"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Iga teine õpetaja jätab lapsed koolis kiusajate meelevalda (0)
12. aprill 2010
Näpuga näitamine, narrimine, mõnitamine ja ignoreerimine teevad vahel rohkemgi haiget kui väike müks.

«Mari kooliasju visatakse aknast välja, päevikusse kirjutatakse roppusi, narritakse, sest tal pole ilusaid riideid.» Laste turvakeskuse psühholoogi Tiina Simsoni sõnul on kiusamise ohvrid sageli just need lapsed, kellel kodused olud niigi rasked.

Simson nendib, et kuigi lapsed satuvad Tallinna laste turvakeskuse Lilleküla osakonda peamiselt koduste probleemide tõttu, selgub vestlusel sageli, et lisaks kodustele muredele on arusaamatusi ja suhtlemisprobleeme ka koolis. «Hiljuti sattus meile turvakeskusesse üks vägagi heast perekonnast tüdruk, kes kartis halva hindega koju minna. Selgus aga, et probleeme esines ka koolis, kus klassikaaslased olid hakanud teda tõrjuma, kuna tüdruku perel polnud enam võimalust vaheajal soojamaapuhkusele sõita,» räägib Simson.

Psühholoog toob hiljutisest ajast veel teisegi näite: «Alaealiste komisjon suunas turvakeskusesse 13-aastase Mari, kes jäi poes varastamisega vahele. Peres on veel 21-aastane tütar ja kolmeaastane poeg, ema kasvatab lapsi üksi. Tüdrukuga vesteldes selgus, et tema on põhiline, kes väiksema venna eest hoolitseb, temaga mängib ja ta magama paneb. Vanem õde käib tööl, õhtuti õpib, ema on samuti pikad päevad tööl. Nii ei jäägi tüdrukul õppimiseks eriti aega, mistõttu ka hinded pole kiita. Koolis ta eriti käia ei taha, sest seal narritakse – tema päevikusse kirjutatakse roppusi, asju visatakse aknast välja. Narritakse põhiliselt sellepärast, et Maril ei ole ilusaid riideid, tema väljanägemine on natuke lohakas. Mari on kohutavalt õnnetu, sest on õpetajatele klassivendade käitumist korduvalt kurtnud, aga õpetaja ei võta seda juttu üldse tõsiselt, pigem isegi vastupidi – süüdistab, et Mari ise provotseerib.»

Õpetajad ei tee märkama

Simsoni sõnul on koolikiusamisest küll palju räägitud, ometi ei taha koolid tihtipeale probleemi tunnistada. Sama kinnitab nelja lapse ema Estelle Laane.

«Vahetunnis on iga minut vägivallaakt, mida aga sellena ei teadvustata,» nendib Laane. «Kiusamise märkamata jätmine ja varjamine on koolides levinud probleem.»

Laane tõdeb, et kiusamist tajutakse tihtipeale sedavõrd normaalse osana koolielust, et kool ja vanemad üritavad sellest mööda vaadata. «Püütakse kiusatavale sisendada, et mõnituse ja alandusega tuleb ise hakkama saada,» selgitab ta. «Kui poiss lööb teist jalaga või tõukab, on nii õpetaja kui ka lapsevanema puhul täiesti tavaline reageering selline, et ta on ju poiss, poisid teevadki nii, nad peavad oma energiat kuidagi maandama. No hea küll, 1.-2. klassis togib ta täiesti süütult, aga aeg läheb edasi, teismeeas tulevad alkohol ja kaklused, täiskasvanuna togib mees kodus naist. «Lõin jah silma siniseks, mis siis, ma olen ju mees!» Ja naisele heidetakse ette – sa ise ju provotseerisid. Ning ongi loomulik, et peres on vägivald. Tüdrukutele omakorda õpetatakse maast madalast allumist – ära jää poisile ette, sa ju tead, milline ta on. Emad ei teadvusta, et selline käitumismuster kinnistub.»

Laane jutu järgi ei saa paljud koolid endiselt kiusamisprobleemiga hakkama. «Tallinna ühes koolis panid õpetajad, kes ei suutnud kõurikutega hakkama saada, turjakamad õpilased tunnis korda hoidma – nood pidid läbi peksma kaaslase, kes tunnis korda rikkus,» toob Laane uskumatuna näiva näite. «Kord nagu vanglas! Samas mingeid tõestusmaterjale kooli sellise käitumise kohta ei ole – õpetajate ringkaitse on nii tugev ning oma suutmatust häbenetakse tunnistada.»

Kodu peegeldub koolis

Kiusamise taga on alati ka pereprobleemid, ning sageli on need kiusajal sügavamad kui kiusataval. «Enesekindel ja endast lugupidav laps ei lähe teist togima ja inetusi ütlema,» nendib Laane ja lisab, et

ka pealtnäha terves, edukas perekonnas võib tegelikult pingeid olla. «Sellised kodud on nagu kindlused, kuhu kedagi sisse ei lubata. Ja sekkuda ei saa enne, kui asi kriminaalse vormi võtab, aga siis on juba hilja. Harvad pole juhud, kui kiusaja on pärit heal järjel kodust, tema vanematel on prestiižikas töökoht, aga mingit koduse suhtluse kultuuri ei ole. Ja laps on lõksus – ta näeb, mis kodus toimub ja peegeldab seda väljapoole, aga kui hakkad tagamaid uurima, on suu lukus. On nii tavaline, et laps võtab vastutuse kodus toimuva ees enda peale ja tunneb ennast süüdi.»

Kui aga lapsevanema ja kooli koostöö ei toimi, pole lootustki, et probleem laheneb. Laane sõnul eiravad teemat tihti mõlemad pooled: «Minu kogemus on see, et kui lastevanemate koosolekul ise koolivägivalla teemat ei tõstata, siis klassijuhataja seda ka ei tee. Praegu on kool ja lapsevanemad kaks ise leeri.»

Audentese erakooli psühholoogi Auli Andersalu-Targo sõnul on koolides esimesel kohal siiski verbaalne, vaimne kiusamine – sõimamine, alandavad märkused mõnitamine, pilkamine jne, mis tihtipeale teeb isegi rohkem haiget kui väike võmm või vops.

«Laste üldine keelekasutus on lihtsalt kohutav,» kinnitab ka Laane. «Kui mu noorem poeg käis 4.-5. klassis, tuli ta koju ja ütles, et ei jaksa sõimu ära kuulata. «Pede» on mõnel poisil sidesõna eest – see on niivõrd tavaline, et ta ise ei tajugi seda solvavana, kuigi võib sellega teistele väga haiget teha.»

Üheks kõige rängemaks kiusamisvõtteks on koolipsühholoogi sõnul aga tõrjumine. «Lapsele on väga valus, kui temast üldse välja ei tehta, kui keegi isegi ei märka, kas ta oli koolis või ei olnud. Tihtipeale jääb sellise lapse olemasolu ka kodus märkamata,» räägib Andersalu-Targo.

Laste jaoks on tavaline mingite väliste tunnuste, eeskätt firmaasjade pinnal, rühmi moodustada. «Asjad ongi nende jaoks tähtsad,» nendib Andersalu-Targo. «Mul on üks ema, kes tunnistab, et ostabki sellepärast asju, et laps saaks oma «sõprade» hulka kuuluda ja populaarne olla.»

Ka Laane kinnitab, et osa kiusamisi saab alguse seetõttu, et kellelgi pole piisavalt nooblit telefoni või moekaid riideid. «Ühelegi teismelisele ei ole meeldiv, kui teine temavanune, kes võib lubada endale kõiki moeröögatusi, üleolevalt poetab: «Vaata, mis sul seljas on!» Eks see on muidugi vähemate võimalustega lapse jaoks enesekindluse proovikivi, aga kindlasti mitte kõige meeldivam,» leiab Laane.

Kolmandik poisse on koolikiusamise ohvrid

• 2007. aastal tehtud koolikiusamise uuringu «Eesti teismeliste vägivallatõlgendused» andmetel on enam kui neljandik 7.-9. klassi õpilastest olnud viimase aasta jooksul koolis kiusatavad. 7. klassi poistest on kiusamist tunda saanud koguni 33%.

• Ligi 60% küsitletud teismelistest Eestis leidis, et õpetaja ei tee märkama, kui õpilased omavahel vaimset vägivalda kasutavad.

• Uuringust selgus, et nii poisid kui tüdrukud kasutavad koolis oma staatuse parandamise ja hoidmise eesmärgil vägivalda, poisid enam füüsilist, tüdrukud aga vaimset.

Tulikotkas-direktor klaarib tülid ise

Tallinna kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults ütleb, et kiusamise nö kuldajad on jäänud aastate taha. «Jõhkrat koolikiusamist on ikka märksa vähemaks jäänud,» kinnitab ta.

«Viisteist aastat tagasi, kui kooli tulin, oli mul endal raske mittevägivaldseks jääda, sest kõurikute kontsentratsioon oli siin koolis nii suur. Tuleb meelde juhtum, kus 12. klassi poiss lõi 3. klassi poisi lõualuu mitmeks killuks puhtalt selle pärast, et see jooksis talle vastu külge,» meenutab Sults.

Praeguseks on kunstigümnaasiumis õhkkond direktori sõnul sedavõrd teistsugune, et koolikiusamine on muutunud üsna marginaalseks nähtuseks.

Sults leiab, et kõigi tõuklemiste-nügimiste ja pommimiste vägivallaks lahterdamine on totter – väike nägelemine on koolielu loomulik osa, kui samal ajal peab ühe katuse alla mahtuma ligi tuhat last. «Puberteedinalju ei saa ju kiusamisena võtta,» mainib direktor. «See, et tüdruk lööb poisi tähelepanu võitmiseks talle raamatuga pähe, ei ole tegelikult ju vägivald ega kiusamine. Sama käib isaste olelusvõitluse kohta, kui näiteks kaks poissi nurga taga tüdruku pärast väikest rusikasõda peavad. Siis tuleb tulikotkas-direktor – mul on muuseas ka psühholoogiharidus – ja klaarib asjad ära. Väikese noomitusega.»

Sultsi sõnul saavad õpilased ka ise ülbitsejatega hakkama. «Kui tuleb mingi rikkur viiesajaste pakiga, siis lintšib klass ta lihtsalt ära. Igasugu bossajad ja pommijad tõmmatakse liistule – tuleb kooli omavalitsus kokku ja teeb asjad selgeks.»
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.