“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
Rahvas tahab võrdsemat ühiskonda! (0)
06. aprill 2009
Ellu Saare sõnul näitavad eri aegadel tehtud uuuringud, et Eesti rahvas on tegelikult kogu aeg tahtnud palju võrdsemat ühiskonda.

Majanduskriisi ajal hakkab inimeste ebavõrdsus Eestis taas kasvama, leiab Tallinna Ülikooli professor Ellu Saar, värskelt ilmunud raamatu «Sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas» kaasautor. Pealinn tegi temaga väikese intervjuu.

 

Kas Eesti suutis majanduskasvu aegadel, kui võidu vilju pidanuks jaguma kõigile, ka tegelikult muutuda võrdsemaks ühiskonnaks?

Ebavõrdsuse näitajad on Eestis üldises plaanis jäänud aastate jooksul kogu aeg enam-vähem samaks. Samas on tööalane liikumine karjääriredelil viimaste aastate jooksul kindlasti vähenenud, kui võrrelda seda 1990. aastate teise poolega.

Kuidas mõjutab majanduskriis sissetulekute vahesid?

Praeguse majanduskriisi tingimustes suureneb ebavõrdsus inimeste vahel kindlasti veelgi, seda juba töötute arvu kasvu tõttu. Töötute endi hulgas tekib omakorda terav kihistumine: on neid, kes saavad toetust, ja neid, kes seda ei saa. 2009. aasta jaanuarist sai registreeritud töötutest töötuskindlustushüvitist vaid pisut rohkem kui veerand. Sotsiaal-ne turvalisus töötuse perioodil on Eestis võrreldes muu Euroopaga madal. Praegu käivad ka vaidlused uue töölepinguseaduse üle, kusjuures surve on tugev, et vähendataks vaid tööandjate kohustusi, suurendades veelgi töötajate riske.

Mis takistab Eestil ehitamast üles turvalist heaoluriiki?

Kohe alguses tulid meil ju võimule parempoolsed. Ka nn rahakoti suu ehk rahandusministri koht on enamasti olnud alati parempoolsete käes. Teiseks – Eesti on järginud erilise kuulekusega teatud rahvusvaheliste organisatsioonide nagu maailmapank, valuutafond jne rangeid rahanduslikke nõudeid. Teistel üleminekuriikidel, näiteks Tšehhil õnnestus paljudest nõuetest mööda hiilida – seal on ebavõrdsust palju vähem kui Eestis. Nad on arendanud ka oma sotsiaalsüsteemi.

Eestis domineerib poliitika, et igaüks on oma õnne sepp, seda rõhutab ka ajakirjandus. Meil armastatakse põhjendada, et Eestis on kõik hädad pärit minevikust ehk nn sotsialismiajast, ent miks kõikides endistes nn üleminekuriikides pole sellist ebavõrdsuse määra? Eestis rõhutatakse, et meil ei jäänud muud üle, kuid tegelikult pole see tõsi.

Kus riikides on inimestel suurim võimalus elus edasi pürgida? Meil arvatakse, et just USA-s võib iga lehepoiss saada miljonäriks, kuigi see on ju müüt.

Suurimad võimalused on ikka Põhjamaades, kus nn sotsiaalne mobiilsus on kõige suurem. Ja põhjuseks on asjaolu, et seal on ikka aastakümneid selgelt domineerinud sotsiaaldemokraatlik mõtteviis. See tähendab sotsiaalsüsteemi arendamist. Juba lasteaiast peale püütakse kõikjal lähtuda võrdsuse põhimõttest ehk üheskoos õpivad erineva sotsiaalse taustaga lapsed. Uuringute järgi aitab see põhimõte toetada edasijõudmisel nn madalama päritoluga lapsi, vähendamata samas nn tublimate laste edasijõudmise tempot. USA-s aga toimub väga suures osas vaesuse ja ebavõrdsuse taastootmine. Seal on ka suur töötavate vaeste kiht, kes peavad hoolimata töökoha olemasolust supisabas seisma…

Kas suur ebavõrdsus inimeste sissetulekutes vähendab ühiskonnas tegelikult konkurentsi?

Jah, suur ebavõrdsus kindlasti vähendab konkurentsi, sest osa inimesi lükatakse juba väga varakult üldse konkurentsist välja. Inimeste seas tehakse juba lapseeast peale otsekui nn eelvalik. Ja kus võrdsust ehk võrdseid võimalusi on vähem, seal ei saa inimesed ennast teostada. Kitsastest oludest laps peab kordades rohkem pingutama, et kusagile jõuda.

Kas Eesti inimesed tahavad tänasest võrdsemat, õiglasemat ühiskonda?

Üldiselt võib öelda, et mida kõrgemal positsioonil Eestis inimene on, seda vähem ta arvab, et tulude jaotus on ebaõiglane. Samas tahab siiski enamik inimesi tänasest olulisemalt võrdsemat ühiskonda. Isegi 60% ettevõtjatest arvas meie uuringute kohaselt, et Eestis on sissetulekute käärid liiga suured. See on ju samuti tähelepanuväärne näitaja. 1990ndate algusega võrreldes pole Eesti inimeste seisukohad seejuures peaaegu üldse muutunud. 90% inimestest leiab, et sissetulekute erinevused on liiga või pigem liiga suured. Liiga suureks peab sissetulekute erinevusi aga 40%. Ka rahvuste vahel puuduvad selles küsimuses olulised erinevused.

Mis on teid teadlasena enim ärritanud?

Uue sotsiaalministri Hanno Pevkuri esimene intervjuu Eesti Päevalehele oli pretsedenditu. Ta tõi ju Eesti ühiskonna olulise riskirühmana esmajärjekorras välja ettevõtjad ja nende ettevõtjate töötajad, kelle väljundiks on eksporditurg. Samuti väitis Pevkur, et kui töötaja on olnud hea oma töökohal, siis ei teki tal probleeme uue töökoha leidmisega. Lisaks on praegu nii tööandjate ja paraku ka riigi poolt surve, et töölepinguseadusest võetaks välja just need punktid, mis suurendaks töötajate turvalisust.

Kas Eesti peaks rakendama astmelist tulumaksu, et väiksema tulu saajad võiksid vähem makse maksta? Ka ajakirjanik Kalle Muuli on öelnud, et kriisiajal peaksid need, kes majanduskasvust võitsid, rohkem panustama.

Jah, see on üks võimalus. Ka meie uuringute kohaselt arvab umbes kaks kolmandikku Eesti elanikest, et suurema sissetulekuga inimesed peaks maksma kõrgemat tulumaksu. Eesti ühiskonna kui süsteemi olulistele puudustele osutab täna tõsiasi, et inimesed tajuvad, et neil pole võrdseid võimalusi. Kui tugineda inimeste õiglusarusaamadele, võib väita, et Eesti inimesed soovivad selgelt senisest võrdsemat majanduslikku jaotust. Enamik Eesti elanikest leiab, et nn õiglane kihistumismudel on see, kus riigis eksisteerivad mitmed turu mõjusid pehmendavad meetmed. Sealhulgas kehtib näiteks astmeline tulumaks ning valitseb üldine materiaalne turvatunne.

Valitsus teeb vaeste heaks liiga vähe

• Sissetulekute ebavõrdsust peab liiga suureks 92% Eesti elanikest, liiga suureks 44% ja pigem liiga suureks 48%.

• Nelja viiendiku inimeste arvates teeb valitsus selgelt liiga vähe vaeste inimeste olukorra parandamiseks. Vaid iga kümnes leiab, et tehakse just parasjagu, samas kui need, kes arvavad, et valitsus teeb vaeste heaks liigagi palju, puuduvad pea üldse. (NB ! Sellised tulemused saadi isegi majanduskasvu ajal, tänaseks võib see protsent olla suurem, kuna sotsiaalprobleemid on aina teravnenud)

• Vaid iga viies inimene leiab, et rikkus on seotud üksnes töökusega. Pigem peetakse rikkuse/vaesuse tekkimist majandussüsteemi ebatäiuslikkuseks, mis võimaldab jõukamatel ära kasutada «ebaõiglasi» eeliseid.

• Vaid iga viies inimene usub, et inimestel on Eestis võimalus võrdseks kohtulikuks kohtlemiseks. Enamik leiab, et vaesel ei ole rikkaga võrreldavaid võimalusi õiglasele õigusmõistmisele.

Väljavõtteid raamatust «Sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas»

Õhuke riik

Avaliku sektori kulutused sotsiaalkaitsele on Eestis ühed kõige madalamad Euroopas. 2006. aastal olid need Eestis 12,4% SKT-st, Euroopa Liidus keskmiselt kaks korda suuremad ehk 26,9% SKT-st.

Kui keskmiselt kulutavad Euroopa Liidu riigid töötushüvitistele ligi 1,2% SKT-st, siis Eestis jäävad vastavad kulutused vaid 0,08% piirimaile. Näiteks Taani kulutab töötushüvitistele koguni 2,7% SKT-st ning Saksamaa ligi 2,1%. Eesti kulutused jäävad madalaimaks ka juhul, kui arvestada töötuse määrade erinevusega riikide vahel.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.