8 Igal kevadel satuvad sajad pealinna lapsevanemad paanikasse – milline kool oma esimesse klassi astuvale lapsele valida. Praegu on vara plaane pidada, sest Tallinna koolivõrku võivad ees oodata revolutsioonilised muutused.

«Kuidas sina vanalinna sissekirjutuse said?» küsib üks Gustav Adolfi gümnaasiumi esimese klassi kooliküpsuskatsed edukalt läbi teinud lapse ema teiselt. «Äkki saad meid ka enda juurde sisse kirjutada? Mulle koolist öeldi, et kui mul kahe päeva jooksul pole rahvastikuregistri dokumente ette näidata, siis last kooli vastu ei võeta.»

«Meil käis ka jube sahkerdamine – kirjutasime meid minu töökohta sisse,» vastab teine ema. «Aga ma ei saa kahjuks aidata.»

«Hea küll, eks uurin edasi…»

Sedasorti jutte on kevaditi peetud ilmselt rohkem kui üks-kaks.

Sahker-mahker sissekirjutusega

Gustav Adolfi gümnaasiumi õppeaasta alguse lastevanemate üldkoosolekul ei teinud direktor Hendrik Agur saladust, et kuigi paberite järgi peaks kooli pääsema vaid piirkonna (vanalinna-kesklinna) lapsed, elab ligi kaks kolmandikku esimese klassi astunutest ametlikust teeninduspiirkonnast väljaspool. Tõsi küll, samalt koosolekult lahkudes suundus suur osa lapsevanemaid Kalamaja poole, mis läheduse poolest on rohkemgi GAG-i piirkond kui mõni kesklinna tänav.

Samamoodi elukohaga sahkerdamine käib 21. Kooli pürgimisel. Selle kooli teeninduspiirkonda kuuluvasse Raua sauna olevat sisse kirjutatud suisa üle saja elaniku – ikka selleks, et lapsel õnnestuks heasse kooli pääseda. Kool kontrollib küll iga lapse registrijärgset elukohta, kuid see on puhas formaalsus – keegi ei lähe ju kohapeale uurima, kes neist sajast lapsest nimetatud aadressil ka tegelikult elab.

Seadus sätestab, et igale esimesse klassi minevale lapsele on tagatud koolikoht. Vaatamata sellele, et igal jütsil on haridustee algus sajaprotsendiliselt kindlustatud, murravad paljud Tallinna lapsevanemad ilmselt praegugi pead, milline kool valida, ja kui valida Gustav Adolf või 21. Kool, siis kuidas leida koht, kuhu ennast sisse kirjutada.

Rohkelt poleemikat on tekitanud ka kooliküpsuskatsed. Kuidas mõjub lapse psüühikale, kui vanemate ootused-lootused on suuremad kui võsukese võimed, ja pärast neljas-viies eliitkoolis sooritatud katseid tuleb ikkagi leppida n-ö tavalise kooliga? Sest midagi pole teha – kuigi ideaalis võiks kõigis koolides olla alg- ja põhikooliharidus võrdsel tasemel, näitavad lastevanemate valikud, et ühtede koolide antavat haridust hinnatakse mingitel põhjustel kõrgemalt kui teiste oma.

Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette, et kohalik omavalitsus peab kehtestama korra, mille alusel määratakse õpilastele elukohajärgne kool. Sellist võimalust on arutanud ka Tallinna haridusjuhid. See tähendaks, et ka traditsioone kandvad süvaõppega koolid ei saaks enam ise endale õpilasi valida.

«Jutt sellest, et panna kõik Tallinna koolid teenindama ainult oma piirkonna lapsi, tundub tobe,» leiab Tallinna Ülikooli võrdleva halduspoliitika professor Anu Toots. «Kuni meil pole usaldusväärset rahvastikuregistrit, ei lahenda see ühtegi probleemi ja tekitab lihtsalt seaduserikkumist – võtame kas või selle Raua tänava sauna juhtumi. Lapsed teavad, et nad on sobiga kooli pandud ja see ei ole moraalne.»

Toots tunnistab, et tema on eliitkoolide ja sinna juurde kuuluvate kooliküpsuskatsete poolt. «Mina olen eliitkoolide jätmise poolt. Need on tugevama taseme ja profiiliga kui teised,» tõdeb ta. «Sinna tulevad õpimotivatsiooniga, koduse toetusega lapsed. Et reguleerides võrdsus saavutataks, see on küll naiivne lootus.»

Eesti õpilasesinduste liidu juht Edgar Rootalu aga märgib, et nende seisukoht on, et algkool peaks asuma võimalikult kodu lähedal. «See tähendab, et algkooli ja põhikooli osas antav haridus peaks olema üle Eesti võimalikult võrdse tasemega, et lapsevanemal ei oleks tarvidust lapse arengutasemele vastavat kooli otsida,» selgitab ta. «Iga laps peab saama käia oma elukoha lähedal koolis, aga kui see kool talle mingil põhjusel ei sobi, peaks tal olema võimalus valida mõni teine.»

Haridusminister Tõnis Lukase sõnul on oluline, et igal 1. klassi lapse vanemal oleks olemas kindel teadmine, et tema lapsele on tagatud koolikoht elukoha ligidal. «Aga kui ta tahab panna oma last kooli, kus tehakse katseid, siis võib ta ka seda teha,» kinnitab ta. «Uus seadus näeb ette, et omavalitsus peab määrama igale lapsele piirkonnakooli, nagu see on Soomes. Samas ei välista seadus seda, et koolid komplekteerivad oma esimesed klassid koolisobivuskatsete alusel.»

Puhuvad muutuste tuuled

Et Tallinnas kümneid aastaid kehtinud koolivõrgusüsteemi muuta tuleb, seda tingivad ka linna areng – linnaosad on muutunud, linna ümber tekkinud uuselamurajoonid, inimeste töökohad, transpordikorraldus on muutunud.

Möödunud nädalal kogunesid Tallinna haridusjuhid, et arutada, kuidas reformida pealinna koolivõrku nii, et kooliastumine lastele ja nende vanematele võimalikult valutu ja samas ka uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kooskõlas oleks.

Tallinna abilinnapea Yana Toomi juures toimunud laiapõhjalisel arutelul koolijuhtide ja haridusekspertidega jäi kõlama neli erinevat seisukohta, millest ilmselt enim poolehoidu leidis variant, kus piirkonnad praegusel kujul kaotatakse ning kõik koolid võivad oma esimeste klasside komplekteerimisel korraldada kooliküpsuskatseid. Kui aga lapsele ei ole kindlaks kuupäevaks koolikohta leitud, määratakse see talle elukohta ja muid asjaolusid silmas pidades.

«Meie pooldame varianti, et teatud aja jooksul on kõigil Tallinna koolidel võimalus korraldada konkursse 1. klasside komplekteerimiseks vanemate avalduste alusel,» ütleb Tallinna Ühisgümnaasiumi direktor Mehis Pever. «Konkursside toimumise ja tulemuste väljakuulutamise aeg võiks olla linnavalitsuse määrusega paika pandud. Et säästa lapsi paljude katsetuste läbiväntsutamisest, oleks mõistlik, kui katsed teatud koolidesse toimuksid kindlatel päevadel. Kesklinnas võiks esimesed katsed toimuda Inglise Kolledžis, Prantsuse Lütseumis ja Reaalkoolis ühel päeval ja pärast nende tulemuste selgumist ülejäänud koolides samuti üheaegselt. See sunniks vanemaid läbi mõtlema oma valikud ja ei laseks neil koormata lapsi lõputute katsete sooritamisega.»

Ka Reaalkooli direktori Gunnar Polma ning hoolekogu liikme Madis Pätsi sõnul ei tohiks õpilasi muuta nn sunnismaiseks – et elukoht määraks ära lapse koolivaliku. «Oleme seisukohal, et elukohajärgse kooli määramisega tuleks välistada olukord, kus vanemad on sunnitud oma koolivalikute tõttu muutma Tallinna piires oma elukohta või kasutama fiktiivset sissekirjutamist,» märgib Polma. «Seoses elukohajärgse kooli määramisega ei tohi kitsendada vanemate valikuvõimalusi oma laste põhiharidusega seotud küsimuses.»

Gustav Adolfi gümnaasiumi hoolekogu esimehe Ivo Valteri sõnul võiks koolid, kus juba aastaid on esimestesse klassidesse soovijate arv suurem võimalikust õpilaskohtade arvust, saama valida oma õpilased katsete alusel. «See tagab ajalooliselt väljakujunenud koolide eripära ja õpilastele võimetekohase õpikeskkonna,» selgitab Valter. «Kõik lapsed, kes konkurssi korras nendesse koolidesse ei pääse või ei soovi konkursil osaleda, saaksid haridusametiga koostöös leida endale muu sobiva kooli. Tallinna peale piisaks ühest piirkonnast – selleks olekski Tallinn.»

Eeelkõnelenutest mõnevõrra erineval arvamusel oli Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur. «Tuleks ühtsetel alustel reguleerida koolide kihistumist eliit- või magalakoolideks,» leiab ta. «Eestis peab inimene saama hea hariduse olenemata oma elukohast või muust eripärast. Lastevanemate tung eliitkoolidesse ei tulene mitte soovist arendada oma last mingis kindlas andekuses, vaid soovist hoiduda elukohajärgse kooli kehva koduse kasvatusega kaasõpilaste eest. Hariduse kui terviku seisukohast ei tohi lubada teise ehk negatiivse äärmuse tekkimist linna äärepiirkondadesse.»

Piiburi sõnul oleks võrdsuse printsiipi arvesse võttes mõttekaim, kui linna haridusamet määraks õpilased kooli, pidades silmas nende elukohta.

Milline saab olema koolisüsteemi reformimise lõplik otsus, on abilinnapea Toomi sõnul veel vara öelda. «Kindlasti järgib Tallinn põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tulenevat kohustust ning loodetavasti valmib määrus juba talvel, et lapsevanematele jääks ka piisavalt aeg uue korraga tutvumiseks ja valikute tegemiseks,» ütleb ta.

Kõnealune määrus peab põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest lähtuvalt jõustuma hiljemalt 31. märtsist 2011.aastal.

Artikli autori kaks last käivad Gustav Adolfi gümnaasiumis, kuid ei ela kooli teeninduspiirkonnas.

Neli valikut koolide tuleviku osas

Arutelul abilinnapea Yana Toomi juures jäi kõlama neli võimalust, mida kaaluda.

Ühe võimaliku variandina pakuti välja, et kõikidesse koolidesse määratakse õpilasi, arvestades vanemate soove ja kriteeriume – kodulähedust, sama pere teisi lapsi jne.

Teise variandina võiksid kõik koolid teha katseid kuni 1. märtsini, neile astele, kes kooli sisse ei pääse, määratakse aga alates 15. märtsist elukohta arvestades kool.

Kolmanda ettepanekuna jäi kõlama, et koolid jaotatakse elukohalävega ja -läveta koolideks – enam-vähem nii, nagu see on praegugi.

Ning neljas variant oleks kompromiss: klassid jaotataks elukohalävega ja elukohaläveta klassideks, juhul kui koolid seda soovivad.