«See valitsus on kordumatu ja kordamatu,» meenutasid Rahvarinde valitsuse ministrid naljakaid ja ärevamaid hetki toonase valitsuse tööst.

Eelmisel nädalavahetus kohtusid Hundisilma talu õuel ministrid legendaarsest Rahvarinde valitsusest. Valitsusest, kes suutis Eesti Venemaast lahti rebida ja kinkis kõigile meile iseseisvuse – mida peame täna ehk liigagi iseenesestmõistetavaks.

«Me olime kõik pea 20 aastat nooremad ja sina, Siiri, ainuke naisminister, olid tõeline noor kaunitar,» meenutab heldimusega toonane peaminister Edgar Savisaar. «Aga nüüd on Siiri üksnes kaunitar,» viskab keegi ministritest nalja, «selle unustasid öelda!»

Esmane eesmärk – vabadus

«Ega keegi meist ei teadnud toona täpselt, mida tulevik endas sisaldab,» jätkab Savisaar juba tõsiselt. «Kujutelmad olid, eesmärgid olid – jah, seda küll. Mäletate, et kirjutasime oma valitsuse programmi eesmärgi, et kui meie valitsusel ei õnnestu Eestit iseseisvusele viia, siis me astume tagasi.» Seejärel lisab Savisaar: «Iseseisvus tuli, aga me ikka astusime tagasi.» Lausele järgneb naerupahvak.

Peaminister teeb ettepaneku mälestada ka toonase valitsuse ministreid, kes tänaseks meie hulgast lahkunud: välisminister Lennart Meri, kultuuriminister Lepo Sumera, siseminister Olev Laanjärv ning tööstus- ja energeetikaminister Jaak Tamm.

«Sumera lubas kogu aja, et kirjutab sümfoonia teemal valitsuse istung, aga see jäi tal kahjuks tegemata,» meenutab Savisaar. «Ta oli ministrina väga kõva vend ja ka heliloojana silmapaistev. Mälestame neid, koos me olimegi tugevad.»

Järgmisena saab sõna endine transpordiminister Tiit Vähi, kes oli ühtlasi valitsuse nö ida-alade kuberner. «See ametipost oli suur ootamatus,» meenutab Vähi, kes pidi selles ametis reguleerima pingelisi suhteid Ida-Virumaal.

«Edgar oli väga demokraatlik peaminister,» meenutab Vähi toonast aega. «Kui ta mõistis, et minister saab oma asjadega enam-vähem hakkama, siis ta ei kontrollinud teda kogu aeg. Samas ta ka hoolitses töötajate eest. Kui sõitsime järjekordselt autoga Narvast Tallinna poole, küsis ta: «On sul mingisugune kaitsekomando ka?». Mina vastasin, et ei ole. Siis andis Edgar mulle Walteri püstoli, mida õnneks vaja ei läinud. Korra metsas proovisin seda, aga padrunid kiilusid kinni,» naerab Vähi. «Nii nagu tookord ei aidanud püstol, ei aita Eestit praegu tuumapommid. Meie valitsuse suurimaks teeneks oli see, et suutsime ilma kedagi tapmata ja ilma, et kedagi meist oleks tapetud, saavutada Eesti iseseisvuse.»

Seepeale räägib Savisaar loo Vähist kui võimekast ministrist.

«Jaanuarikriisi ajal ütlesin Tiidule, et nüüd on vaja kahe tunni jooksul lennukit. Olime kutsunud Tallinna Venemaa opositsiooni juhi Boriss Jeltsini, aga tema ütles, et ta ei usalda Kremli lennukitega lennata. «Me leiame lennuki,» kinnitasime talle. Ja Tiit leidiski selle kahe tunniga. Lahendused, mis tunduvad ilmvõimatud, on siiski võimalikud.»

Toonasele riigiministrile Raivo Varele meenub ka üks teine juhtum seoses transpordiga. «Edgaril oli kreisi idee, kui pidime Narvas kriisi lahendama minnes kohtuma Kohtla-Järve töölismaleva juhi Krõloviga – et läheme sinna sõjaväe helikopteriga. Ja me taas kuskilt läbi ime saime selle. Maandusime otse Krõlovi nina ees suure punase sõjaväe helikopteriga ja valitsusjuht Savisaar rivistas kõik üles. Krõlovi ülemvennad olid pahviks löödud. See on nagu teatris – on tähtis, kuidas sa sisened.» Ja kriis Narva piiril saigi edukalt lahendatud.

Kuidas kala mitte saada?

«Ma võiksin täna kirjutada põhjaliku raamatu teemal, kuidas kala mitte saada,» alustab suure naerapahvaku saatel omaaegne majandusminister Jaak Leimann, kauaaegne innustunud kalamees. «Mul on sel alal tohutult kogemusi. Ja ma võiks kirjutada ka juhtimisõpiku sellest, kuidas muuta justkui muutmata. Mu jutu mõte on see, et pauguga ei saa sotsiaalsetes süsteemides suuri hüppeid teha. Meie valitsus pidi nikerdama, pidevalt taktikat ja strateegiat muutma, et jõuda eesmärgini.»

«Aga Mongoolia ju hüppas ja Hiina hüppas,» kostub ministrite seast iroonilise märkusena. Leimann täiendab: «Jah – ja Ansip tahtis hüpata… See on muidu ilus mõte, aga meie valitsuse tugevus oli kõva töö ja oskuslik kombineerimine.»

«Paugupealt saab asju muuta kahjuks vaid sõjaga,» nendib advokaat Jüri Raidla.

Siiri Oviir, kes oli toona sotsiaalhooldusminister, võtab üles palju tõsisema tooni. Talle teeb meelehärmi, et igal aastal taasiseseisvuspäeval kerkivad otsekui maa alt välja uhiuued «kangelased».

«Kuigi mitmed neist olid tol keerulisel ajal kaugematesse maadesse pagenud,» meenutab Oviir irooniliselt. «Ja kogu aeg on mulle eriti haiget teinud üks jabur müüt sellest, kuidas meie valitsus ja Edgar tahtsid müüa Eestimaad venelastele. Ja mitte keegi ei esita küsimust, et mille pagana pärast me selle iseseisvuse pärast siis võitlesime. Ei oleks meil olnud ju siis vaja tanki ette minna või seada valitsusele eesmärgiks iseseisvuse saavutamist. Meie valitsus oleks võinud ju kohe tribüüni interrindele ja härra Lebedevile täiesti vabaks jätta. Aga me ei teinud seda. Me võitlesime Eesti nimel.»

Oviiril tuleb meelde teinegi seik. «Maikuus, kui putšistid Toompeal akna taga mürgeldasid, jooksis Ülemnõukogu esimees Ülo Nugis mööda koridori nagu sõnn ja karjus: «Mehed, relvadele!» Tema taga jooksid aga pea kikivarvul meie ministrid Olev Laanjärv ja Raivo Vare. Mingil hetkel võtsid nad Nugise kahevahele ja viisid ta ära. Aga muul juhul võib-olla poleks me veretut iseseisvust saavutanud.»

Rahandusminister Rein Miller meenutab toonase valitsuse rasket rahalist olukorda. «Olen mitu korda mõelnud, et kuidas kurat me välja tulime,» pajatab ta. «Aga tulime välja isegi ilma lisaeelarveta. (Naer seltskonnas) Ilmselt seetõttu, et kõik ministrid suhtusid toona oma eelarvesse reaalselt. Arvestasid riigi tegelikku seisu ning ei hakanud bluffima. Mäletan ka üht laupäevast valitsuse arutelu teemal, kas lasta hinnad vabaks või mitte. Edgar kündis mööda tuba ja siis otsustas – teeme ära. Siis hakkasidki majandusreformid Eestis pihta.»

Kordumatu ja kordamatu

Ühe meeleolukama kõne pidas kohtumisel toonase valitsuse justiitsminister Jüri Raidla, kes otsustas teise ministri Jaak Leimanniga veidi vaielda. «Kui enne öeldi, et me justkui ei sõdinud, siis sõdisime küll – see oli totaalne sõda, aga see sõda oli paberil. Ja just see, kui kiiresti me suutsime süsteemi muuta, on hämmastav. 1990. aasta aprillist-maist alates hakkasime me samm-sammult Eesti õigusriiki üles ehitama. Ja me mitte ainult ei püüdnud, vaid suutsime riigi üles ehitada ÕIGUSRIIKLIKE meetoditega. Nüüd läks juba asi juriidiliseks ja ma lõpetan.»

Raidla võtab kokku ka toonase valitsuse tuuma: «Meie valitsus oli kordumatu ja kordamatu. Mida ma selle all mõtlen? Kordumatu oli ta selle tõttu, mis ajas ja ruumis me toimisime. Ja teiseks – nii selget valitsusprogrammi ei ole olnud ühelgi valitsusel ja tõenäoliselt ka ei saa kellelgi olema.

Miks ma loodan, et see valitsus oleks ka kordamatu? Sest ma kangesti tahaks, et tulevikus ei tekiks kellelgi võimalust ega vajadust Eesti riigi iseseisvust taastada. Meie valitsuse kordamatus rajaneb lootusel, et meie Eesti iseseisvus püsib igavesti.»

Mida andis Rahvarinde valitsus Eesti rahvale?

• Sinimustvalge lipp sai riigilipuks ja eesti keel riigikeeleks. Juba 8. mail 1990 taastati valitsuse algatusel Eesti Vabariigi nimi ja kuulutati eesti keel riigikeeleks. Seadusega Eesti sümboolikast võeti kasutusele ka kuus paragrahvi endise Eesti Vabariigi põhiseadusest. Seaduse 1. paragrahv ütles, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.

• Lükkas käima Eesti majanduse. Isemajandava Eesti ehk IME loojana hakkasid peaminister ja Rahvarinde valitsus rebima end lahti Nõukogu Liidu majandusest, ka võeti Eesti enda kontrolli alla majanduspiir ja politseijõud. Loodi rahareformi alused, käivitati hinnareform ja eratamine.

• Loodi Kodukaitse ja lõpetati KGB tegevus.

• Võitles selle nimel, et Eesti kuulutati 20. augustil 1992 iseseisvaks. Valitsus tegutses Eesti riigile rahvusvahelise tunnustuse saamise nimel ja sõlmis Eesti riigi esimesed diplomaatilised ja majanduslikud sidemed lääneriikide ja ka Venemaaga.

• Edgar Savisaare 3. aprillil 1990. aastal ametisse astunud valitsuses oli 20 ministrit, kelle hulka kuulus mitmeid kõrgtasemel oma ala professionaale. Mõned neist: Raivo Vare – riigiminister, Rein Loik – haridusminister, Jüri Raidla – justiiitsminister, Tiit Vähi – transpordiminister, Andres Ellamaa – tervishoiminister, Siiri Oviir – sotsiaalhooldusminister, Lennart Meri – välisminister, Lepo Sumera – kultuuriminister, Olev Laanjärv – siseminister, Jaak Leimann – majandusminister, Rein Miller – rahandusminister jpt.

Noore riigi minister arestikambris

Justiitsminister Jüri Raidla naljakas lugu sellest, kuidas ta Ameerikas kaks korda arreteeriti.

«Meid saadeti koos minister Rein Milleriga Ameerikasse üht teravilja lepingut alla kirjutama. Mu USA viisas oli aga kaks numbrit kogemata ära vahetatud ning 120-kilone must härrasmees hakkas mind risküsitlema. «Kes sa oled?» «Olen Eesti Vabariigi justiitsminister.» «Aga miks sa esitasid Nõukogude Liidu diplomaatilise passi?» «Meie riik on lihtsalt nii noor, et oma passe veel ei ole.»

Must mees vaatas seejärel raamatust järele: NSV Liitu polnud ka enam olemas.

«Seal ma olin – tema jaoks olematu riigi justiitsminister enam mitte eksisteeriva riigi passiga,» naerab Raidla, kes tundis end siiski kui kala vees, sest tal oli taskus USA presidendi George Bushi isiklik kutse ka ühele teisele üritusele.

«Vaatasin, et millega see kino edasi läheb,» meenutab Raidla. «Järjest sisenes mehi, kel oli pagunite peal üha enam kuppe. Lõpuks panin neile ette, et vaadaku ÜRO liikmesriikide nimekirja – seal oli Eesti juba kirjas. Ja siis ütlesin, et helistage George Bushi sekretärile ja küsige, kas ma olen sinna kutsutud. Siis tuli mees – ma pole elus nii palju kuppe näinud pagunite peal – koos suurte vabandustega.»

1994. aastal peeti Raidla aga taas kinni, sest arvutisüsteemis oli unustatud «linnuke» tema nime tagant ära kustutada.