"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Kahjulik erastamisotsus luubi all (0)
25. mai 2009
Abilinnapea Jaanus Mutli sõnul tegid 2000. aastal võimul olnud erakonnad ja poliitikud Tallinna Vee erastamisel jämedaid vigu.

• Juuni lõpuks valmib linna tellimusel põhjalik analüüs Tallinna Vee erastamis– ja teenuslepingu kohta. Abilinnapea Jaanus Mutli selgitab Pealinnale antud intervjuus, miks on Tallinna Vee küsimus ka aastaid pärast ettevõtte erastamist ikka veel teravalt päevakorral.

Miks on Tallinna Vee teema pidevalt ajakirjandusel hambus ja miks linn ei saa firma ohjeldamiseks enam midagi ette võtta?

AS-i Tallinna Vesi erastamisel tehti Jüri Mõisa linnapeaks oleku ajal 2000. aastal suuri, pöördumatuid ja strateegilisi vigu. Linna tegelik kontroll aktsiaseltsi juhtimise üle asendati vaid paberil olevate ja sisuliselt minimaalsete õigustega.

Reformierakonna, Isamaa ja Mõõdukate häältega volikogus võttis Tallinn 2000. aastast alates lepinguga kohustuse tõsta igal aastal vee hinda nii tarbijahinnaindeksi suurenemise kui ka nn K-koefitsiendi võrra. Tollane erastamismudel andis kaks selget tagajärge – vee hind ja aktsiaseltsi kasum on stabiilselt kasvanud. Jääb mulje, et Mõis viis erastamise toona läbi iga hinna eest, kampaania korras, oma majandusideoloogia ehk liberaalse vabaturumajanduse õpiku-postulaatide elluviimiseks.

Kas see oli ainus (kahjulik) erastamine ja mis oleks teisiti, kui firmat poleks erastatud?

Vaatame siis laiemat pilti linna äriühingute suurmüügist. Erastamine ei piirdunud muidugi Tallinna Veega, aastatel 2000-2001 ehk vähem kui kahe aastaga erastas Isamaaliit, Reformierakonna ja Mõõdukate linnavalitsus enamiku linnale kuulunud suured infrastruktuuriettevõtteid. Peale Tallinna Vee erastati AS Tallinna Soojus, AS Tallinna Prügila, AS Tallinna Teed, rääkimata 12 linna kinnisvarahoolduse äriühingust ning enam kui kümnest väiksemast linnale kuulunud äriühingust.

Kui Tallinna Vesi oleks jäänud linna kontrolli alla, saanuks linn juhtida nii aktsiaseltsi kasumlikkust kui ka investeeringute mahtu. Sel juhul oleks valdav osa aktsiaseltsi puhaskasumist jäetud investeeringuteks. Teisalt oleks omavalitsusele kuuluv äriühing saanud taotleda veevõrkude rajamiseks Euroopa Liidu toetusraha.

Näiteks aastatel 1997-1999 ehk enne täielikku erastamist sai tollal linnale kuulunud AS Tallinna Vesi 140 miljonit krooni puhaskasumit, mille linnavalitsus täielikult aktsiaseltsile investeeringute finantseerimiseks jättis. Mõni kuu pärast erastamist võtsid aktsionärid selle raha aga aktsiaseltsist dividendidena välja.

Kui pikk on Tallinna Vee erastamislepingu tähtaeg? Ehk teisisõnu – millal saab algse erastamislepingu tingimused üle vaadata?

Aktsiaseltsiga, milles Tallinna linnal on praegu 34,7% osalus, sõlmitud leping kehtib 2020. aastani. Eraettevõttelt linnaelanike jaoks elutähtsa teenuse ostmise pikaajaline leping oleks tulnud 2000. aastal põhjalikult ette valmistada ja läbi rääkida.

Ent siin läks kõik vastupidi – Jüri Mõisa, Reformierakonna ja Mõõdukate linnavalitsus saatis erastamismaterjali volikogusse 12. detsembril 2000 ning otsus sedavõrd strateegilises erastamisküsimuses võeti kiirustades vastu juba 21. detsembril.

Seega jäi volikogu liikmetele materjalidega tutvumiseks kuus tööpäeva! Meenutuseks: Tallinna Vee erastamislepingute maht on üle 300 lehekülje ning mõnda neist pole seniajani eesti keelde tõlgitud!

Küsiksin ka tollaste linnavalitsuse liikmete käest – kes neist võib panna käe südamele ja kinnitada, et lugesid lepingud läbi ja neist ka aru said?

Kas Tallinna Vesi võiks lihtsalt avalikkuse survel oma kasumimarginaale vähendada?

Praegu mõjutavad AS-i Tallinna Vesi tegevust nii erafirmast suuraktsionär kui ka 2000 väikeaktsionäri. Nende huvi näitlikustamiseks toon järgmise võrdluse. Te olete arvatavasti kuulnud, et vee-ettevõtjatesse investeerivad näiteks meeleldi pensionifondid. Asetage end nüüd mõne Eesti pensionifondi juhi rolli, kes on investeerinud pensionäride säästud… näiteks kas või Filipiinidel tegutsevasse veefirmasse. Mida nõuaks pensionifondi juht (või pensionifondi makseid tegev tallinlane) kui aktsionär Filipiinidel tegutsevalt vee-ettevõtjalt? Stabiilselt kasvavat ja võimalikult suurt kasumit. Kas AS-i Tallinna Vesi välismaised eraaktsionärid peaksid lähtuma muust loogikast? Nende jaoks on aktsiasse investeerimine ilma sotsiaalse mõõtmeta äri oma põhimõtete ja loogikaga.

Eelmisel nädalal toimus AS-i Tallinna Vesi aktsionäride korraline üldkoosolek. Tallinna linna esindajana tegin üldkoosolekul ettepaneku kasumi jaotamise punkt päevakorrast välja jätta, samuti ei toetanud ma hääletamisel dividendide maksmist.

Tallinna linna ettepanekud hääletati aga maha! Tallinna 34,7% osalusest veefirmas ei piisa aktsionäride üldkoosolekul otsuste läbisurumiseks. Ja ka Tallinna Vee juhtkond saab astuda ainult neid samme, mille aktsionäride enamus heaks kiidab.

Järgmine samm on see, et ootame ära omanike keskliidu analüüsi 2001. aasta teenuselepingu kohta, samuti valmib linnal enda juriidiline analüüs toonase lepingu kohta.

Kes hääletasid erastamise poolt?

Tuletame lugejatele meelde, kes kutsusid – kasutades Eesti Ekspressi väljendit – «röövparunid meie õuele» ehk toetasid Tallinna Vee erastamist.

Isamaaliidu juhtrollist eesotsas linnapea Jüri Mõisaga Tallinna Vee erastamisel on korduvalt juttu tehtud. Lisaks tollastele abilinnapeadele Heiki Kivimaale ja Liisa Pakostale olid 21. detsembril 2000 AS-i Tallinna Vesi erastamise otsustamise taga volikogu liikmed Matti Tarum, Matti Päts, Toomas Tõniste, Lauri Vahtre, Arvo Vallikivi, Aimar Altosaar ja Venno Laul. Sama üksmeelselt toetasid erastamisotsust linnavalitsuses Reformierakonna liikmed Ants Leemets ja Priit Vilba, ning Kristen Michal, Keit Pentus, Indrek Raudne ja Tarmo Leinatamm volikogust.

AS-i Tallinna Vesi erastamise otsustasid sisuliselt ka praegune Reformierakonna peasekretär Kristen Michal, kellele paneb topeltvastutuse kuulumine lisaks aktsiaseltsi erastamiskomisjoni, ja Reformierakonna linnapeakandidaat Keit Pentus.

Otsustav roll aktsiaseltsi erastamistingimuste vastuvõtmisel oli ettevõtluse eest vastutaval abilinnapeal, sotsiaaldemokraat Ivar Virkusel ja tema erakonnakaaslasel volikogus Mart Meril.

Kõik keskerakonna fraktsiooni liikmed hääletasid AS-i Tallinna Vesi erastamise vastu.

Erastamise suurimad möödalaskmised

• Erastamise suurim möödalask oli kontrolliõiguse äravõtmine aktsiaseltsi üle tallinlastelt ning selle müümine 1,3 miljardi krooni eest välisinvestorile. Lepingutega kohustati linnavalitsust tegutsema mitte linnaelanike, vaid AS-i Tallinna Vesi äriplaani huvides.

• Koos aktsiaseltsis otsustusõiguse müümisega loobus Tallinna linn 2001. aastal omandiõigusest vee- ja kanalisatsioonitorustikele. Kui tollane linnavalitsus oleks tahtnud säilitada kaudsetki kontrolli vee-ettevõtte üle, oleks enne erastamist tulnud vähendada AS-i Tallinna Vesi aktsiakapitali ning võtta torustikud üle Tallinna linna omandisse. See tegematajätmine oli suur strateegiline viga !

• Keskerakond seadis 1999. aastal erastajale tingimuseks reaalsed investeeringud kanalisatsioonivõrgu väljaehitamiseks, nõudis erastajalt investeeringute ajakava ning selle elluviimise garantiid. Tallinna linnale jääv 67% osalus oleks taganud edaspidi linnale nii vetoõiguse kui ka otsustusõiguse mistahes küsimuses.

• 1999. aasta sügisel Tallinna juhtima asunud Isamaaliidu, Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide, Rahva Valiku ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei koalitsioon soovis aga teisiti! Erastajale loovutati 50,4% aktsiatest. Palju räägitud AS-i Tallinna Vesi investeerimiskohustus tähendab 2001. aasta lepingute järgi seda, et aktsiaselts tellib ehitusfirmadelt torustike rajamise ning raha selle eest maksab aktsiaseltsile veevõrguga liitumist vajav tallinlane oma rahakotist või Tallinna linn oma eelarvest. Praktikas teeb seda praegu linn.

• Erastamise toetajad nõustusid AS-i Tallinna Vesi äriplaaniga, mis nägi ette igal aastal sadade miljonite kroonide maksmist dividendideks, vee hinna tõusu, kümnetes miljonites kroonides juhtimistasu maksmist, linna kanaliseerimiskulude jätmist linnaelanike õlule jne.

• Aktsiaseltsi peetakse süüdlaseks, et ta töötab ebanormaalselt kõrge rentaablusega, et vee hinnast moodustab 40% kasum. Just sellised äritegevuse näitajad olid ette nähtud aktsiaseltsi äriplaanis, mille 2001. aastal võimul olnud linnajuhid heaks kiitsid. Nõustuti vee tariifi tõusuga 30% võrra järgmisel viiel aastal. Lisaks võimendas hinnatõusu inflatsioonitegur.

• 2002. aastal tuli võimule Keskerakonna linnavalitsus püüdes pidurdada vee hinna tõusu. Lõpuks soostuski aktsiaselts lükkama osa hinnatõusust 2006-2010. aastale. Kokkuvõttes tõusis veetariif 2001-2005 esialgu fikseeritud 30% asemel vaid 16,2% võrra.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.