Miks teised arenenud riigid ei vaimustu e-hääletuse rakendamisest? Sest nad leiavad, et nii pole tagatud valimiste privaatsus ja korruptsioonikindlus ehk tulemustega saab hõlpsasti manipuleerida.
«Kuidas varastada valimisi» – just nii on oma pikema analüüsi elektroonilise hääletuse kohta Ameerikas pealkirjastanud arvutiekspert Jon Stokes, kes märgib, et alles mõni aeg tagasi oli ka elektrooniline «identiteedivargus» veel uskumatuna näiv lugu, kuid tänaseks ometigi reaalsuseks saanud. Stokes viitab oma kirjatükis loomulikult võimalikele häkkeritele, kes on samamoodi kuskilt koduarvutist käivitatud viirustega sadade miljonite dollarite eest tekitanud kahju eraettevõtetele.
Samas nendib ta, et selleks ajaks, kui juhtubki see, et osa valimistest on «varastatud», oleme me kaotanud oma valimiste üle kontrolli sellisel määral, et ei suuda seda enam taastada. «Partei, kes suudab neid tehnikaid kasutada, et saavutada kontrolli valimiste üle, võib neid kasutada kontrolli saavutamiseks jätkuvalt,» tõdeb Stokes.
Holland: e-hääletus ei taga valimiste privaatsust
Kuigi Eesti ID-kaardi põhine hääletussüsteem erineb veidi teistes riikides katsetatud või kasutusele võetud elektroonilistest valimismasinatest, on põhilised küsimused, mis eri e-valimiste kasutamisel tõstatuvad, riigist riiki samad.
Näiteks Hollandi siseministeerium otsustas loobuda e-hääletusest pärast intensiivset uurimistööd, mis näitas, et selline hääletamine ei paku piisavalt privaatsust ja turvalisust.
«Uuring näitab, et uute valimisseadmete puhul ei saa olla kindel hääletajate privaatsuses,» seisab Hollandi valitsuse avalduses. «Valitsus on kindel, et suure raha eest tõuseb e-valimistest vähem tulu kui pliiatsi ja sedeliga hääletamistest.»
Otsust tervitas Hollandi aktivistide grupp «Me ei usalda valivaid masinaid» ning arvutiklubi Kaos, mis tungis teadlikult valimismasinatesse, soovides niiviisi viidata elektrooniliste vigade tekke ja kuritarvitamise võimalustele. Ka Iirimaa on e-valimised seniks keelustanud.
Saksamaa ja Iirimaa keelustasid e-valimised
Saksa riigikohus otsustas kolm aastat tagasi, et kümme aastat kasutatud elektrooniline valimissüsteem on vastuolus põhiseadusega. Kohus kinnitas, et elektrooniliste masinate kasutamine valimistel läheb vastuollu valimiste avaliku (public) iseloomuga ehk põhimõttega, et valimisi peaks saama valimisjaoskonnas kõik soovijad avalikult jälgida ja hiljem ka häältelugemist avalikult kontrollida, aga masinatega hääletamise puhul on see võimatu.
E-valimised kaebasid kohtusse Saksa poliitikateadlane Joachim Wiesner ja tema poeg füüsik Ulrich Wiesner, kes märkisid, et e-hääletamine ei ole läbipaistev, sest valija ei saa kontrollida, mis tegelikult tema häälest sai, ning peab pimesi masinat usaldama. Hagejate arvates saab ka e-valimiste tulemustega hõlpsasti manipuleerida, mis võib löögi ala seada kogu valimiste ja demokraatia usaldusväärsuse. «See eristabki demokraatlikke valimisi libavalimistest diktatuurides,» väitsid hagejad.
2005. aastal kirjutas Saksamaal üle 45 000 inimese alla petitsioonile, püüdes valitsust e-valimisi keelustama sundida. Kohus tunnistas ka seda, et programmeerimisvead või valimispettused, mis on toime pandud valimiste tarkvaraga manipuleerides, on raskesti avastatavad. Lisaks oli kohtu arvamus, et valijad peaksid saama kindlad olla, kuidas nende hääl salvestatakse ka ilma arvutialaste teadmisteta.
Ka Priit Parmakson, Tallinna ülikooli IT-õppejõud, on leidnud, et valimiste käitlemise andmine kitsale IT-meeste ringile ei tähenda valimiste manipuleerimise võimaluse vähenemist. «Süsteemi üle kontrolli omavate isikute ringi kitsenedes korruptsiooni võimalus pigem kasvab kui kahaneb,» leidis ta. «Praktika näitab kahjuks, et IT-mehedki ei ole korruptsioonikindlad.»
Ettevõtja Virgo Kruve väitis, et osaledes e-valimiste vaatlejate koolitusel, jõudis talle pärale arusaam nende valimise vaatlemise ehk sisuliselt kontrollimise võimatusest.
«Puudub igasugune võimalus näha arvuti kasutajat ehk valimiskabiini kasutavat valijat. Maailmas ei ole ühtegi teist riiki peale Eesti, kus valimiskabiin oleks tehtud hääletaja asukohta: tema koju, kontorisse, suvilasse, autosse või naabri tuppa. Ühelgi teisel demokraatlikul riigil ei ole tulnud pähe, et me laseksime valijad hääletussedeleid vorpima suvalisse interneti levikuga kohta ja ei vaevu veenduma, mitu inimest sellega tegeleb või kes seisab valija selja taga,» nendib Kruve, kelle meelest võiks isegi öelda, et Eesti on liberaliseerinud häälte ostmise.
Kruve viitab asjaolule, et Soome loobus e-hääletamisest, kui pärast valimismasinatega tehtud proovihääletust selgus, et 12 234 valija seas oli 232 kehtetut häält (1,9%), kus valimisprotseduur oli jäetud lõpuni tegemata.
«Eesti kohta me e-valimiste veaprotsenti ei tea, sest kokku loetakse vaid saabunud hääled, mitte valimisrakenduse käivitamised arvutis ja hääletamisega alustamised,» nendib Kruve Delfis.
Priviligeeritud valijate klass?
Valimised peavad olema salajased ja ühetaolised. E-hääletus iseenesest loomulikult tekitab küsimuse, kas tegu on ikka salajase protseduuriga, kuigi seda justkui pehmendaks võimalus oma häält muuta. See võimalus nagu eeldabki, et järelikult tuleb e-hääletajale sellist võimalus iga hinna eest pakkuda – miks küll, kui ei ole mingit mõjutamise ohtu? Teisalt – kõik valijad ei ole praegu seega enam asetatud võrdsesse positsiooni. Kuna e-hääletanul on võimalik oma häält muuta, asetab see nad priviligeeritud seisu võrreldes paberhääletajatega, kes oma otsust enam muuta ei saa.
Paradoks on ka selles, et kui e-hääletajad on enamasti noored kõrgharitud ja hea tervise juures inimesed, kellel pole mingit probleemi valimisjaoskonda jalutamisega, siis need, kel tegelikult oleks loogiliselt võttes enim vaja e-hääletust ehk voodihaiged, eakad, ääremaade elanikud, kes sageli kodus arvutiühendust ei oma, vaid peavad enamasti lootma valimiskasti kojusaabumisele.
Kellele on e-hääletus kasulik?
Valimiskasti saamiseks peavad nad aga esitama kirjaliku avalduse; põhjenduseks võib sel juhul olla valija kõrge iga, tervislik seisund, kehvad teeolud või transpordi puudumine. Kui aga transporti või teeolusid pole, kuidas siis avaldust kohale toimetada?
Riigikogu liige Mai Teial on öelnud: «Mulle tundub, et kui inimene soovib valimiskasti koju ja peab selleks kirjutama kirjaliku avalduse, võib see olla üks nendest põhjustest, miks maainimene ei ole saanud tulla valimiskasti juurde, kuigi ta seda soovis.»
Niisiis olukord nagu Orwelli romaanis – on võrdsed ja on veel võrdsemad hääletajad.
E-valimisi pooldati käivitamisel ka seetõttu, et see tõstvat valimisaktiivsust. Kahtlemata võib mugavuste loomine valijale aktiivsust tõsta, ent taas tuleb küsida: milliste sotsiaalsete gruppide oma? Kui e-hääletusega alustati, siis soovisid seda kasutada ennekõike alla 35-aastased kõrgharidusega valijad. Seetõttu pole ka ime, et seekordetel valimistel sai suurima e-häälte portsu loomulikult Reformierakond, kelle toetus on suurim just 18-24-aastaste inimeste seas.
On selge, et nii nagu Eesti on suure majandusliku ebavõrdsuse poolest euroalas esirinnas, tähendab majanduslik ebavõrdsus ka tehnoloogilist ebavõrdsust. Võime öelda ka teisiti: e- valimised soosivad kindlasti nende erakondade valijate tahte domineerimist ja valimisaktiivsuse suurenemist, kellel on parem juurdepääs internetile ehk paremad majanduslikud võimalused.
Kuidas aga on riik mõelnud kaasata valimistesse just vähem priviligeeritud rühmad ehk nn ühiskonnaelust heitunud? Just need inimrühmad, keda riik on kohelnud ebaõiglaselt ja kes saavad riigilt vähim tuge, peaksid ju minema valimiskasti juurde ja nõudma sel viisil muutusi ühiskonnas, paraku jäävad nad valimistel passivsemateks.
Miks IT lahendusi kunagi korda ei saa?
Juba teised valimised järjest on Eestis valimiskomisjoni alt vedanud IT-lahendus, mis jättis valimispäeval kogu avalikkuse pooleteiseks tunniks valimistulemuste osas täielikku teadmatusse.
«Kui valimistulemuste edastamine on nii ebausaldusväärne, siis kuidas nende häälte lugemine saab olla usaldusväärne?» esitas ka ettevõtja Rein Kilk kohe pärast valimisi õigustatud küsimuse.
Hiljem algas Helmese ja vabariigi valimiskomisjoni vahel sõnasõda, kus üks süüdistas teist. Ühelt poolt väideti, et vigade põhjuseks oli vähene eelarve, mis ei võimaldanud süsteemi kuulikindlaks testida. Niisiis, kuna riigil ei olnud raha, oli e-hääletuse süsteem taotluslikult ebakindel?
Teisalt väitsid eksperdid, et infosüsteemi sellises mahus näidisandmete genereerimise kulu on reaalselt vaid ühe IT-inimese päevatöös.
Kitsas IT-inimeste ring ei tohiks otsustada valimiste üle
Priit Parmakson, Tallinna ülikooli IT-õppejõud:
Küberneetika instituudi ja Tallinna ülikooli noored ja tublid IT-tudengid koos professor Jaak Tepandiga on tõdenud, et absoluutset kindlust IT-süsteemide puhul kunagi ei ole. Küsimus on vaid selles, kui suur on turvarisk. Ka aatomielektrijaamadel on mitu kaitsesüsteemi, ometi juhtuvad tõsised õnnetused.
Mina ise eelistan valida ikka veel füüsiliselt, sest minu arvates on nagu riigikaitseski valimistel tähtis isiklik füüsiline osavõtt. IT-inimesed on inimesed nagu teisedki, nemadki teevad vigu ning ka valimiste üle otsustamine ei peaks olema kitsa IT-inimeste ringi käes. Samas on paratamatu, et tänapäeva tehnoloogilise arengu juures ei saa enam ainuüksi paberile ja pastakale loota.
