlusele»?

Kooliõpilased kaposse?

Võtame või hiljaaegu kaitsepolitsei lõugade vahele sattunud kooliõpilastest loomaõiguslased. Ühel neiul oli nii palju julgust, et rääkida «Pealtnägijale», kuidas kaitsepolitsei teda tuleviku ära rikkumisega ähvardas. Siin oleks oodanud, et ajakirjandus astuks neiu kui nõrgema kaitseks välja, aga mida tegi ajaleht Postimees? Selle asemel, et sõnavabadust kaitsta ning julget tüdrukut tunnustada, avaldas Postimees artikli, kus sõimas loomaõiguslasi terroristideks ning äärmuslasteks ja avaldas hoopis kaitsepolitseile operatiivse tegutsemise eest tunnustust!

Sellises olukorras, kus meedia ei kaitse mitte sõnavabadust, vaid sõnavabaduse lämmatajat ning osutab koguni sõnavabaduse lämmatajale kaasabi, on vabast ühiskonnast, selle tähendusest ja olulisusest kõnelemine ülioluline. Kui sellest ei kõnele meedia, siis sellest peab kõnelema teisiti, kas või põranda alt ja tolmuse trükimasinaga, aga kõnelema peab.

Süütuse presumptsioon – ajakirjanikele võõrsõna?

On veel üks, asi, millest peab kõnelema, ja see on süütuse presumptsioon. Mind juristina häirib, et ajakirjandus asub automaatselt süüdi mõistma iga inimest, kelle puhul on üles kerkinud pisimgi kahtlus, et ta võib olla korda saatnud midagi «hämarat». Siin on lisaks Vladimir Panovile heaks näiteks endine Reformierakonna poliitik Anna-Maria Galojan, kelle tema enda erakond üle parda heitis ning kelle end «sõltumatuks nädalaleheks» nimetav Eesti Ekspress tituleeris «vargaks» ammu enne kahtlustuse esitamist.

Aga mis siis, kui kohus mõistab ta õigeks nagu Tallinna abilinnapea Vladimir Panovi? Või võtame Maksim Reva, Dmitri Linteri, Dimitri Klenski ja Mark Sirõki, kelle Postimees Pronksiöö ninameesteks tituleeris. Vaba ühiskonna vaba ajakirjandus oleks ka neile sõna andnud või vähemasti kuulanud, mis neil enda kaitseks öelda on. Ma arvan, et ka lugejad oleks seda teada tahtnud. Need, kes võisid olla vaid meeleavaldajad, tembeldati kärmelt kurjategijateks, kelle suhtes ei ole soovitav tunda mingit halastust.

Pärast, kui nelik õigeks mõisteti, oli ajakirjandus muidugi õigustatult pahane. Kuis süütu, kui meie ütlesime, et süüdi! See on hea näide sellest, kui ülbeks on läinud Eesti ajakirjandus. Ta peab end omalaadseks eelõigusemõistjaks, kel on õigus kohtu suunas näppu viibutada, kui kohtul jätkub jultumust «eelkohtuga» eri meelt olla.

Ajakirjanduse ülesanne ei ole mitte kohtuvõimu dubleerimine, vaid vaba ühiskonna tagamine. See tähendab seda, et ajakirjanikel peab olema julgust kahelda võimu otsustes, ja kahelda isegi politsei, prokuratuuri ja kohtu otsustes, sest ka politseinikud, prokurörid ja kohtunikud võivad olla korrumpeerunud.

Ajakirjanduse ülesanne on vaadata seadustandva, täidesaatva ja kohtuvõimu otsuste taha, mitte olla nende otsuste tagaja, nagu ta on seda praegu. Eesti ajakirjandus ei ole niisiis mitte vaba ühiskonna, vaid võimu otsuste tagaja. See on loonud olukorra, kus inimesel, keda võimud on otsustanud karistada, ei ole mitte kusagilt kaitset otsida. Mujal maailmas, kus meediakontserne on palju ning nende vahel on tihe konkurents, on võimuga vastuollu sattunud inimese esmaseks kaitsjaks just vaba ja sõltumatu ajakirjandus. Eestis kahjuks hetkel selline ajakirjandus puudub, kui mitte arvestada põrandaaluseid internetiportaale ja blogisid, aga nende mõjuvõim on väike.

Ma arvan, et ajakirjandus mitte ei taha vaba ajakirjandust tagada, vaid ta lihtsalt ei suuda seda. Ajakirjanikud on seks liiga toimetajate ning toimetajad liiga lehe omanike (Luik) või vastutavate väljaannete (Kadastik) mõju all. Sellises olukorras ei jää üle muud kui otsida vaba ühiskonna tagamiseks alternatiivseid võimalusi. Ja ka siin on nagu sõjas – kõige efektiivsemad on partisanisõdurid ehk kontsernivälised sõltumatud ajakirjanikud. Ka meie Innoga oleme juba kaks aastat niiütelda põranda all vaba ühiskonna eest võitlust pidanud. Vabast ühiskonnast raamatu kirjutamine on selle võitluse loomulik jätk.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.