Eesti üks tänaseid julgemaid mõtlejaid, Tallinna Tehnikaülikooli professor Rainer Kattel on avalikkuse ees juba ammu kuulutanud, et Eesti majanduspoliitika on enesetapjalik ning olemuselt püramiidskeem, kus võidavad vaid teatud kihid. Pealinnale antud intervjuus räägib Kattel, miks Eesti inimesed on otsekui vaimses vangistuses ja mis juhtub, kui me sealt välja ei murra.

Kas teie meelest on Eesti inimesed praegu valmis senisest suuremaks solidaarsuseks? Meil oli laulupidu nimega Ühishingamine – ometi oli ühel tuttaval raske väikelapsele istumiskohta saada, sest mõni eestlane laiutas endale krabatud maalapil isamaaliste laulude saatel…

Solidaarsus on oma olemuselt nö poliitiline tegevus. Ent kui me mõtleme laulupidudele, siis need on justkui sügavalt apoliitilised.

Me laseme pinged laulupeol endast välja – ja samas pole midagi reaalset oma elus muutnud. Selles mõttes on laulupidu isegi negatiivne. Tegelikult peaksime rahvana minema Toompeale meelt avaldama ja midagi muutma.

Poliitika ongi konfliktiderohke protsess. Lõhutakse kas või paar akent ära, ent mis siis sellest. Meeleavaldus ei ole veel mäss ega riigikorra õõnestamine, vastupidi. Põhiline, et me oleme saanud oma veendumuste eest võidelda, neid väljendada! Selles mõttes on tänavale minemine sümboolselt väga oluline, see näitab poliitilist lastekingadest väljumist, kui me enam ei karda meeleavaldusi.

Ent tänavale tulekut ju Eestis taunitakse?

Kummaline on jah see, et isegi president on kutsunud ühes sõnavõtus sisuliselt rahvast loobuma oma õiguste väljendamisest – sest seda saab justkui igaveseks siduda pronksiööga.

Ent ajalooliselt demokraatia algaski turuplatsilt Kreekas, kus inimesed tulid ühte punkti kokku meelsust näitama. Jah, demokraatia on konflikt, me saame asjadest erinevalt aru, kuid eesmärk on, et me leiame koos ka lahendused.

Muutes pinged näiliselt apoliitiliseks tegevuseks, saab teatud eliit kinnitada – maainimene tuli ikkagi laulupeole, järelikult pole riigis häda midagi.

Et justkui hingame ühiselt, elades samaaegselt täiesti erinevates sotsiaal-setes keskkondades ja omades väga erinevaid võimalusi eneseteostuseks. See on ühelt poolt äärmiselt küüniline ja teisalt sinisilmne – sulgeda nii enda ümber olevat mõttelist ruumi üha rohkem.

Kes peaksid täna enim protestima?

Meil on üle saja tuhande töötu. Kui vaatame, mis toimub teenindussektoris, siis palgad langevad kivina. Ettevõtetel on täna väga lihtne palku alandada, järelikult on töötaja nii palju nõrgemas positsioonis – töötajaid ei pea kaitsma niivõrd suurte koondamistasudega, vaid nendele õigusi tagades.

Kas Eestis on näha siiski märke, et osa valijaid hakkab mõtlema teistmoodi, et teadvuses võiks toimuda murrang «vasakule»?

Kindlasti oleks seda vaja, ja märke on ka näha. Muutusi väljendab ka praegune sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna koalitsioon Tallinnas, mis on uus nähtus Eesti poliitikas.

Tänane valitsus ja ka ametnikkond aga mingit murrangut Eesti elus ette ei võta. Märkame vastupidist – rahandusministeerium näeb ette riigi mitmete teenuste ühendamist, võimalusel ka erakätesse andmist.

See on senise neoliberaalse ideoloogia veelgi suurem radikaliseerumine. Mis on kummaline, sest igal pool mujal Euroopas on erasektori ja riigi piire tagasi nihutatud – isegi Ameerikas on riik pannud erasektorisse meeletult raha sisse.

Eesti teatud poliitiline ja majanduslik eliit selgelt ei taha muutusi vasakpoolsema või isegi tsetristlikuma poliitika suunas. Isegi teatud ettevõtjate seas ollakse enam uuendusteks valmis – ettevõtte tulumaksu taaskehtestamine pole enam tabuteema, samuti astmeline tulumaks.

Kui tänane koalitsioon julgeks riiki sotsiaalsemaks muuta, siis vastuseisu rahva poolt väga palju ei oleks. Ent riigieelarve tasakaal ja euro on nii tähtsaks eesmärgiks seatud, et selle nimel tuuakse väga palju ohvreid.

Näen ohtu ka selles, et Tallinnas sündinud vasaktsentristliku koalitsiooni tõttu suudavad Reformierakond ja IRL luua järgmiste valimiste eel väga negatiivse fooni ja selle abil hoida riigis kõik paigal. Ehkki tegelikult oleksid ka parempoolsete valijad valmis muutusteks – näiteks astmeliseks tulumaksuks. Ka nemad võidaksid sellest.

Miks Eesti majandusteadlased ei ole juba aastaid tagasi aktiivselt protestinud majandusalaselt võhiklike otsuste vastu – maksude arutu alandamise, pideva õhukese riigi retoorika vastu?

Ka paljud majandusteadlased olid edumüüdist joovastunud. Edulugu oli inimeste jaoks eluliselt oluline – ka kultuurinimeste jaoks, kes hästi teenisid.

Teiseks – Eestis ei ole erinevalt teistest Euroopa riikidest olemaski intellektuaalset traditsiooni, mis oleks vähemalt tsentristlik, kui mitte vasakpoolne.

Kriitiliselt mõtleval inimesel pole nagu Eestis kuhugi pöörduda. Isegi mitmed Ladina-Ameerika riigid on selles osas Eestist palju paremas olukorras, neil on kriitiline mõttesuund arenenud juba 50-60 aastat.

Praegu, kui kogu maailmas toimub nö riigi tagasitulek, suudavad Ladina-Ameerika riigid arendada sel teemal sisulist debatti, Eesti mitte.

Eestis hakatakse riigi rolli suurendamise jutu kohta kohe rääkima, et nüüd tahetakse plaanimajandust tagasi. Ansip isiklikult on debati alati sellisesse võtmesse pannud ja igasugust kriitikat väga jõuliselt alla surunud.

Miks meil ei ole olnud Eestis mitte kunagi vasaktsentristlikku valitsust? Sest aastaid on demoniseeritud Keskerakonda. Vastandumine majandusteemadel ei ole olnud sisuline, vaid isiklik ja see ei lase arutelul tekkida.

Kas Eesti tavainimesel on praegu hirm uut moodi mõelda, valitseb nn vaikuse spiraal, kus teisitimõtlejad ei julge ent tõrjumishirmus väljendada? Olgugi et nad pole ehk mitte vähemus, vaid lausa vaikiv enamus.

See on pigem kohandumine ehk konformism. Kuigi ka selle taga on tõenäoliselt hirm. Ja väga hea on alati olla justkui «õigel» poolel.

Ilmselt valitseb Eestis ka palju sallimatust, mistõttu pole sisuliselt olemas kultuurilist traditsiooni, kuidas debatte pidada. Kui sinna otsa panna veel neoliberaalne ehk äärmusparempoolne ideoloogia, siis saame kokku päris mürgise segu.

Valijad, kes on olnud 20 aastat teatud majandusmüütide ohvrid, ei suuda neist ilmselt kunagi lahti lasta? Usuvad elu lõpuni poliitikut, kes räägib püksirihma pingutamisest, minimaalriigist. Ja samas kiruvad, miks pole lasteaiakohti ja arstiabi või head kooliharidust ei jätku kõigile ja miks pole meil sellist heaoluriiki nagu Põhjamaades.

Jah, me olemegi omamoodi vaimses lõksus – seetõttu, et Eesti inimene justkui ei tea, mis oleks alternatiiv. Eestlaste silmis on järgmine alternatiiv ehk vaid kommunism – ja seetõttu justkui alternatiivi polegi. Kuigi tegelikult on olemas kümneid variante, kuidas riigi ja erasektori vahelisi piire nihutada.

Meil pole kriitiline mõtlemine kahjuks levinud isegi kultuurirahva seas. Ometi saaks väga hästi kultuurisündmuste kaudu rahva meelsust tasapisi muuta. Isegi nn alternatiivsed teatrid ei tee ju Eestis ideoloogiliselt, vaimselt midagi erinevat – nad opereerivad ikka enamasti neoliberaalse ideoloogia sees.

Eesti on justkui kultuuriliselt valgustuseelses ajastus, kultuur on meie jaoks seotud vaid rahvusega ja millegi vana säilitamisega. Ent kultuuri mõiste on modernses maailmas seotud diskussiooni ja võitlusega, uute ideedega. Kultuur peaks võimaldama iseendale peeglis otsa vaadata.

Nimetage kõige levinumaid majandusmüüte, mis vajaksid kummutamist.

Esimene müüt on see, et ühetaoline ehk tänane tulumaksusüsteem on hea ja õiglane, et kõik maksavad sama määra järgi. Samas on ju objektiivselt oluline erinevus, kas maksta 100 000-kroonise palga pealt 20 protsenti maksu või siis maksta seda 10 000 pealt.

Teine müüt on see, et maksude alandamine ergutab majandust, see on nii ainult teatud tingimustes. Müüt on ka väide, et mida rohkem globaalselt raha liigub, seda rohkem majandus kasvab. Seegi pole tõestatud – pigem tekitab liiga rohke vaba raha liikumine kriisilaadseid olukordi ja ebastabiilsust.

Ka ettevõtete tulumaksust vabastamine toimib teatud tingimustel hästi, täna ilmselt enam mitte. Laiemalt – kogu pidev vastandumine riigi ja turu vahel on mütoloogiline, sest sellist olukorda polegi olemas, kus meil oleks ainult vaba turg. Riigi sekkumine on alati olemas.

Majanduspoliitilisi väljamõeldisi on meil kuhjunud väga palju kokku ja need on muutunud tavaarusaamadeks, takistades täna Eesti arengut.

Neoliberaalne ideoloogia väidab, et õhuke riik on ökonoomne ja majandusele kasulik, tänased majandusteadlastest nobelistid väidavad aga vastupidist.

Loomulikult – kui riik hoiab oluliste valdkondade pealt liialt kokku, siis ta peab tulevikus tegelema üha rohkem näiteks paisuva kuritegevuse ja sotsiaalsete probleemidega. See läheb lõpuks ikkagi kallimaks. Ent kulud jäävad rahva silmadele nähtamatuks – me ei saagi valijatena teada selliste otsuste kahjude hinda, see jaotub pika ajaperioodi peale.

Kui Ansip täna räägib, et riik ei tohiks laenu võtta, sest me ei taha probleeme tulevaste põlvkondade kaela lükata, siis on see vale. Tegelikult on vastupidi.

Just siis, kui riik täna jätab probleemid lahendamata ega leia raha sotsiaalse ja majandusliku olukorra parandamiseks, kandib ta tegelikult tänased probleemid tulevaste põlvkondade kaela.

Kuidas on lood Eesti meediaga? Majandusteadlane Heido Vitsur mainis, et tema saab objektiivsema pildi Eesti majanduse olukorrast mitte Eesti, vaid lääne pressist…

Kui majanduspoliitiline debatt on Eestis üldse ühekülgne, ei saa ka pilt meedias olla oluliselt parem. Eestis on tähelepanuväärne, et majandusalane ajakirjandus on äärmiselt nõrk – ajakirjanikud ise on edumüüdi ohvrid, nähes kõike läbi selle prisma. Uudislugude puhul pole aga isegi küsimus ideoloogias, vaid palju on üldist diletantismi. Kui Eesti meedia pealkirju jälgida, siis on praaki väga palju. Ka uudisloo ja reklaami ehk PR toote vahel on täna väga õhuke piir.

PR spetsialist Daniel Vaarik on öelnud, et Maaleht on praegu kõige ostetum, sest seal on uudisloos vähemalt kaks (!) allikat. Kui see tõesti nii on, siis on meedia tõesti kurvas olukorras.

Mida arvata sellest, et Mart Laar ütles päev pärast enda jaoks nutuseid valimistulemusi Tallinnas, et nüüd hakkab IRL ka venelastega tegelema?

Me oleme rahvusteemat tõesti 20 aastat ignoreerinud. Probleemist, mis ei oleks pidanud olema midagi erilist, oleme me tänaseks selle vorminud. Näiteks prostitutsioon ja paljud sotsiaalsed hädad on olnud aastaid nende seas enam levinud. Vaadake kui vähe on isegi ametnike seas vene rahvusest inimesi!

Rahvusliku lõhe hoidmine ja selle propageerimine on Eesti arengule hukatuslik. See on võimaldanud valitsusel paljude oluliste sotsiaalsete küsimustega mitte tegelda, lükates kõik probleemid nö rahvusprobleemi kaela. Me ei pääse teemaga tegelemisest niikuinii, täna on see rong aga väga kaugele läinud – ja järgmised 20-30 aastat oleme sellega kimpus.

Mis siis juhtub, kui Eestis lähiajal murrangut «vasakule» ei toimu?

Me ääremaastume veel enam ja veel suurem osa ühiskonnast vaesub, elanikkond kihistub varanduslikus ja sotsiaalses plaanis üha enam. Meil on õnneks rikkad soomlastest naabrid, kes käivad meil külas. Meil on pealinn, mis hoiab majandust alati osaliselt üleval. Eesti jääb alati kohaks, kus mõnekümnel tuhandel enamasti noorel inimesel on hea elada – ent küsimus on, mis saab ülejäänutest.

Kattel: jõukad ei mõtle, mis nende ümber toimub!

Tänaseks on selge, et Eesti pensionisüsteem on ebakindel – enamus hakkab tulevikus saama väga kesist pensioni. Juurdepääs arstiabile on vilets, varanduslik ebavõrdsus suur, ometi midagi ei muudeta. Mida teie kohe Eestis reformiks?

• Kindlasti muudaksin maksupoliitikat – astmeline tulumaks, ettevõtete tulu minimaalne maksustamine, luksuse teatav maksustamine, automaks jms on Euroopas elementaarsed. Lisaks riigi eelarve tulude mitmekesistamisele on sellistel inimeste elatustaset arvestavatel maksudel sümboolne tähtsus – me teame ju kõik, et väga hea palgaga inimesi on Eestis paarkümmend tuhat. Jõukas inimene saab täna ära elada, ilma et ta iial peaks mõtlema, mis ümberringi toimub. Ent see on ebaõiglane – me keegi pole valinud, mis tingimustesse oleme sündinud. Riigi kohus on anda jõukatele võimalus ja ka kohustus ühiskonnale midagi tagasi andma.

• Teiseks – riik ei suuda täna kaasata ettevõtteid piisavalt majanduse ehitamisse. Ka ettevõtlusorganisatsioonid ise on lapsekingades. Riik on killustunud, paljud tegevused on eri ministeeriumites laiali, koostöö on nõrk – seega pole riigi sekkumine eriti efektiivne.

• Ka parlamendi võimekust peaks tõstma, neil peaks olema oluliselt enam võimalusi palgata analüütikuid, teha uuringuid. Tänase riigijuhtimise keerukus on nii suur, et üksik riigikogulane eraldi ei suuda keerukaid probleeme lahata. Kui on rohkem uuringuid ja teadmisi, siis suudetaks enam ka valitsusele kaikaid kodaratesse lüüa – aga see parandaks otsuste kvaliteeti. Nagu öeldud, demokraatiat pole vaja selleks, et valimas käia, vaid selleks, et vaielda. Viimase jaoks on vaja teadmisi ja erinevaid osapooli. Täna ei ole Riigikogu enam osapool, vaid pigem tempel.