Õhtusöögi ajal kõnelesime Haiti maavärinast. «Sa ikka tead, mida tuleb teha, kui maja kokku varisema hakkab?» küsis mees. «Haara mõni soe asi ümber ja seisa ukse vahel.»

Pikemalt me sellel teemal siiski ei peatunud. Kella üheksa paiku läks haigestunud pojatütre eest hoolitsema sõitnud ämm Zlatat voodisse panema, meie heitsime magama varsti pärast neid.

Ma ei saanud aru, mis juhtus. Millegipärast rõhus ülevaltpoolt mingi raske asi, hingata oli raske. Nagu õudusunenäos. «Nataša! Kus sa oled?» kuulsin mehe summutatud karjet. Hetke pärast mõistsin, et oleme jäänud varingu alla. Vastata ei suutnud, sest samal hetkel hakkas mulle kuuma vett pähe voolama. Tekkis hirm, sest ma ei saanud aru, kust see vesi pärit on ja miks ta nii kuum on. Püüdsin end liigutada, karjusin, aga midagi hoidis tugevalt juustest ja pead polnud võimalik pöörata. Vesi lõpetas voolamise niisama äkki, kui see alanudki oli. «Radiaator… toru lõhkes…» välgatas arusaamine. Seejärel kuulsin ämma kisendamas: «Aidake!», siis karjus Zlata. Tahtsin söösta häälte suunas, kuid suutsin üksnes natuke kätt liigutada. Süda oli lõhkemas murest lapse pärast. Lõppude lõpuks sain aru, et juhtunud on midagi kohutavat. Samal ajal teadvustasin endale, et nii imelik kui see ka pole, ma leban küllaltki mugavalt külili, olen korralikult tekiga kaetud, seegakülmumine mind vähemalt niipea ei ähvarda, valus pole, saan isegi natuke liigutada. Meenus, et kusagil siinsamas kõrval peab lebama mobiiltelefon, ja sain selle kobamisi kätte. Püüdsin valida 112, aga telefonil hakkas ainult ekraan särama. Vaatasin: minu kohal rippus kapp, selle kohal plaadid ja laastud. Kusagilt puhus külma õhku. «On vaja lebada rahulikult ja oodata, millal meid välja kaevatakse, päästjad on tõenäoliselt juba kutsutud,» arutlesin omaette. «Tuleksid nad ainult enne, kui me ära külmume.» Abikaasa lebas minu kõrval teise kapipoole alla surutuna. Tänavalt kostis: «…sa raisk päästjad… siin on kõik puruks lennanud … seal on ju inimesed». Mõne aja pärast kostis teine hääl: «Võtke soojad riided kaasa ja tulge tänavale.»

Nagu Hollywoodi filmis

Abikaasa telefon helises järelejätmatult. Sašal õnnestus end veidi nihutada ja selleni ulatuda. Helistas naabrinaine esimeselt korruselt, küsis, kas oleme elus, kus asume, teatas, et Zlata koos vanaemaga on päästjate autos.

(Nagu hiljem selgus, oli ämm üksnes öösärgi väel ja paljajalu tassinud lapse tänavale ning andnud ta kellelegi sülle, et tagasi korterisse teki järele kiirustada ja Zlata teki sisse keerata. Aga pärast seda tuli veel majja tagasi, et selgitada, mis meiega juhtunud on.)

Mulle ei tahtnud pähe mahtuda, et see kõik toimub tegelikult, minuga, minu perega. Mees suutis end vähehaaval rusude alt välja kaevata. «Fotod, tikud, raamatud,» loendas ta. Kui mehel õnnestus lõpuks tõusta, hakkas ta mu pea ja kaela ümbrust klaasikildudest puhastama. Mõtlesin, et pean olema rahulik ja lihtsalt ootama, kuni meid kätte saadakse.

Pärast tulid päästjad. Neid oli kolm, nad rääkisid vene keelt. Kuni nad meie ümbert rususid kõrvaldasid, meenutasin hiljutist päästjate koondamise epopöad. «Kuidas võis midagi niisugust isegi mõelda? Aga mis siis, kui kokku ei varise mitte üks, vaid mitu maja? Võib ju juhtuda, et neid lihtsalt ei jätku?» Nad töötasid sujuvalt ja ettevaatlikult. Ülevalt pudenes liiva ja krohvi, tolmu tõttu oli peaaegu võimatu hingata. «Näen kätt, pead. Tütarlaps. Too mingisugused riided ja jalanõud. Teie jakk?» Naeratav prillidega noormees ulatas mulle mu jope, teine tossud. «Kas aitan?» sirutas ta käe välja.

Öelda, et ma värisesin, ei kirjeldaks seisundit piisavalt. Lõug värises, käed värisesid, jalad ei tahtnud kanda. Kuni lõhuti kapp, kus olid dokumendid, pandi mind tugitooli istuma ja kaeti hoolitsevalt kardinaga. Oleksin tänutundest nende poiste vastu nutta tahtnud. Kõik oli nagu kinos, ainult et keegi ei plaksutanud, kui me tänavale läksime.

Noormees, kes mind kiirabiautoni saatis, oli üks vähestest, kes sel ööl meile osavõtlikkust osutas.

Pealetükkimatu abi

Kiirabiarst võttis, ise vaevu silmi tõstes, minu passi ja hakkas täitma pabereid, midagi juurde küsimata. «Korteris oli laps. Kuidas temaga on?» Arst pomises, pabereilt pilku tõstmata: «Lastehaiglas.» Silmis oli lõikav valu sinna sattunud ehitustolmu tõttu, palvet aidata silmi puhastada tuli esitada kaks korda, enne kui teine medtöötaja mulle tähelepanu pööras. Abikaasa, kes oli samas kiirabiautos, kaebas tugevat valu jalas, mille paistetus meie silme all üha suurenes. Arst ütles jala poole vaatamata, et on vaja teha ülesvõte. Meid viidi Mustamäe haiglasse. Ja jäetigi sinna, paberid anti registratuuri. Valveõde lubas oma telefonilt sugulastele helistada. Abikaasa pandi kanderaamile ja viidi kuhugi.

Mulle ei pööranud keegi tähelepanu, keegi ei öelnud sõnagi, nii ma läksin järele. Krohvitolmuga kaetud paarikese ilmumine kabinetti üksnes ärritas arsti; nagu meile tundus, olime seganud ta und või pasjansiladumist arvutis. Mees viidi röntgenisse, pärast seda suvatses arst mulle tähelepanu pöörata. Aga tundus, et minu jaoks kiirabi kaarti ei täitnud, kuid selleta esmaabi ei osutata. Õnneks sekkus medõde, kes võttis enda peale dokumentide vormistamise. Mind saadeti millegipärast õlaga röntgenisse, kuigi mu vasak põsk oli selleks ajaks paremast kolm korda suuremaks paistetanud ja põsesarn lõhkus valutada. Ma ei suutnud millestki päris selgelt aru saada, seetõttu kõndisin mitu korda radioloogiakabinetist mööda. Kogu selle aja, ise sõnakestki ütlemata, jälgis õde suure huviga mind läbi röntgenikabineti klaasukse, aga seda, et ma võiksin abi vajada, talle ilmselt pähe ei tulnud.

Kui kabinetti tagasi jõudsin, sain teada, et mehel on lihtsalt venitus. Vene keelt kõnelev meditsiiniõde, ainus, kes meile haiglas tähelepanu pööras (mille eest talle siiras tänu), pani Sašale sideme, seejärel puhastas minu marrastusi, pani jääd paistetanud põsesarnale, tegi süsti teetanuse vastu ja selgitas, kuidas hommikul näokirurgi vastuvõtule pääseda, kui valu üle ei lähe.

Ma pöördusin osavõtmatult arvuti taga istuva arsti poole palvega, et ta aitaks meil leida lapse ja vanaema. Alguses vastas ta täiesti ükskõikselt, et meiega võetakse tõenäoliselt hiljem ühendust ja öeldakse, kust neid otsida. Pärast seda, kui jäin kindlaks oma nõudmisele, et mulle öeldaks, kuhu pöörduda, tegi ta ettepaneku, et ma helistaksin ise, aga kabinetis asuvat telefoni kasutada ei lubanud. Leppisime lõpuks kokku, et mulle usaldatakse kasutada mobiiltelefon, kuhu ma panen oma kaardi sisse. Telefon toodi, kuid minu kaardiga see ei töötanud. Arst võttis telefoni tagasi ja läks jälle kabinetist välja, rohkem me teda ei näinud. Kahe poolalasti katastroofiohvri edasine saatus ei huvitanud kedagi.

Otsi sealt, ei tea kust

Õnneks ootasid meid koridoris tädi ja tema mees, kes olid selleks ajaks juba teinud mitmeid tulutuid katseid teada saada, kus on Zlata. Häirekeskusest öeldi kõigepealt, et mingisugust last ei olnud, pärast, et laps on koos emaga, pärast oletati, et ta viidi kas lastehaiglasse või sadamahaiglasse. Veendunud, et meiega on kõik korras, kui selle seisundi kohta nii võib öelda, jätsid nad meid ootama, ise aga läksid lastehaiglasse lapse järele.

Registratuuris palusid nad õel helistada ja selgitada, kas meie laps tõesti asub üle tee olevas haiglas, aga neil kästi ise kohale minna ja teada saada.

Tagasi tulid nad ärritunult ja ilma lapseta. Esialgu ei tahetud neid lihtsalt sisse lasta, pärast keelduti küsimustele vastamast. Pärast üks vastuvõtutoa õde halastas ja suvatses öelda, et poiss on osakonnas, öösel ei anta teda kellelegi ja tulgu nad hommikul. Selgituse peale, et nad ei otsi mitte poissi, vaid tüdrukut, järgnes vastus, et tüdrukust ei teata selles haiglas midagi, tuleb otsida teistest haiglatest, võib-olla Meremeeste haiglast. Palvele helistada Meremeeste haiglasse järgnes järsk vastus: «Ei!», pärast mida õde neile lihtsalt selja keeras. Sellega suhtlus lastehaigla personaliga lõppeski.

Jäi veel viimane lootus tütar üles leida – pöörduda Meremeeste haiglasse.

Seekord oli vastuvõtutoas õde, keda õnnestus keelitada mainitud haiglasse helistama. Ta valis ausalt mitmeid minuteid kõiki haigla numbreid, mis olid tema teatmikus, kuid mitte ükski neist ei vastanud. Me kutsusime takso ja sõitsime Paldiski maanteele, et kõik kohapeal välja selgitada.

Kui mulle anti sülle naeratav ja vigastusteta tütar, sain lõpuks aru, et see õudne öö on lõppenud.

Mis majas õieti plahvatas?

• 20. jaanuaril umbes kell 2.20 toimus Süsta tänava elumajas plahvatus. Majast evakueeriti 32 inimest. Kannatada sai kaheksa inimest. Neli neist toodi rusude alt välja. Kannatanute hulgas oli kaks last, kolm meest ja kolm naist.

• Nagu ütleb prokuratuuri esindaja, on plahvatuse põhjuste kohta mitu versiooni. Üks neist võib olla gaasiplahvatus. Majaelanikud eitavad gaasiplahvatuse võimalikkust, kuna mitte keegi ei kuulnud plahvatuse heli ega tundnud gaasi lõhna. 21. jaanuari seisuga ei olnud mitte ühtegi tõestust selle kohta, et majas oleks plahvatanud mõni lõhkeseadeldis või et seal oleksid asunud lõhkeained. Lõpliku vastuse plahvatuse põhjuste kohta peavad andma eksperdid, kes alustasid majas tööd 22. jaanuari hommikul.

• Põhja prefektuur algatas kriminaalasja karistusseadustiku § järgi «Võõra asja rikkumine või hävitamine, kui sellega on tekitatud oluline kahju». Juhtunu asjaolusid on asunud uurima ka kaitsepolitsei.

• Plahvatus jättis kodutuks kõik ühe trepikoja elanikud. Kuigi purustused ei ole kahel esimesel korrusel märkimisväärsed, on ohutuse huvides suletud kogu trepikoda. Põhja-Tallinna linnaosa valitsusse on eluasemetaotlusega pöördunud neli peret, kokku kümme inimest, kelle korterid plahvatuse tulemusena elamiskõlbmatuks muutusid. Nad paigutati elama sotsiaalmajja Tuulemaa tänaval, kus on kahte tüüpi tube; perekonnad pannakse peretubadesse, kus on võimalik toitu valmistada.

• Linnaosavalitsuse pressiesindaja Eno Leiese sõnul ei saa kannatanud lõputult sotsiaalmajas elada. Neile, kes ei suuda eluaset leida, otsitakse munitsipaal- või sotsiaalkorter. Inimesi, kelle korter sai plahvatuses kannatada, on teavitatud sellest, et nad võivad linnaosavalitsusest mitmesugust abi taotleda.

• Linn eraldas ka 200 000 krooni kommunikatsioonisüsteemi ja veevarustuse taastamiseks nendes majaosades, mis plahvatuses kannatada ei saanud.

• Maja ja mõned korterid selles olid kindlustatud. Kindlustusfirma Salva Kindlustus lubas katta kõik maja taastamisega seotud kulutused. Esialgsetel hinnangutel on maja mõtet taastada.