"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Tunnel, mis viinuks Toompea alt kesklinna (0)
13. aprill 2009
Võimalik, et just niisugune oleks olnud sissekäik jalakäijate tunnelisse Toompea nõlva all Balti jaama poolt vaadatuna. (Josef Katsi fotomontaažis on kasutatud Brunkenbergi tunneli sissepääsu Stockholmis.)

Legendid maa-alustest käikudest Toompea all võinuks saada tegelikkuseks umbes 70 aastat tagasi. 1940. aasta kevadel asus Eesti valitsus ellu viima projekti, mis meie päevil kurioosumina näib.

1940. aasta mais kirjutasid lehed Balti jaama ja kesklinna tunneliga ühendamise plaanidest täiesti tõsiselt. Ja mitte ainult ei kirjutanud, vaid viitasid ka valitsuse tasemel vastu võetud otsusele.

1920.–1930. aastatel ei läinud seni ajaloo suurim häving – I maailmasõda – eurooplastel meelest. Esimese Eesti helilise dokumentaalfilmi tiitlile pretendeeriva Theodor Lutsu filmi nimi «Gaas! Gaas! Gaas!» räägib ise enda eest. Selle ekraanile ilmumine 1932. aastal oli seotud «gaasirünnaku nädalaga», mis õpetas inimesi käituma gaasirünnaku korral.

Veendumus, et tulevane sõda on kindlasti gaasisõda, pani Tallinna linnavõimu gaasivarjendeid ehitama. 1930. aastate keskpaigaks oli gaasivarjenditeks muudetud osa endisi bastioni kasematte Harjumäe ja Lindamäe all. Paraku polnud 300-aastased kindlustusehitised isegi pärast rekonstrueerimist võimelised mahutama rohkem kui 100 000 pealinna elanikku. Maapinna lähedal asuvad kindlustused olid piisavad Põhjasõja aegu, ent lennukipommide eest pakkusid need üsna kaheldavat kaitset.

Lift Toompeale

7. märtsil 1940 otsustas valitsus eraldada majandusministeeriumi majanduselu edendamise fondist esimese summa ehk 10 000 krooni kesklinna kaasaegsete gaasi- ja pommivarjendite rajamiseks. Projekti kogumaksumus hinnati kümme korda suuremaks.

Korraga sõjalise objekti otstarve muutus. Juba 16. aprillil toetas rahvuslik ehituskomitee ühehäälselt mõtet ehitada Toompea alla «tunnel-ühendustee». 6. mail andis valitsus korralduse projekti elluviimiseks.

Tunnel, mis pidi lennuväe- või gaasirünnaku korral olema ka parlamendisaadikutele ja ministritele varjendiks, taheti rahuajal kasutusele võtta jalakäijate tunnelina, mis ühendaks Balti jaama kesklinnaga. Ei välistatud ka lifti ehitamise võimalust, mis oleks pidanud soovijaid sõidutama tunnelist otse Toomkiriku juurde. See oleks pidanud lõpetama seni lõputu vaidluse köisraudtee vajalikkuse üle. Sissepääs tunnelisse pidi paiknema Šnelli pargis, väljapääs Lühikese jala alguses.

Tunneli täpne pikkus ja kulgemine oli kavas otsustada uurimistööde käigus. Toompea kahekümnemeetrine paekivikilp pidi pakkuma head kaitset lennurünnakute korral. Tunneli laiuseks kavandati neli meetrit, see oli standard, mida rakendati ka näiteks Stockholmis jalakäijate tunneli rajamisel juba 1886. aastal.

Tallinna «metroo»

Nagu Stockholmi tunnel, nii pidi ka Tallinna oma olema mõeldud ainult jalakäijatele. Tallinlastele tundus sellest vähe olevat. Üks neist, kes kasutas initsiaale R.T., nõudis 15. mail 1940. aastal ajalehes Uus Eesti , et tunnelit peaks saama kasutada ka ühiskondlik transport.

«Trammiliin peaks minema Vabaduse platsilt Kaarli puiestee algusest Harju väravate ja Kiek in de Köki torni juurest Toompea alla ja sealt Balti jaama,» kirjutas ta. «Pinnast, mis välja kaevatakse, võiks kasutada Russalka juures soise ala täitmiseks.» Kinnitati, et töid oleks parem teha talvel. Maa all on ju alati soe, aga ehitajatel muidu talvel tööd eriti pole. Tunneli ehituseks arvati kuluvat kümme-kaksteist aastat, gaasi- ja pommivarjend pidi välja ehitatama igas valmissaanud osas.

«Tallinna linn ei peaks selles küsimuses tegevusetu pealtvaataja olema,» kinnitas kirjutise autor. «1902. aastal ja palju kordi hiljemgi lükkas ka Moskva konservatiivne linnaduuma maa-aluse raudtee ehitamise plaani kõrvale, aga see-eest on nüüd Moskvas metroo olemas – ja üks kaasaegsemaid maailmas.»

Tallinnal ei õnnestunud siiski eeskuju võtta ei Moskva metroo ehitamisest ega isegi tagasihoidlikumast Stockholmi tunnelist. Võimuvahetus, Eesti iseseisvuse kaotus ja II maailmasõda matsid Toompea tunneli rajamise plaani igaveseks maha. Sellele vaatamata võib Toompea-aluse tunneli ideed pidada kõigi Tallinna tänapäevaste maa-aluste tunnelite eelkäijaks.

Raha rändas vasakule

Pole teada, mis sai Toompea-aluse tunneli rajamise eeltöödeks eraldatud rahast. Saatuslikel neljakümnendatel liikusid rahavood teinekord täiesti ootamatuid teid pidi. Selles mõttes on iseloomulik
Vabaduse platsile planeeritud Vabadussõja mälestusmärgi rahade saatus.

1939. aastal määrasid presidendi üldriiklik komitee Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks ja Vabaduse platsi planeerimise komitee mälestussamba avamise tähtajaks 24. veebruari 1943. Aasta hiljem andis marionettvalitsuse juht Johannes Vares-Barbarus kogutud 569 000 krooni töörahva kultuurimaja ehitamiseks Sakala tänavale, praegu asub seal EV kaitseministeerium.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.