"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Raamatusari avab vana Tallinna uurimata igapäevaelu (0)
06. aprill 2009
Raamatusari «Vana Tallinn» annab hea ülevaate möödunud aegade tallinlaste igapäevaelust, mida varem pole eriti uuritud. Pildil külastavad linlased 1835. aastal Raekoja platsil tegutsenud turgu. Turukioskid asusid hoonete esimesel korrusel.

Iidse Tallinna ja endisaegsete linnaelanike argielu kohta pakub kõige põhjalikumat ja põnevamat lugemist kogumik «Vana Tallinn», mida on seni ilmunud 20 köidet.

 

Iga tallinlane võib neist aastaraamatutest leida midagi, mis seostub talle lähedase linnaosa, hoone või elukutse ajalooga. Seega ei saa märkimata jätta ka «Vana Tallinna» rolli tallinlaste kodutunde kasvatamisel ja nende vaimsel harimisel.

«Vana Tallinna» raamatute iseloomulikuks jooneks on teemade mitmekesisus, sarja koostamisse on lisaks ajaloolastele kaasatud arheolooge, numismaatikuid, etnograafe, filolooge, geograafe jt valdkondade spetsialiste. Üldistavalt võib öelda, et täiesti puutumata pole jäänud ükski linnaelu valdkond – ei majandus, kultuur, finantsid ega ka linlased.

Kokku on taas ilmuma hakanud «Vana Tallinna» sarja 20 köites avaldatud ligi 5000 lehekülge linnaajaloolist teksti, mis ulatub linnade tekkimisest Eestis kuni Teise maailmasõjani ning puudutab kõige erinevamaid teemavaldkondi.

Iga päev ballid

Läbi aastate on «Vana Tallinn» pannud suurt rõhku ka mentaliteediajaloo ja linlaste igapäevaelu uurimisele. Esiletõstmist väärib rahvusvahelise konverentsi «Modus vivendi» materjalide publitseerimine 2002. ja 2005. aasta väljaandes. Lugeja saab teada, mida kujutas endast luksuslik elu 18. sajandi Eesti linnades, mida sõid-jõid ja milliseid riideid kandsid kohalikud jõukad linnaelanikud ja kuidas piirati sel ajal liigset priiskamist. Lugeja saab teada, kust pärineb Tallinna ehitamisel kasutatud paekivi ja miks ei saanud Lihulast linna.

Kaja Tiiseli uurimusest on võimalik lugeda, kuidas lahutati meelt 19. sajandi alguse Tallinnas: üks linna külalistest, tuntud vene literaat ja dekabrist Aleksandr Bestužev-Marlinski meenutab oma reisipäevikus heldimusega, et kuigi Revelis polnud parajasti ballide hooaeg, ei möödunud ühtki päeva, ilma et teda poleks kutsutud lõunale või õhtuks külla. «Vaevalt avad silmad, kui koos tassi kohviga tuleb kutse. Siin ootavad meid sõprade austrid ja saksa vein hommikusöögile, seal meelitab vaimustav õhtu,» kirjutab ta.

Eriti kiidab Bestužev-Marlinski Tallinna neidude väga head prantsuse keele oskust ja Peterburi kaunitaridest paremat haritust, «mistõttu ei küsi siin keegi, kas Ameerikasse on võimalik sõita maismaad mööda või kui kaua kestis Seitsmeaastane sõda».

Timukal põlatud elu

Huvitav lugemine on Teet Veispaki artikkel aututest elukutsetest Tallinnas Rootsi aja lõpul. Muu hulgas kirjeldab ta Tallinna timukate rasket elu, kelle tööd peeti kõige autumaks ja kellesse suhtuti suure põlgusega. Timukal tekkis vahel isegi probleeme enda lähedaste matmisega, sest põguski kokkupuude temaga tähendas au kaotamist. Samasugused raskused esinesid timukate laste koolitamisel – nad pidid minema kooli tund pärast teisi, vältimaks kokkupuutumist. Põlgusväärseks loeti linnas ka kohtutäitureid, kohtuteenreid, vangivalvureid ja surnumatjaid.

Tallinnas tegutsenud hotellidest annab põhjaliku ülevaate Valdeko Vende, kes kirjeldab ka põhilisi probleeme, mis esinesid kohalikes hotellides 1920.–1930. aastatel. Suurt probleemi kujutas endast prostitutsioon, mis levis eriti äärelinnade kolmanda järgu võõrastemajades, kus sageli tegutsesidki avalikud majad (küll teise sildi all). Muudeks valupunktideks olid teenijate määrdunud rõivastus, kehv teenindusoskus, hotellitubade iganenud mööbel, maitsetud ja labased pildid seintel, vannitubade puudumine ja WC-de halb hügieen. Eriti suureks nuhtluseks peeti lutikaid: «Neid leidub peaaegu igas võõrastemajas ja võitlus nende vastu pole küllalt hoolikas».

Vähetuntud asjaolud

Eri aspekte tallinlaste eluolust leiab aastaraamatute kaante vahelt hulganisti. Huviline leiab vastuse küsimustele, kus tegutses esimene Tallinna lasteaed, millal ilmusid linnapilti esimesed avalikud ajanäitajad, mida luges 18. sajandi linnaelanik, mida arvasid soomlased Tallinnast 19. sajandil jpm. Tegemist on linlaste igapäevaelu ajaloo rekonstrueerimise väärtusliku tulemiga, kus on kasutatud palju linnaarhiivi materjale. Traditsiooniliselt on «Vana Tallinn» pööranud tähelepanu ka visuaalsele materjalile ning tutvustanud vähetuntud pilte mineviku Tallinnast. Järjepidevalt on ilmunud ülevaateid Eesti ja teiste Läänemere äärsete riikide linnade ja linnanduse ajaloo alastest uurimustest.

Sõda katkestas väljaandmise

1936. aastal ilmumist alustanud aastaraamatut «Vana Tallinn» jõuti 1939. aastaks välja anda neli köidet. Nagu mitmed teised traditsioonid, katkes ka sarja väljaandmine seejärel ligi pooleks sajandiks. Samas jätkus järgnevatelgi aastakümnetel Tallinna mineviku uurimine. Juba sel perioodil võib kõige viljakamaks linnaajaloo uurijaks pidada Raimo Pullatit, kellelt ilmus mitmeid uurimusi nii Tallinna kui ka teiste Eesti linnade ajaloo kohta. On suurepärane, et Eesti juhtiv linnaajaloo uurija võttis enda kanda ja vedada ka aastaraamatu sarja «Vana Tallinn» taastamise ja väljaandmise raske koorma. Selle taga ei olnud riiklik või mõne institutsiooni initsiatiiv, vaid ühe inimese entusiasm ning organiseerimis- ja töövõime. Tallinna ajaloo uurimine oleks kindlasti tunduvalt halvemas seisus, kui Tallinna ja Eesti linnaajaloo uurijatel poleks olnud sellist avaldamisvõimalust, nagu seda on läbi aastate pakkunud «Vana Tallinn».

Kõrgelt hinnatud väljaanne

Aastaraamatu väljaandmine on tähendanud ka kolleegide tagantõhutamist, et pöörataks tähelepanu ja tegeldaks rohkem linnaajaloo teemadega. Mitmedki sarjas «Vana Tallinn» ilmunud artiklid on sündinud vaid tänu isiklikule pealekäimisele. Alates sarja taastamisest on Raimo Pullat peatoimetajana olnud aastaraamatu põhiilme kujundaja ning teinud sellest ajalooringkondades kõrgelt hinnatud väljaande, millele teevad kaastööd mitmed Euroopa tuntud ajaloolased. Aastaraamat on üks väheseid Eestis ilmuvaid rahvusvahelise autorite koosseisuga humanitaarvaldkonna perioodilisi väljaandeid.

Tallinna linna tuge aastaraamatu väljaandmisel tuleks kindlasti jätkata. Mõelda tuleks ka venekeelsete elanike harimisele kodulinna ajaloo valdkonnas, milleks võiks ilmunud eesti köidete baasil välja anda venekeelse eriköite.

Üks esimesi Tallinna aukodanikke

• Raimo Pullat sündis Tallinnas 1935. aastal.

• Tallinna Ülikooli emeriitprofessor (2005).

• Pullat on paljude Tallinna ja teiste linnade ajalugu käsitlevate tööde autor ja koostaja. Lisaks arvukatele publikatsioonidele Eestis ja välismaal on ta kaitsnud kolm väitekirja Eesti linnanduse teemal.

• Ta on ka entsüklopeedilise suurteose «Brotze Estonica» (kajastab Eesti temaatikat 18. sajandi koduloouurija Johann Christoph Brotze töödes) vastutav toimetaja ja väljaandja, sama raamatu esitluste ja näituste organisaator, mis toimusid Eestis, Soomes, Austrias, Saksamaal, Poolas, Venemaal, Ukrainas (koos Läti Akadeemilise Raamatukoguga).

• Kogumiku «Vana Tallinn» koostamise eest on Pullatit ühena esimestest pärjatud Tallinna aukodaniku tiitliga. Hiljuti sai ta ka Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.