"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Näljahädast aitas üle oma aiamaa (0)
20. aprill 2009
Vaike Kotkas on rahul, et paljud praegused Muuga elanikud on teinud korda ka oma endised 25-ruutmeetrised aiamajad. Fotol olev Kotkase aed on neile eeskujuks.

«Kogu Euroopa muudab praegu lillepeenraid kapsaaedadeks,» leiab 90-aastane aedlinnade uurija, kodumajapidamise spetsialist Vaike Kotkas.

«Me oleme praegu sellepärast võlgades, et meile pole 50 aasta jooksul õpetatud, mis on kokkuhoid, meil on puudunud kodumajandus,» on Kotkas kindel. «Seepärast tarbivad inimesed praegu üle ja ei oska oma võlgadega toime tulla. Kodumajandus on ökonoomne elamise viis nii linnas kui ka maal ja mis tahes peres. See on süsteem, mis töötati välja 20. sajandi algul Šveitsis ja mis Euroopas praegu toimib.»

Värske kodumajanduse eriala lõpetajana asus Vaike Kotkas 1938. aastal tööle põllutöökoja konsulendina Pärnumaale. Pärast sõja lõppu käskis aga ENSV põllutöö rahvakomissar Georg Abels teda koos teiste sama eriala inimestega enda juurde tulla. «Ta teatas, et Nõukogude Liidus niisugust haridussüsteemi ei ole ja selliseid asju ei õpetata – te jääte ilma tööta,» meenutab Kotkas. «Kotipoisid tõid pärast sõda aga nälgivalt Venemaalt Eestisse tähnilise soetõve, Tartus, Tapal ja Kiviõlis oli 100% suremus selle kätte. Rääkisin Abelsile, et kui te likvideerite selle õpetuse, siis surevad inimesed ebahügieenilise eluviisi tõttu, sest elementaarsemaid asjugi ei teata.»

«Kurat, pursuid on puhtad, tööinimestel pole aega ennast pesta!» oli Abels selle peale Kotkasele käratanud. Eestiaegne süsteem, mis nõustas peresid ja õpetas neile majandust, aiandust ja kodukultuuri, likvideeriti.

Küüditatud ülikooli ei pääsenud

Päris tegevuseta Kotkas siiski ei jäänud. «Kodumajanduskojas oli meil töötanud Eesti esimene naisarhitekt Erika Volberg-Nõva. Ta ütles, et mul on joonestamisannet, ja soovitas mind TPI arhitektuuri osakonna ettevalmistuskursustele,» räägib Kotkas. «Ma sain sisse, kuid siis tuli märtsiküüditamine ja pidin sealt lahkuma. Perekond küüditati, kuid mina pääsesin õnnekombel. Kui mind enam ei otsitud, leidsin Õhtulehest kuulutuse, et Tallinna linna arhitektuuri ja ehituse büroo vajab joonestajat-kopeerijat. Kui sinna läksin, võtsid mind vastu endised põllutöökoja spetsialistid ja ma sain sinna tööle!»

Kotkas tahtis arhitektuuriõpinguid jätkata, kuid teda ei lastud TPI ega isegi Tallinna tehnikumi ukse taha, sest ta oli küüditatute perekonnast. «Projekteerimist õppisin ise Eesti Projektis kopeerides, tegin seal endale põhialused selgeks,» lausub Kotkas. «Kui Erika Nõva sai aru, et ma tõesti oskan midagi, saatis ta mu paremale tööle.»

1950ndatel selgus, et kolhoosid ja sovhoosid ei suuda elanikke piisavalt toita. Kotkase sõnul oli olukord lausa hull. «1955 töötasin joonestaja-kopeerijana ETKVL-is,» meenutab ta. «Majandusosakond leidis Pirita metsa vahelt lagedad kohad. Igale töötajale jagati 15 ruutmeetrit aiamaad, mida sai heinamaast üles kaevata ja sinna paar porgandi- ja salatipeenart teha. Samamoodi jagati maid tervele Tallinnale, et inimesi näljast päästa.»

Siberist tulnute päästerõngas

Nii oli ENSV Ministrite Nõukogu sunnitud 1957. aastal andma välja määruse, mis lubas suurte ettevõtete ja asutuste töötajatel pidada abimajapidamisi ehk väikest peenramaad asula lähedal. Sellest lähtuvalt algas kõikjal linnade ümbruses tõeline aedlinnade rajamise buum. Ka Viimsi sovhoos loobus Muugal soisest ja suureks põllumajanduseks sobimatust maast. 1959. aastal valmis selle koha tarvis Eesti Maaehitusprojektis Valve Bormeistri jt esimeste sõjajärgsete arhitektide käe all ulatuslik 3600 krundiga aedlinna projekt.

Nõudlus aianduskruntide järele oli ülisuur, 1958. aastal laekus tervelt 35 000 sooviavaldust. Kotkase kinnitusel oli avalduse esitajate hulgas 33 peret, kes olid tulnud tagasi Siberist. «Neid oma kodukohtadesse ju tagasi ei lastud, aga toitu oli tarvis, nii said nad endale võimaluse,» nendib Kotkas.

Maa-ala jagati 1959. aastal huvilistele 800-900 ruutmeetri suurusteks, tolle aja mõistes individuaal-aianduskruntideks. Viimaste saajaid kohustati kolme aasta jooksul oma maatükk üles harima ja istutama sinna viljapuud ja marjapõõsad. Määruse järgi võis kruntidele ehitada väikesi, 18-25-ruutmeetriseid suviseid aiamaju ning ehituse ajaks ilma küttekoldeta kuni viie ruutmeetri suuruseid kuure.

Muugale sai krundi ka Vaike Kotkas. Kui küüditatute pered rehabiliteeriti, kutsus põllumajandusminister Edgar Tõnurist ta tööle ministeeriumisse heakorra inspektoriks. Kotka vastutusel oli 16 krundi rajamine, mis jagati põllumajandusministeeriumi töötajatele. «Minu õlul lasus õpetamine ja organiseerimine,» mainib Kotkas.

Püssimees valvas õpetajaid

Lisaks aias töötamise kohustusele oli ministrite nõukogu määruses kirjas, et töötaja ei tohtinud kolme aasta jooksul oma ametikohalt lahkuda ega olla vallandatud. Nõuetest kinni pidades sai ta koos oma perega krundi endale tähtajatuks kasutamiseks.

Esimese Muuga suve-aiamaja ehitamise luba pärineb 19. detsembrist 1960 krundile Aruheina tee 14. Kruntide kasutajad pühendasid jäätmaade harimisele ja aiamajade ehitamisele kogu oma vaba aja. Perede juhendajateks oli aga vaja oskajaid inimesi.

«1960. aastal oli meil haridusministriks eestiaegse haridusega Arnold Green,» meenutab Kotkas. «Tema ajal hakati endisi välismaal õppinud kodumajanduse õpetajaid – nende hulgas oli näiteks Salme Masso – kokku koguma, et nad kultuurimajades kodumajanduse kursuseid annaks. Endisaegsed õppematerjalid olid veel olemas. Veebruaris tegime Ravila mõisas üle–eestilise koduõpetajate kokkutuleku.»

Muugal läks aga elu oma rada. Võsastunud ja liigniiske maa kasutusevõtmiseks tuli teha maaparandust ja rajada teid. Valminud majades veetsid paljud tallinlased oma puhkused ja nädalalõpud.

Ühiseid jõupingutusi vajavate tööde paremaks tegemiseks moodustasid vastsed Muuga asukad Eesti aianduse ja mesinduse seltsi kohaliku osakonna. Selts aitas kaasa üldise heakorra, teede, bussiliikluse, kaubanduse ja ehituse korraldamisele.

Motokoori pole vaja

Suplemas käimiseks rajasid asukad läbi soostunud kõrkjatega ala kulgeva teetammi, kuid hiljem jäi see ette Muuga sadama ehitusele. Sadama ehitustööd takistasid ka drenaaži toimimist ja muutsid mõttetuks algaastatel tehtud korralikud maaparandustööd. Seetõttu olid vihmastel suvedel üleujutused tavalised.

«Muuga suvilad asuvad nagu kausis,» selgitab Kotkas. «Varem voolas Jõelähtme vesikonnast pärit vesi pankrannikult Hundikuristikku, aga Laagna tee ehitamisega lõigati see läbi ja vesi hakkas tungima suvilateni. Sadama kai sulges ka loodusliku äravoolu mere kaudu.»

Kotkase sõnul kestavad üleujutused tänapäevani: «Kui labidaga kaevama hakata, siis juba 20 cm sügavusel tuleb vesi vastu. Mida rohkem sadamat laiendatakse, seda rohkem on krundid vett täis. Maardu linnavõim on aga olukorra lahendamiseks vaid rumalusi teinud.»

1986. aastal asus linna täitevkomitee «Iru-Muuga puhketsooni kuivenduse» sildi all rajama Muugale auto-motoringrada. Plaan, eriti aga selle avalikkuse ees salajas hoidmine, tekitas aedlinlastes pahameelt ning kaebekiri saadeti isegi tollasele ENSV Ülemnõukogu presiidiumi ja looduskaitse seltsi esimehele Arnold Rüütlile. Aianduse ja mesinduse seltsi esimees pöördus vastuseisule toetuse saamiseks ametühingute nõukogu poole. «Ehitataval auto-motoringrajal kavatsetakse aastas 200 päeval 30 auto või 50 mootorratta sõite korraldada, mida tuleb vaatama 100 000 pealtvaatajat. Siis on väikeses Muuga puhkerajoonis 200 päeval aastas mootorsõidukite laulupidu, kus solistideks on huilgavad mootorid ning kooriks külastajate sõidukid,» kirjeldas pöördumine elanike kartusi. Lõpuks elanikud võitsid ja ringrada jäi ehitamata.

Värsket miljoni rubla eest

Aianduse ja mesinduse selts rajas Muugale väetise müügipunkti. Aedade saadustest jätkus rohkemaks kui pered vajasid, kuid kokkuost oli puudulikult korraldatud. Nii organiseeris selts Keskturule aiasaaduste müügipunkti, suvitajate teenindamiseks aga Muugale kaks suvist kauplust. Muuga varustas värske puu- ja köögiviljaga Tallinna igal aastal ligi miljoni rubla eest.

Selts alustas aiapidajatele erialaste teadmiste jagamiseks õppehoone rajamist. Saadi ehituskrunt ja projekt, iga krundivaldaja maksis ehituseks ka väikese summa. Ehitus aga jäi põhiliselt ehitusmaterjalide defitsiidi tõttu venima. 1985. aastal läks ehitus üle aiandusministeeriumile, kes tellis arhitekt Siiri Koodilt ka uue projekti. Selle järgi pidi Muugale kerkima hoone, kus tegutseks istikute, väetiste, taimekaitsevahendite ja aiatööriistade müük ning aiasaaduste kokkuost, lisaks aiandusalase õppe klassid ja ruumid kultuuritegevuseks. Hoone vundament sai valmis, kuid Eesti taasiseseisvumine tõi uued tuuled. Vundament lammutati ja krunt müüdi eraomanikele majade ehitamiseks.

Praegu Lasnamäel elav Vaike Kotkas toimetab aga suviti ikka oma Muuga majakeses. Ta lööb lahinguid korraliku kuivenduse eest ja valutab südant Muugale kerkivate kolemajade pärast. «Paljud krundid on täis ehitatud suuri majamürakaid, mis omavahel üldse ei harmoneeru,» leiab Kotkas.

1989. aastal käis ta Soomes asju ajamas, et tuua sealt kodumajandusõpe Eestisse tagasi. Töö kandis vilja ja praegu õpetatakse seda ainet nii Tartus kui ka Kehtnas. Kodumajanduse ajaloo raamatuid on Kotkas juba koostanud, ees ootab korralikult kokku pandud aedlinnade tekkimise 50-aastane lugu.

25-ruutmeetrised päkapikumajad

1969. aastal lubasid võimud ehitada juba aiamaju suurusega kuni 25 m2 perekonna kohta ja lisada nendele kuni 10 m2 suuruseid terrasse. Viie või rohkema inimesega pered võisid ehitada terrassi asemel kinnise veranda. Samuti tohtis nüüd aiamaale püsti panna kütmisvõimaluseta kasvuhoone ning rajada kas aiamajaga ühendatult või eraldi hoonena kuni 10 m2 suuruse kuuri, sauna või duširuumi.

Kümme aastat hiljem võis Muuga krundiomanik ehitada endale juba kuni 45 m2 suuruse küttekoldega suvila. Suured, vähemalt viie liikmega pered tohtisid lisaks ehitada kuni 15 m2 katusekorruse, kuni 20 m2 köetava kasvuhoone, 15 m2 majandushoone, keldri ning 18 m2 garaaži või autovarjualuse. Tollaste sanitaareeskirjade piires lubati pidada küülikuid ja kodulinde.

1987. aastaks puhkas 4000 aianduskrundiga Muuga aedlinnas 12-14 000 tallinlast, piirkonnast oli saanud üks kättesaadavamaid ja tihedamini asustatud suvituskohti. Sellega kaasnes aga transpordiprobleem, sest muugalased ei mahtunud puhkepäeviti Metsakalmistut külastavate inimestega ühte bussi ära.

Kaheksakümnendate Muugal oli muidki muresid. Aianduslinnaku ilmet rikkusid paljud veel lõpetamata või juba kapitaalremonti vajavad hooned, elu raskendas ka hea joogivee nappus. Asukad kurtsid, et puurkaevud tuleb puurida väga sügavale ning veevõtu kohad jäävad kaugele.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.