"Kui vanasti said inimesed tänaval petta, siis nüüd internetis."

Joosep Kaasik, Põhja prefekt
Linnapeade ehitatud linn (0)
26. aprill 2009
Köie 1a asuv maja on Voldemar Lenderi ettekujutus 20. sajandi alguse keskklassi moodsast kodust.

Euroopas pole just palju linnu, kes saaksid uhkustada sellega, et nende ehitamise taga on linnajuhid ise. Tallinnal on see võimalus olemas.

Pealegi on Tallinnal niisugune võimalus mitte ülekantud, vaid kõige otsesemas tähenduses, nimelt on kahel linnapeal olnud ehitusinseneri diplom. Kui nende projektide järgi ehitatud hooned ei kuulugi Tallinna tunnustatud vaatamisväärsuste hulka, siis igal juhul kujundavad nad linna ajalooliste eeslinnade ilmet.

Lenderi maja

18. veebruaril 1876 sündis Tallinnas ehitusettevõtja peres poeg Voldemar. Lõpetanud kodulinnas Aleksandri gümnaasiumi, astus noormees 1896. aastal Peterburi ülikooli ning läks sealt järgmisel aastal üle tehnoloogiainstituuti. Pärast kodumaale naasmist töötas Voldemar Lender mõnda aega insenerina Tallinna tehases Dvigatel. 1904. aastal valiti ta linnaduuma saadikuks, 1906. aastal aga sai temast seitsmeks aastaks linnavalitsuse juht ja ehituskomisjoni esimees.

Tallinna ajalukku ei läinud Lender mitte üksnes esimese eestlasest linnapeana, vaid ka massiehituse ja tüüpprojektide juurutajana. 20. sajandi alguse kahekordseid maju tuntakse seni Lenderi majadena. Tasub aga märkida, et Lenderi büroo ei teinud mitte üksnes standardsete hoonete, vaid ka ekslusiivsete eramute projekte. Kui satute Köleri tänavale, pöörake tähelepanu majadele number 10 ja 12, Köie tänaval aga majale numbriga 1a – nii nägi kaasaegsete ettekujutustes välja tüüpiline keskklassi elamu sadakond aastat tagasi.

Lenderi allkiri seisab ka mitmel kivihoone projektil. Suurem osa neist pole paraku meie päevini säilinud. Kui aadressile Kaarli 6 ehitati ultramoodne elumaja, siis lõpetas see ühe Lenderi büroos projekteeritud hoone eksitstentsi, rahvusraamatukogu rajamisel Tõnismäele aga hävitati üks pseudogooti stiilis eramu. Lohutuseks saab vaid öelda, et linnapea ei olnud ise nende projektide autor, vaid üksnes viseeris kolleegide tööd.

Andekas arhitekt Uesson

Läänemaalt Haimre vallast pärit, esialgu Riia õigeusu vaimuliku seminari üliõpilane ja hiljem Riia polütehnikumi vilistlane Anton Uesson on tuntuks saanud oma rekordiliselt pika linnapea ametiajaga. Pidanud 1919–1934 meeriametit, oli ta pärast seda kuus aastat aselinnapea. Selle eest tuli Uessonil Nõukogude ajal aga maksta – talle mõisteti kõrgeim määr ja ta hukati Sverdlovski vanglas 13. aprillil 1942.

Uessoni arhitektuuriline tegevus langeb viimasesse iseseisvumiseelsesse aastakümnesse. 1909–1912 töötas ta Lenderi ehitusbüroos, seejärel oli eraehitusettevõtja. Enne Esimest maailmasõda ehitati tema projektide järgi Tallinnas üle 300 hoone. Kahe-kolmekordsed puumajad, mille fassaadi keskel oli kivist trepikoda ja mis seisavad tänini Pelgulinna ja Kalamaja tänavatel, on peaaegu kindlasti Uessoni tööd. Omades vaieldamatult head maitset arhitektuurivallas, lubas ta endale aegajalt nö refleksioone. Näiteks 1913. aastal Kaupmehe tänavale ehitatud maja nr 8 kordab oma kompositsiooni poolest Estonia teatri hoonet, siselinna kalmistu samal aastal ehitatud kellatorn on aga sarnane kahe torniga Kaarli kirikuga.

Kui Eestist sai iseseisev riik, siis Tallinna linnapea Uesson enam otseselt arhitektitööga ei tegelenud. Hulk äärmiselt olulisi projekte on aga valminud tema otsesel juhtimisel – näiteks Härjapea jõe heitvee kanal ja Tallinna veevärgi filtrijaam. Uesson võitles ka pealinna elektrifitseerimise eest. Ega siis elektritrammi uue liini avamisel Pärnu maanteel polnud linnapea asjata Vabaduse väljakult Rosikrantsi tänava nurgani vagunisaatjaks.

Dvigateli töölise poeg Aleksander Hendrikson polnud ettevalmistuselt ei ehitaja ega arhitekt. Evakueerunud Tallinnast 1918. aasta veebruaris Saksa vägede eest, valis ta endale Nõukogude Venemaal administratiivjuhtimise ala. Loomulikult saadeti «eestlasest kommunist» juba 1944. aasta sügisel Tallinna. Linnapeaks sai ta aastal 1945 ja oli selles ametis 1961. aastani, peaaegu ületades Uessoni «rekordit».

Tallinna taastamine toimus Hendriksoni juhtimise ajal.

Hävimatu küür

Paraku paistis linnapea siin silma just nõukogudemaal omandatud ideoloogiaga. Taastamine tähendas tema jaoks suurema osa Niguliste ja Harju tänava hoonete lammutamist nende kordategemise asemel, Niguliste kiriku varemed pääsesid napilt õhkulaskmisest.

Tema nimi jäi aga linnafolkloori kindlalt ühe objekti, nimelt Pärnu maantee viaduktiga. 1959. aastal Leningradi organisatsiooni Lengiprotrammost projekti järgi rajatud, sai viadukt linnaelanike seas tuntuks mitte just austava nimetuse all Hendriksoni küür. Esimene trammiviadukt kukkus välja pisut liiga järsk ning selle ületamiseks tuli nii elektri- kui bensiinitranspordil tõsiselt vaeva näha.

1986. aastal muudeti viadukt tänapäevasemaks – vähem järsuks ja laiemaks. Nimetus jäi aga rahvasuus endiseks. See jõudis rahvaliku toponüümina isegi kaheköitelisse entsüklopeedilisse teatmeteosesse «Tallinn», mis 2004. aastal välja anti. Samas pole selles teatmeteoses paraku peatükki «Lenderi maja»…
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.