Tallinna puuetega noorte keskuses Juks arendatakse intellektipuudega noori nii, et igal keskuse lõpetajal oleks võimalik elada oma elu väärikalt.

«Kunst mõjutab inimese tundeid ja maailmanägemist,» ütleb Juksi direktori asetäitja Reet Veskoja. «Ja meie siin üritame kunsti ja kultuuri kaudu noorte silmaringi avardada. Ma usun, et suurem osa tavakoolide noori pole nii palju muuseumides ja näitustel käinud kui meie omad.»

Just iseseisvalt hakkama saamine on märksõna, mille järgi Juksis joondutakse. «Tähtis ei ole see, kuidas noor loeb-kirjutab, vaid et ta on kaasatud ühiskonda ja et ta pole tuleviku ainult vanematest sõltuv,» mainib Veskoja, kelle sõnul on kõik noored õppimisvõimelised, kui neid sihipäraselt ja järjekindlalt arendada.

Juksis arendatakse Tallinna erivajadustega noori mitmekülgselt – alates suhtlemisõpetusest, keeleõppest ja reaalainetest ning lõpetades kodumajanduse ja loovteraapiaga. Lisaks osalevad noored ise valitud kunstikodades.

Käsitöö arendab

Juksis on neli kunstikoda, mille vahel noor saab ise vastavalt oma huvidele valida – tekstiilikoda, keraamikakoda, klaasikoda ja portselanmaalikoda. Iga kunstiringi juhendab professio- naalne kunstnik.

«Iga rühm on meil jaotatud pooleks – pool rühma käib ainetundides ja teine pool kunstiõpetajate juures. Järgmisel nädalal nad vahetavad,» selgitab tekstiilikoja juhendaja Häli Metstak. «Kunstiõpetajate juures on nad vastavalt oma soovidele ja sellele, mis kõige rohkem sobib.»

Soovi korral saab noor valdkonda vahetada, aga ideaalis peaks ta vähemalt aasta käima ühes kunstitunnis. «Sellepärast, et ta õpiks protsessi – nende noorte puhul võtab iga asja õppimine rohkem aega,» tõdeb klaasikunstiõpetaja Jana Nõmm. «Aga käelise tegevuse kaudu areneb ka mõtlemine.»

Igale noorele iga valdkond ei sobigi, näiteks ei lõika mõni õpilane Nõmme sõnul ise klaasi, sest selleks, nagu ka portselanmaali tegemiseks on vaja kindlat kätt. Poiste puhul tuleb vahel harva ette ka suhtumist stiilis «see on tüdrukute värk, mina seda ei tee!», aga üldiselt koovad poisid kangastelgedel ja maalivad portselani samamoodi nagu tüdrukud. Metstaki sõnul on tema koja üks osavamaid saorikudujaid just nimelt poiss.

«Saori on jaapani kangakudumise tehnika, mille kude on lihtne nagu vaibakudumiselgi, aga lõim väga peenike. Ideaalis peaks saorikangas olema õhuke ja hõre,» selgitab Metstak. «See on vastand «korralikule» kangakudumisele – sa saad teha vastavalt meeleolule, valida värve nagu hing ihkab ja jätta lahtiseid niidiotsi rippuma.»

Asjad, mille noored valmis on teinud, on uskumatult põnevad. «Mõne käekiri on nii võimas, et neile pole vaja midagi õpetada. Paljudel on need võimed peidus – need tuleb lihtsalt üles leida,» räägib Nõmm. «Teinekord saan ma ise ka neilt ideid.»

Praktika kaudu tööle

Noored veedavad Juksis terve pika päeva. Kui tunnid on läbi, tegeldakse sotsiaalsete oskuste arendamisega. «Nad käivad ise poes, koostavad menüü, teevad õhtusöögi valmis, pesevad nõud, koristavad,» räägib Veskoja.

Mitmekülgse ise hakkama saamise õpetamise eesmärk on, et noored saaksid ennast ka edaspidi teostada – pääseksid kutseõppesse ja võib-olla töölegi. Õppimisel töö kaudu on oluline töökogemuse saamine ja uute oskuste, teadmiste omandamine. Väga oluline on täiskasvanu rolli omaksvõtmine (iseseisvus, identiteet, vastutus, motivatsioon ja adekvaatne enesehinnang).

Selleks, et lihtsustada tööturul hakkamasaamist, on osal Juksi noortest 2000. aastast võimalus käia tööpraktikal. «Oluline polegi niivõrd konkreetse ameti õppimine, kui just päris tööelu kogemine – lisaks ameti juurde kuuluvatele saavad nad selgeks kellaaegadest kinnipidamise ja ajaplaneerimise oskuse. Samuti annab praktika noortele võimaluse suhelda võõraste inimestega, mis tegelikult nõuab nii mõneltki suurt julgust,» räägib praktikakoordinaator Birgit Veskioja.

Selle aasta alguses olid kolm hakkajat Juksi tüdrukut praktikal Riisipere, Kraavikrõlli ja Männiku lasteaias õpetajaabi abina. Üks praktikant tegi nõudepesija abilise tööd OÜ HansaCateringi kohvikus, üks poiss oli Marienthali Selveris kärupaigaldaja ja kolm noort Swissotelis koristusabilised. Veskoja rõõmustab eriti selle üle, et paljud praktikabaasid on olnud sedavõrd koostöövalmid, et palkavad noored hiljem põhikohaga tööle.

Kuigi õigusruumis on loodud eeldused ka puuetega inimeste tööle pääsemiseks, ei taga seadusesäte paraku kiiret muutust päriselus. Inimeste mõtteviis ja arusaamad muutuvad aeglaselt ja samm-sammult, iga samm kõikidele võrdväärse (õiguslikus mõttes) võimaluse loomisel nõuab mõistmist ning uute lahenduste leidmist.