Savisaare valitsus koondas 19 aastat tagasi kogu Eesti intellektuaalse potentsiaali, märgib sotsioloog Rein Ruutsoo.
See oli murdmatu tahte ja tarkuse võit. Nii võiks kokku võtta Eesti Vabariigi taasiseseisvumisele viinud valitsuse tegevuse. Aastail 1990-1992 oli Eestil õnne. Rahvarinde valimisvõit Ülemnõukogu valimistel 1990. aasta märtsis (mida Velliste, ERSP jt kutsusid ära jätma!) oli murranguks väga vajalik. Edgar Savisaare poolt 3. aprillil 1990 Eesti valitsuse moodustamine oli nende jõudude strateegiline võit, kes seisid Eesti vabaduse eest ja kel oli plaan ja oskus selleni jõuda.
Valitsus kui tarkade klubi
Eluõigust tõestas IME, Rahvarinde loomise, Balti keti organiseerimise, suveräänsusdeklaratsiooni läbisurumisega jne sündinud poliitika. Suveräänsusdeklaratsiooni hääletamisel tõusis Ülemnõukogus esimesena Savisaare käsi. 24. detsembril 1989 tühistas NSV Liidu rahvasaadikute kongress Molotov-Ribbentropi salaleppe. See võit kroonis komisjoni, mille kaasesimees oli Edgar Savisaar, tööd. Selle võiduta olnuks Eesti vabadusetee palju konarlikum.
Savisaare valitsus koondas suuresti kogu Eesti intellektuaalse potentsiaali. Ministritest ligi neljandik olid teaduste doktorid! Välisministriks sai tulevane president Lennart Meri. Väliseestlaste oskuste kaasamiseks loodi nn peaministri sõprade klubi. Savisaare valitsus on ainus Eesti valitsus, kus mitte-eestlaste esindatus andis neile kindlust, et neil on Eesti Vabariigis kindel tulevik. Ilma kõigi Eestimaa rahvaste usalduse ja toetuseta oli võimatu vabadust saavutada. Läbimurdeks oli vaja Balti rahvaste ühisrinnet ja Venemaa demokraatide tuge, ühist tööd Moskvas. Washingtoni «mittetunnustamise poliitika» sõnum oli selge – vabaduse võtmed on Kremlis! Leedu-poolne enda «vabaks deklareerimine», millele järgnes blokaad, kinnitas, et riiki ei saa vabaks deklareerida, võimalik on vaid samm-sammult edasi liikuda! Savisaare valitsuse strateegiaks oli NSV Liidu lammutamine, liitlaste otsimine, Eesti õiguste suurendamine, võimu koondamine Tallinnasse – Toompeale. Moskva avaliku vastuseisu kõrval saboteeris seda nn viies kolonn. Algasid streigid, korraldati plahvatusi jms, mis pidi halvama majanduse ja poliitilise elu. USA valitsuse peanõustaja Zbigniew Brzezinski ennustas, et impeeriumist lahkumise takistamiseks kasutatakse lõhestatud Baltimaades jõudu!
Valitsus ei andnud alla
Võimu koondumine Toompeale õõnestas Eesti Kongressi pagulasladviku toetatud tiiba, kes esindasid «õigeid eestlasi». Rahaallikate pärast võitlevad «tõelised isamaalased» esitasid iga Moskvas saavutatud reaalset edu kui Savisaare valitsuse reetlikkust! Valitsuse kui venelaste sõprade või KGB käsilastena esitamisele keskendunud Vaba Euroopa raadio lõhestas rahvast.
Selliseid saavutusi nagu leping Bakatiniga, mis säästis Eestit Vilniuse ja Riia veresaunast ja mille Saksa saadik Wistinghausen hindas unikaalseks saavutuseks, saatsid «õigete» mõnitused. Riias ja Vilniuses verevalamise peatamiseks 1991. aasta jaanuaris Jeltsiniga lepingu sõlmimine, mille isegi Jüri Luik on tunnistanud geniaalseks, kuulutati õigustühiseks riigireetmiseks.
Kuid kogu maailma tunnustuse andmine 1991 20. augusti järel Ülemnõukogule Eesti rahva tahte esindajana kinnitas valitud tee õigsust.
Jeltsini Venemaa poolt Baltimaade iseseisvuse tunnistamise järel oli Mihhail Gorbatšov nurka aetud. Tiit Vähi ütles 2007. aastal: «Edgar Savisaare valitsus täitis põhieesmärgi, milleks oli iseseisvuse saavutamine», ja see oli Savisaare valitsuse töö jätkaja aus tunnustus Eestile iseseisvuse toonud valitsusele.
Rahvarinde valitsus
Toomas Frey
Gennadi Golubkov
Tõnis Kaasik
Arvo Kuddo
Artur Kuznetsov
Olev Laanjärv
Ants Laos
Jaak Leimann
Vello Lind
Endel Lippmaa
Rein Loik
Lennart Meri
Rein Miller
Siiri Oviir
Jüri Raidla
Aleksander Sikkal
Lepo Sumera
Toomas Sõmera
Jaak Tamm
Raivo Vare
Tiit Vähi
Harri Õunapuu
