"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Lauri Leesi: linnapeaks jääb ikkagi Savisaar (0)
28. september 2009

Mida on Eesti ühe parema kooli direktoril pajatada kokkupuudetest Tallinna linnapeaga?

Jätame need jutud Harju tänava haljasalast, uuenenud Vabaduse väljakust, Tallinna suurte magistraalide asfalteerimisest, koolide renoveerimisest, linnahalli uuest näost, sest nii või teisiti tulnuks igal linnapeal neid asju varem või hiljem liigutama hakata. Räägin teile hoopis asjadest, mida tean vaid mina või siis väga vähesed.

Olin mõne aasta eest Edgar Savisaarega Pariisis. Tal oli seal mingi tööalane läbirääkimine. Aga kord juba Pariisis, tahtsid nii Edgar kui ka teised delegatsiooni liikmed, et ma nad Louvre’i viiksin. Aega oli väga vähe, kaks tundi. Tegin neile kõige tavalisema tutvustuse: Milose Venus, Samothrake Nike, Madame Récamier, Napoleoni kroonimine, Vabadus barrikaadidel, Gioconda, Kaana pulm, Tizian, Caravaggio ja muud nipet-näpet.

Harju tänav ja Pariis

Kui määratud aeg lõppema hakkas, viisin rahva muuseumist välja mitte püramiidi kaudu, vaid läbi Flora paviljoni, mistõttu sattusime otse Tuileries’ aeda. Kõik liikusid edasi, Savisaar jäi aga seisma. «Oled sa väsinud?» küsisin delegatsiooni juhilt. «Ei, ma jäin vaatama, kus nende Konvent siin omal ajal pesitses.» Vastasin: «Sa seisad Pariisi Kommuuni päevil tules hävinud Tuileries’ lossi jäänustel; varemed kanti maha, vundament kaeti krundiga ja sellest sai pargi pikendus.» – «Hiilgav idee!» hüüatas Savisaar, «sama tuleb teha ka meie Harju tänavaga, kaua neid pajuoksi ja nõgeseid ikka turistidele eksponeeritakse!»

Kuid see polnud veel kõik. Teinud paar sammu, jäi Savisaar seisma, vaatas selja taha ja lausus: «Siis pidi see paviljon, kust äsja väljusime, Rahvapäästekomitee olema.» – «Jah, Edgar, siin paiknes tõepoolest Robespierre’i peastaap,» vastasin mehele, kes kuidagi ei tahtnud edasi liikuda.

Targad küsimused

Sel hetkel olin halb pedagoog. Hea õpetaja pidanuks ka teistele selgitama, et Konvendiks nimetati Suure Revolutsiooni päevil parlamendi kolmandat koosseisu ning et kommunaarid, kes tegutsesid ligi sajand hiljem, panid sellele Louvre’i kaht tiiba ühendavale hoonele tule otsa. Kuid meil oli väga kiire, sest meie linnapead oodati Pariisi raekojas. Pealegi, ei saa ju mõne minutiga ära õpetada Euroopa demokraatia sünnilugu, sellega peab alustama varakult. Ma olen olnud kümneid ja kümneid korda Pariisis, olen käinud sadade inimestega Louvre’is ja ikka sealt väljunud mitte püramiidi, vaid Flora paviljoni kaudu, kuid eales pole mult küsitud, kus siin omal ajal Konvent pesitses või kas Flora paviljonis ei paiknenud mitte Rahvapäästekomitee. Või usute, et sääraseid küsimusi suudaks esitada keegi meie praegustest linnapeakandidaatidest?

Legend kõigi jaoks

Toon teise näite. Tegevus leidis aset mõned aastad tagasi ühe meie telekanali stuudio ees paiknevas ootesaalis. Hiline õhtutund. Kõik töötajad olid juba koju läinud, üksnes viimase saate uniste nägudega tegijad olid kohal. Kes tukkus tugitoolil, kes konutas puruväsinult pikemal puupingil. Keegi ei vestelnud, kõik mõtlesid vaid ühele: peaks see viimane teledebatt juba kiiremini algama, siis oleks tänaseks asi ants!

Saabub pikk juristiharidusega ilueedi Res Publicast – keegi ei tõsta pilku, toimetaja assistent viib ta sõnatult stuudiosse ja näitab koha kätte. Siis tuleb Isamaaliitu esindav endine pankur – ei mingit reaktsiooni, töörahvas uneleb edasi, tumm pilk teleekraanil. Reformiste esindab seekord Armani pükskostüümi kandev sale blondiin, kes tervitab küll kõiki valjul häälel, kuid vastust ta ei saa, vaid mingi pomin tuleb ühe teleinimese väsinud huultelt.

Äkki valdab kõiki üleüldine elevus. Grimmitoast kostub kiljatus, keegi jookseb ootesaali ja karjatab: «Juba kohal! Kohe tuleb! Pange uus kohv valmis!» – «Jeesus-Maria, mis lahti on?» küsin teletöötajalt, kes elab minu kõrvalmajas ja kellega kasutan sama prügikasti. – «Savisaar saabub!» vastab mees selga sirgeks ajades. Ja uskuge või mitte: Edgari sammude kahin äratab viimase kui ühe puruväsinud töörügaja. Mehe lähenedes tõusevad kõik püsti ja tervitavad lugupidavalt. «Miks sa, kurat võtaks, püsti tõusid,» küsin ma naabrilt, «sa ei hääleta ju Keskerakonna poolt?» – «Ma ei tea, miks ma püsti tõusin. Ta läks mööda ja ma lihtsalt tõusin püsti. Sama oli Lennart Meriga. Ma ei oska endale seda seletada,» õigustab end minu naabrimees, keda pean üdini ausaks inimeseks. Ja lisab: «Keda, kurat, ma siis seekord valima pean? Pole ju meie valimisringkonnas ühtegi normaalset kandidaati üles seatud! Peale keskerakondlaste pole ju kedagi valida!»

Õpetajaskond pole pankurilembene

Siit ka järeldus: see, et keegi laia suuga Savisaart ja Keskerakonda sarjab, ei tähenda veel, et ta oma häält 18. oktoobri valimistel Savisaarele ja teistele keskerakondlastele ei annaks. Savisaare sarjamisest on saanud omamoodi trend. Nii on noorema publiku hulgas hästi popp. Selge on ka see, et väga noor inimene on ikka ja alati ultraparempoolne, sest kõik maailma rikkused peavadki tema arusaamist mööda üksnes temale kuuluma. Siililegi selge, millises trustis see nn varivalimiste idee sündis. Kiirelt rikastumise illusioon haihtub teadagi üpris kiiresti. Ja kui äärmuskapitalistlik ja pankuritelembeline meie õpetajaskondki olla saab? Kõige absurdsem on aga see, et Eestis on ehtsad pursuid end millegipärast valgeteks jõududeks nimetama hakanud. See on tõesti väga naljakas. Ha-haa-haa!… Miks aga ühe inimese aura sedavõrd vägevam kui teisel on, seda küsige Loojalt endalt, mitte minult. Ühte tean – ka järgmine linnapea on Edgar Savisaar!
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.