• Pealinn küsis neljalt arvamusliidrilt, milliseid muutusi nad Eesti elus järgmise nelja aasta jooksul näha sooviksid.
Jassi Zahharov: Reformierakond on nagu kompartei seisuses
Ma ei julge veel öelda, et kindlasti valima lähen, sest palju sõltub sellest, kuidas poliitikud end üleval peavad, kuidas nad kampaaniat teevad.
Reformierakond on meil tõusnud peaaegu nagu kommunistliku partei ainuvõimu seisusse. Liberaalne majandusmudel tähendab mitte midagi teha, käed puhtaks pühkida ja kui midagi on halvasti läinud, siis öelda, et meie ei saanud midagi parata.
Kõik lükatakse inimeste kaela, igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab, ja need, kes ei saa, heidetakse üle parda. Nii valitseda on kõige lihtsam, aga ma väga kahtlen, kas see meile sobib. Mulle on sümpaatsemad erakonnad, kes mõtlevad inimeste peale.
Majandust saaks juhtida küll. Praegu meil majandust peaaegu pole ja püsime vaid investeeringute najal, muudame välismaalastele investeerimiskeskkonda atraktiivsemaks. Ükskord aga pole neil enam kuhugi investeerida. Tuleb ka ise midagi ära teha, aga muidugi on see palju raskem.
Kõigepealt peaks arutama, mida ja kuidas teha. See peaks olema erakondade ülene, mittepoliitiline. Sotsiaalsed küsimused ei tohi muutuda manipulatsioonideks. Haridus, meditsiin, hoolitsus eakate inimeste eest – need peavad olema alati esikohal. Mis on väärt selline ühiskond, kes ei hoolitse oma vanurite eest?
Miks tõsta astmelisest tulumaksust rääkides hüsteeriat? See on läbipaistev hirmutamine. Paljudes riikides on see kasutusel ja keegi ei hirmuta seal sotsialismiga. Astmeline tulumaks on olemas, selle võimalusi tuleb uurida, arutada, kas see sobib meile või mitte, aga mitte öelda, et sel teemal me üldse ei räägi.
Teatud vastasseis ühiskonnas peab olema, aga seda heas mõttes. Praegune polariseerumine aga on häbiväärne ja piinlik.
Kalle Käsper: Ajakirjanduses valitseb imekauni õnnemaa kujutamine
Mul on väga raske öelda, kui jätkusuutlik on praeguse valitsuse maksupoliitika, sest raske on saada piisavalt infot, täit pilti, mis tegelikult Eestis toimub.
See on meie ajakirjanduse tohutu möödalaskmine. Meie meedias ilmub vaid üksikuid lugusid sellest, et ilmselt elab Eestis palju inimesi tohutus vaesuses. Ajakirjanduses valitseb imekauni õnnemaa kujutamine, iga väikesegi edusammu äramärkimine.
Tallinna põhjal on väga raske hinnangut anda, sest muu Eestiga võrreldes võib jääda mulje, et Tallinnas pole asjad sugugi halvad. Kui vaadata, kuidas inimesed poodides igasugustel osturallidel ostavad, siis lausa päris hästi. Aga kui tegelikku olukorda ei tea, siis võib valitsuse praeguse poliitika üle ainult teoretiseerida.
Kui aga võtta ette meil praegu kehtiv maksusüsteem, siis see on küll vaesemate klasside suhtes peaaegu kuritegu. Meie praegused juhid võtavad paljuski eeskuju USA-st, kuid millegipärast ei taha tunnistada, et USA-ski kehtib astmeline tulumaks.
Ma ei saa aru, mis nipiga on Eesti inimestele suudetud selgeks teha, nagu oleks astmeline tulumaks, ühiskonna kõige rikkamatelt kihtidelt suuremate maksude võtmine, midagi laushalba.
Valitsus on väga palju hoobelnud, et meie riik pole peaaegu laenu võtnud. Psühholoogiliselt meeldib see mulle väga. Samas Euroopas võetakse rasketel aegade laenu. Ma arvan, et massilise tööpuuduse leevendamiseks ikkagi võiks küll veidi laenu võtta.
Ma arvan, et praegune valitsus on otseselt vastutav selle eest, et suhted Venemaaga halvenesid – pean silmas pronksiööd. Suhtumises Venemaasse on Eesti poolt tunda bolševismi hõngu. Ja taas hämmastab, kuidas on meil ajakirjanduse vahendusel õnnestunud inimestesse sisendada, nagu käituksimegi riigina õigesti!
Tegelikult on meil teada, millist kasu lõikab Soome headest suhetest Venemaaga. Sellest hoolimata on meil välja kujundatud väga selge hoiak – Venemaast vaenlase kuju loomine. Nii on see olnud juba algusest peale ja siis pole imestada, kui ka Venemaa meisse sõbralikult ei suhtu.
Hardo Aasmäe: Eesti kapitalism vajab reformi
Ma ei ole otsustanud, kas lähen valima valimisjaoskonda või valin elektrooniliselt, kuid kindlasti osalen valimistel.
Eesti kapitalism, meie turumajandus on lihtne, töökindel ja harjumuspärane süsteem. Sellised töökindlad süsteemid aga on täiuslikumatest süsteemidest tunduvalt raiskavamad. Meil on kümmekond valdkonda, millest enamusest pole valimisdebati ajal räägitud, aga mis vajavad kõbimist – Eesti kapitalism vajab reformi.
Tänane olukord meenutab väga nõukogude võimu. Praegused valitsejad on käitunud nagu nõukogude ajal marksistlike brošüüride järgi, mis olid kirjutatud haritud madruse jaoks. Tegutsetakse Brežnevi aja loosungi järgi – revolutsiooni võite tuleb kaitsta! Meie kapitalism on töökindel, ärme seda muuda! Puudub poliitiline julgus. Kaks suurt muudatust julgeti teha: Euroopa Liiduga liitumine ja oma rahast loobumine. Viimane võis olla sundkäik raha väärtuse päästmiseks, sest meie reservid oleks otsa saanud. Valuutakomitee süsteem toimib hästi tõusu ajal, aga languse ajal variseb kokku. Selle ilmekaks näiteks oli Argentina ning me ei tea veel, mis võib juhtuda Läti ja Leeduga.
Kui rääkida valdkondadest, mis vajaksid kõbimist, siis võiks alustada pangandusest. Tänaste võimulolijate jaoks on pank nagu püha lehm, mida ei tohi puutuda.
Miks ei võiks riik kehtestada pankadele nõuet, et litsentsi saamiseks tuleb internetipangas tagada inimestele ülekannete tegemine tasuta? Praegu me teeme ise arvutis vabatahtlikult ära telleri töö ja maksame selle eest veel peale – sajakroonise arve puhul 2,5-6%. See on ju üle mõistuse! Swedbank ei paneks ju selle peale Eestis uksi kinni. Midagi hullu poleks ka sellest, kui pangad tõstaksid siis laenuintressi, sest inimestele, kellele need mõned kroonid on olulised, pangad nagunii laenu ei anna.
Meie rahanduslik julgeolek ei tohiks nii pikalt sõltuda paarist välismaisest pangast. Meil oleks vaja riiklikku kommertspanka, pikalaenupanka, mis annaks pika tagasimakse tähtajaga raha ühiskonnale oluliste projektide elluviimiseks.
Näiteks Mustamäe elamute ekspluatatsiooniaeg hakkab mõne aasta pärast läbi saama. Kas te kujutate ette, mida teevad selle piirkonna kinnisvara hinnad, kui seal esimesel majal otsapaneel ära kukub? Vanade lagunevate majade asemele tuleks ja saaks vastava sihtasutuse kaudu ehitada uued tänapäeva nõuetele vastavad elamud. Samuti annaks see meie ehitussektorile stabiilselt tööd ja aitaks vähendada tööpuudust.
Tõsine probleem on meil monopolism: elekter, kütus, soojamajandus, suured kaubandusketid – kuhu meie tootjatel on järjest raskem pääseda. Riik on lükanud vastutuse konkurentsiameti ametnike kaela, kuid nemad on paraku monopolidega võitlemisel võimetud. Kui Eesti Kütuse tanklaketti poleks omal ajal maha müüdud, kui see oleks endiselt riigi käes, siis selle kaudu oleks meil väga hea hindu kontrollida.
Näiteks 1932. aastal leppisid Shell, Sovneft jt kokku tõsta Eestis bensiini hinda 20 sendilt 30 sendile. Eesti aga müüs külmavereliselt oma põlevkivist toodetud bensiini 20 sendiga edasi, ostis seda juurde Poolast ja USA-st ja murdiski selle kartellikokkuleppe.
Rainer Kattel: Eesti vajab vasaktsentristlikku valitsust
Kindlasti lähen ma valima, mul pole kunagi tulnud mõtetki mitte minna, võtan valimistest osavõttu kui õigust ja kohustust.
Valitsuse vahetus tuleks kindlasti kasuks, Eesti vajab tsentristlikku või vasaktsentristlikku valitsust. See aitaks kaasa meie riigi tasakaalustatud arengule, suurendaks sidusust ühiskonnas. Võib ka öelda, et vahetust on vaja kas või vahelduse pärast.
Väga oluline teema on praegu tööpuudus. Selle temaatikaga tuleb kohe praegu ja otseselt tegeleda. Riigil on siin erinevaid võimalusi alates töötute ümberõppest ja koolitamisest ja ka ettevõtjate koolitamisest ning ekspordi ja ettevõtluse arendamisest.
Praegu on valitsuse poliitika killustatud ja projektipõhine. Riik peaks majanduspoliitiliselt olema senisest tunduvalt aktiivsem. Põhimõte, et majandus elab oma elu ja valitsus ei saa siin midagi teha, ei toimi. See ei tähenda otseselt, et riik peaks rohkem makse koguma.
Kuid kindlasti oleks vaja tööjõumaksude vähendamist, et inimesi oleks lihtsam tööle võtta. Saamata jäänud raha aga saaks tagasi maksusüsteemi muutes – kehtestades üksikisikutele astmelise tulumaksu ja taastades ettevõtete tulumaksu näiteks viieprotsendilisena. Millegipärast suhtutakse astmelisse tulumaksu kui mingisse sotsialismi ilmingusse. Tegelikult ju rakendatakse seda peaaegu kogu Euroopas.
Samuti ootaks riigilt aktiivsemat tegutsemist ääremaastumise vastu ja tõsisemat tegelemist venekeelse elanikkonna probleemidega.
Praegust valitsuskoalitsiooni iseloomustab kodumaise debati kartus. Pole vaja otsida uut suurt eesmärki, mis seoks kogu rahvast pärast NATO, Euroopa Liidu ja eurotsooniga liitumist. Selge on see, et kõik tahavad rikkamalt, paremini elada. Peame seda rohkem arutama, mida me selleks tegema peame, kuidas me seda teeme. Praeguse valitsusliidu suhtumine, et on vaid üks õige tee, nende valitud tee, millele pole alternatiivi – selline suhtumine pole edasiviiv.
Vasaktsentristlikku valitsust oleks Eestil kindlasti vaja ka demokraatia edasiseks arenguks.
