“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
Sarnet: Tallinna Vee erastamine polnud hästi korraldatud (0)
11. mai 2009
Jüri Mõis leiab, et Tallinna Vee erastamine oli suurepärane tehing, Väino Sarnet on vastupidisel seisukohal.

Endine erastamisagentuuri juht Väino Sarnet pole nõus Jüri Mõisa väitega, et Tallinna Vee erastamine oli hästi korraldatud.

Kui Jüri Mõis on nimetanud ajakirjanduses Tallinna Vee erastamislepingut «jube heaks» tehinguks, siis endine erastamisagentuuri juht, linnakantselei sisekontrolli teenistuses eksperdina töötav Väino Sarnet on risti vastupidisel seisukohal.

«Selles mõttes ma Jüri Mõisaga küll absoluutselt nõus olla ei saa, et see erastamine oleks olnud hästi läbi viidud,» lausub Sarnet. «Kas erastamine ise oli üldse õige või mitte – seda ma ei võta kommenteerida. Ent konkreetse erastamise üks põhiprobleem oli ülesande püstituses, milles oli väga olulisel kohal ettevõtte eest müüjale ehk linnale makstav raha. See on aga eriti infrastruktuuri erastamisel üks väga halb eesmärk.»

Leping linnale kahjulik

«Kui müüja seab eesmärgiks saadava raha, siis pööratakse teiste eesmärkide täitmisele vähem tähelepanu,» selgitab Sarnet. «Ja konkreetsel juhul olid need lepingutingimused, mida ettevõtte pidi oma investeeringute, teenuste kvaliteedi ja hindade osas järgima, lepingus selgelt teisejärgulised. Linn ei oleks toona pidanud lühiajalise eesmärgi ehk raha nimel sõlmima kahjulikku lepingut.»

Sarneti sõnul on Tallinna linnale antud erastamislepingus enda kaitseks väga vähe tagatisi. «See on nii lepingu sõnastuse kui ka ülesehituse küsimus,» räägib Sarnet. «Suur osa probleeme tuleneb lepingus õiguste ja kohustuste mitte tasakaalus olemisest. Linn on küll üritanud seda lepingut väikeste sammudega paremaks teha, aga ega eraomanik naljalt oma huve kahjustada ei lase.»

Sarneti sõnul peaks erastamise tegelik eesmärk olema ju see: kas riigil ja omavalitsusel on selle ettevõttega pärast erastamist vähem muret ja tegemist.

K-koefitsiendi fikseerimine õige

Sarnet peab lepingu suurimaks parenduseks seda, et linnavõim suutis siiski lõppude lõpuks pikaks ajaks K-koefitsiendi fikseerida, et vältida kontrollimatult kiiret hinnatõusu. «Kõge suurem risk oligi lepingus võimalus tariife väga kiirelt tõsta. Vee-ettevõtete erastamine on maailmapanga hinnangul üks kõige raskem infrastruktuuri erastamise üritus üldse. Selle põhjus on asjaolu, et vett peetakse inimõiguste hulka kuuluvaks kaubaks, mitte kommertsasjaks. Et juhul, kui mul raha on, siis pole mul veele juurdepääsu, ja juhul, kui mul raha pole, siis mul pole justkui asja selle teenuse juurde.»

Sarneti sõnul leidub maailmas infrastruktuuri erastamise edukuse kohta nii positiivseid kui ka negatiivseid näiteid. «USA-s on avalik võim mitu suurt vee-ettevõttet tagasi ostnud, sest vee kvaliteet ei jäänud isegi sellele tasemel, mis ta oli enne,» räägib Sarnet. «Ent on ka vastupidiseid näiteid.»

Sarneti meelest ei tohiks riik minna ettevaatamatult piiratud resursside erastamisele. «Mõtlen siinkohal seda osa maast, mis on erastamata, ja ka metsa erastamist. Avalik sektor peaks jätma endale võimaluse vajadusel natuke ka turgu reguleerida. Metsa puhul näiteks anda raieõigusi natuke teise hinnaga, kui seda mingil põhjusel turg pakub. Maa puhul võiks pakkuda ka kasutusrenti vms, kui tahame suurt investorit riiki jne. Muidu tõstab eraomanik maa hinna kohe kolme-nelja- või isegi kümnekordseks, kui tunnetab, et ta maad on kellelegi väga vaja.»

Infrastruktuuri ettevõtete erastamisel peab riigil samuti eelkõige olema kindlus, et regulaator ehk see, kes kehtestab tariife, tuleb oma tööga toime.

Sarneti sõnul raskendab avalike teenuste delegeerimist erasektorile ka riigi suutmatus kirjutada normaalset riigihankeseadust, mistõttu on Tallinnas nii mõnigi prügiveo konkurss luhtunud. «See on riigi süü,» lausub Sarnet. «Ikka pole suudetud kirjutada seadust ringi nii, et see väga ulatuslikult ei kahjustaks ostjate ehk avaliku võimu huve.»

Sarnet tegeles omal ajal ka raudtee erastamisega, mis hiljem siiski tagasi osteti. Kas see, et raudtee on taas riigi omandis, on tänasel päeval hea?

«Riigil on selle tõttu vähem suuri riske,» leiab Sarnet, «samas igapäevast tegutsemist on rohkem – kuidas saada investeeringuteks raha jne. Siiski ollakse pääsenud muust riskist – eriti kardeti ju seda poliitilist riski, et vene investorid ostavad raudtee üles.

Jüri Mõis: erastaksin Tallinna Vee taas!

Ekslinnapea ja Tallinna Vee erastaja Jüri Mõisa meelest on ettevõtte kasumimarginaalid pigem liiga väikesed, kui liiga suured.

«Pean Tallinna Vee erastamist üheks oma aja suurimatest saavutustest,» ütles Jüri Mõis alles hiljuti Postimehele.

Pealinn otsustas omalt poolt küsida, mida arvab Mõis sellest, et ajakirjandus kirjutab viimasel ajal üle nädala Tallinna Vee problemaatikast, nimetedes ettevõtte omanikke lausa röövparuniteks.

«Mina arvan, et alati on inimesi, kes iga asja peale jorisevad,» vastas Mõis. «Kui oleksin täna linnajuht, võtaksin igal juhul taas Tallinna Vee erastamise ette. Kindlasti oli tuumikinvestori kaasamine vee ettevõtte majandamisse hädavajalik, muidu ei julgeks ma täna isegi dusi all käia, sest vee kvaliteet oleks nii vilets.»

Mõisa sõnul ei leia ta, et Tallinna Vee kasumimarginaalid oleks liiga suured – ajakirjandus on seda korduvalt rõhutanud. «Mina leian, et kasumimarginaal on pigem liiga väike,» mainis Mõis. «Mu meelest võiks avalik võim ette võtta kindlasti ka palju muid erastamisi, sealhulgas Eesti Energia või raudtee erastamise, Eesti Lotost rääkimata.»

Erastamise edukus selgub hiljem

Juba 2000. aastal möönis Jüri Mõisa linnavalitsus, et erastamise edukus selgub alles aastate pärast.

Kui lugeda erastamistehingu aegset ajakirjandust, selgub, et Sarneti jutt vastab tõele – toonane linnavalitsus rõhutas just seda, kuivõrd head raha nad erastamisega teenisid. «Tallinna abilinnapea Heiki Kivimaa (IRL) sõnul on linn International Water UU pakkumise rahalise osaga igati rahul,» saab lugeda toonasest ajakirjandusest. Samuti seda, et Kivimaa ütles juba erastamise aegu, et lõplikest erastamistulemustest ja erastamise edukusest saab rääkida alles umbes viie aasta pärast. Seega tundub, et ka vee erastanud linnavõim ise ei uskunud toona sajaprotsendiliselt ettevõtmise edukusse.

12. jaanuaril 2001 sõlmis Jüri Mõisa linnavalitsus AS-i Tallinna Vesi aktsiate ostu-müügilepingu Briti vee-ettevõtja International Water UU esindajatega. Firma pakkus Tallinna Vee 50,4 protsendi aktsiate eest 1,328 miljardit krooni, millest linnaeelarvesse pidanuks laekuma 641,2 miljonit. Linn kuulutas AS-i Tallinna Vesi 50,4 protsendi aktsiate müügi välja 2000. aasta 26. juunil, ettevõtte aktsiate alghind oli 580 miljonit krooni.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.