Viimane e-hääletamine oli suisa ebaseaduslik, leiab arvutispetsialist Paavo Pihelgas – ei saanud ju hääletada internetileheküljel, vaid allalaetava programmi abil.
Õigusteadlase ja Akadeemia Nord rektori Rein Müllersoni sõnul on e-valimiste puhul mitu aspekti, mille peale peaks mõtlema. «Kui tavavalimiste ajal on kampaania keelatud, siis eelvalimiste ja e-valimise ajal käib see ju täielikult,» rääkis Müllerson. «Pealegi on inimesed e-valimiste puhul ebavõrdses seisus. Mina ise olen arvuti kasutamisega sina peal ning valisin esimest korda arvuti abil, sest see tundus huvitav. Samas aga on maal inimesi, kes arvutit üldse ei kasuta või ei oska seda hästi teha. Nii on valimiste ajal aktiivsemad noored ja oskajamad inimesed ning hääli saavad rohkem need erakonnad, mida noored toetavad.»
Müllersoni kinnitusel on paljud välisriigid, ka Inglismaa seetõttu e-valimisi küll katsetanud aga loobunud, et inimesed oleks võrdses seisus. «Lisaks on mitmetes riikides tekkinud kahtlused, kas e-valimised on ikka läbinisti ausad, sest e-hääletamine annab võimaluse hääletamise tulemuste üle kontroll saavutada.»
Müllersoni sõnul on e-valimised psühholoogiliselt võttes sama, nagu valimised ei toimiks. «Mina küsiksin, kas on üldse e-valimisi vaja,» ütles teadlane. «Kui inimene tahab kord nelja aasta jooksul oma poliitilist aktiivsust üles näidata – ja valimine on kodaniku kohus riigi ees –, siis võiks ta ju ennast ka natukene liigutada, ei pea tingimata kodus vaid hiirt liigutama. E-hääletamine oleks mõeldav ehk näiteks välismaal elavate inimeste jaoks.»
Müllersoni kinnitusel on aeg näidanud, et kõige rohkem probleeme on just uudsete ja ebatraditsiooniliste valimisviiside puhul: «Inglismaal saab hääletada näiteks ka posti teel ja sellisel viisil hääletamise puhul esineb kõige rohkem rikkumisi ja võltsimisi.»
Keelatud kampaania valimiste ajal
Müllersoniga on ühel meelel Tallinna Tehnikaülikooli innovatsioonipoliitika ja tehnoloogia valitsemise professor Rainer Kattel. «Kui muidu on valimiste ajal kandideerijatel kampaania tegemine keelatud, siis e-valimiste ajal see alles käib,» ütles ta. «Põhimõtteliselt kehtib sama eelhääletamise kohta, kuna ka selle ajal tehakse reklaami. Ilmselt on siin tekkinud probleem seoses sellega, et nii e- kui ka eelhääletamine on üha levinumad ja seetõttu oleks kindlasti mõistlik see regulatsioon üle vaadata, kuna seaduselooja ilmselt ei näinud selliseid arenguid ette. Praegu on tõepoolest nii, et e- ja eelhääletajad ning valimiste päeval hääletajad on erinevas olukorras.»
Valimised peavad olema salajased ja ühetaolised. E-hääletusel saab aga oma häält hiljem muuta, tavavalimistel seda teha ei saa. Tekib küsimus, kas selline erinevus käib ühetaolisuse põhimõtte vastu, sest loob e-hääletajale suuremad eelised. «Riigikohus on otsustanud, et siin probleeme ei ole ning et just see muutmise võimalus peaks välistama pettuse e-hääletamisel,» rääkis Kattel. «Salastatuse nõue peaks sellisel juhul täidetud olema, kuna hääletaja saab vajadusel hiljem muuta oma otsust, kui see sattus olema avalik või siis koguni sunnitud. Samas on nii, et see hiljem muutmise võimalus annab tõepoolest e-hääletajale vähemalt psühholoogilise eelise ja muudab nende positsiooni. Ma usun, et siin tekib tulevikus vajadus seda seadusandlust parandada.»
Eesti kodanike seas valitseb ka tehniline ja tehniliste teadmiste-võimaluste ebavõrdsus. Nii on ka Katteli hinnangul võimalik, et e-valimistel osalevad pigem teatud erakondade toetajad, kel on need võimalused olemas. «Igaüks võis seda tähele panna valimistulemuste avaldamisel, kui esmalt olid peamiselt loetud e-hääled,» tõdes Kattel. «See on kõikidel e-hääletamistel nii olnud. Seetõttu valitseb olukord, kus ühtede parteide hääletajatel on otsekui teistsugused tingimused. Kindlasti on see tekitanud teatud umbusku nii e-hääletamise kui ka valitsuse suhtes laiemalt. Siin oleks vajalik seda, vähemalt tajutud, ebavõrdsust mingisugusel moel kompenseerida. Praegu on võimalus hääletada kodus jms paigas, mis on samas ikkagi suhteliselt tülikad tegevused, ja maapiirkondades sõltutakse paratamatult veidi ka ilmastikuoludest. Seega peaks ka siin kaaluma muutusi, mis võrdsustaks valijate tingimusi.»
Valimiste käitlemise andmine kitsale IT-meeste ringile ei tähenda valimistega manipuleerimise võimaluse vähenemist. Süsteemi üle kontrolli omavate isikute ringi kitsenedes korruptsiooni võimalus pigem kasvab kui kahaneb, ja IT-mehedki ei ole korruptsioonikindlad. «Valimistulemuste avalikustamise viibimine kindlasti ainult süvendas selliseid kahtlusi,» märkis Kattel. «Ka siin peaks tulevikus enam mõtlema läbipaistvusele.»
Hiljuti juhtis harrastusprogrammeerijast tudeng Paavo Pihelgas tähelepanu e-valimiste turvalisusprobleemidele ning koostas leitud vigadest põhjaliku ülevaate. Pihelgas märkis oma ülevaates e-valimiste õigusliku probleemina salajasuse puudumist.
«Isiku tuvastamise järel näitas valijarakendus hääletaja nime ja isikukoodi, järgnevates akendes tegi isik kandidaatide hulgast valiku,» nentis Pihelgas. «Isikuandmete ja valitud kandidaadi ekraanil näitamine hääletamisprotseduuri jooksul võimaldas kolmandal osapoolel, kes arvutisse paigaldanud jälgimistarkvara, kerge vaevaga teha kindlaks hääletaja isiku ja tema poolt antud hääle. Taoline jälgimistarkvara on vabalt kättesaadav ning üksiklitsentside hind algab 30 USA dollarist. Nähtamatult töötava jälgimistarkvara võib arvutikasutaja teadmata paigaldada näiteks tööarvutite puhul tööandja või arvutiviirus.»
Hääletaja andmed ja valik on avalikud
Erinevalt valimisjaoskonna kabiinis hääletamisest ei saa Pihelgase hinnangul valimiskomisjon elektroonilise hääletamise korral valijale tagada, et tema häält ei jäädvusta salaja kolmas osapool. «Valijarakendus ega e-valimise üldine korraldus ei paku ainsatki kaitsemeedet, mis peidaks pahavara eest valija isikut ja tehtud valikut, ehkki valija ja valiku anonüümsuse tagavad lahendused eksisteerivad juba vähemalt 2007. aastast,» rääkis ta.
Valimiskord oli Pihelgase tähelepaneku järgi suisa ebaseaduslik, sest Riigikogu valimise seaduse järgi saab valija elektrooniliselt hääletada vabariigi valimiskomisjoni veebilehel. «Hääletamine toimus aga omaette programmis, mis tuli veebilehelt alla laadida ja käivitada,» kirjutas Pihelgas.
Suur probleem on Pihelgase sõnul ka see, et valija ei saa valimisviisi puuduliku ülesehituse tõttu mingit kinnitust, et ta hääl jõudis tõesti kohale. «Valimiskomisjon võtab vastu valija arvutist saadetud hääle, aga ei oma samuti mingit viisi kontrollida, kas hääl vastab valija tahtele,» märkis Pihelgas. «Valija arvuti näol läbib hääl piltlikult väljendudes musta kasti, milles arvutis paiknev tarkvara võib hääle kustutada. Igasuguste mõjutuste tuvastamine takerdub tehnilistesse nüanssidesse, mille mõistmisega on isegi vabariigi valimiskomisjoni liikmetel raskusi, tavalisest ja antud vallas eriharidusega hääletajast rääkimata. Lõppastmes omab hääletustulemuse kinnitamiseks või tühistamiseks Eestis pädevust rahvaarvuga võrreldes vaid käputäis inimesi – valimised tsentraliseeruvad. Siit ilmneb tugev kontrast klassikalise jaoskonnas hääletamisega.»
Koduarvuti ei ole turvaline
Ametliku turvaanalüüsi autorid ehitavad Pihelgase sõnul arvuti usaldamise üles eeldusele, et valija arvuti on pahavarast puhas. «Samas avaldab e-valimise turvalisuse eest vastutav CERT Eesti teateid pealkirjaga «Pahavara levib kui umbrohi»,» kirjutas Pihelgas.
Valimisjaoskonnas näeb Pihelgase sõnul valija hääle lisandumist valimiskasti oma silmaga, elektrooniline hääletamine praegusel kujul taolist võimalust ei paku. «Kuni kontrollimehhanismi paigas ei ole, ei saa elektroonilist hääletamist keerukuse tõttu vaadeldavaks ja usaldusväärseks pidada,» selgitas Pihelgas. «Kui elektroonilist hääletamist ei suudeta luua sama usaldusväärsena ja sama kõrgetele standarditele vastavalt kui jaoskonnas hääletamist, väärib kaalumist elektroonilise hääletamise ümberkorraldamine või sellest loobumine.»
Pihelgas saatis ülevaate vabariigi valimiskomisjonile. Vastuses märkis valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul, et välja toodud probleemid on komisjonile ning elektroonilise hääletamise süsteemi välja töötanud ekspertidele teada. «Nendega on arvestatud alates 2005. aastast, kui viidi läbi esimene elektrooniline hääletamine Eestis ning neid on käsitletud erinevates vabariigi valimiskomisjoni tellitud turvaanalüüsides,» kinnitas Sibul. «Jälgimistarkvara installeerimist ei saa kunagi täielikult välistada, see ei ole seotud valijarakendusega, vaid valija arvuti turvasätetega. Seetõttu on vabariigi valimiskomisjon alates 2005. aastast rõhutanud, et elektroonilisel hääletamisel peab valija veenduma kasutatava arvuti usaldusväärsuses ning kahtluse korral hääletama uuesti kas teises arvutis või pabersedeliga.»
«Valimiskomisjon küll väidab, et nad teavad kõiki riske juba 2005. aastast, kuid sellest hoolimata on valijarakenduses põhimõttelised vead, mistõttu üks suur liik rünnakuid jääb märkamata,» märkis aga Pihelgas. «Hiljem öeldakse, et kuna midagi ei tuvastatud, siis rünnakuid ei toimunudki. Maailmapraktika näitab, et viirused võivad jääda avastamata kuni aastaks. Valimiskomisjon ja e-valimiste projektijuht hämavad. Kõik taandub sellele, kui suur on Eesti võimekus uusi viiruseid avastada. Isegi maailmakaliibriga laboratooriumitel on see suhteliselt madal. Provokatiivne kaebus sai esitatud turvaprobleemidele tähelepanu juhtimiseks. Valimiskomisjoniga võtsin juba varem ühendust, aga e-valimise projektijuht püüdis neid probleeme pisendada ja summutada.»
Eestis manipuleeriti valijaid valimisuuringutega?
Paljudes riikides – aga mitte Eestis – on valimistulemuste uuringud valimiste eel keelatud, sest sellega manipuleeritakse valijaid.
Eesti paistis nendel valimistel silma sellega, et lausa viimastel valimisnädalatel avaldati mitmeid avaliku arvamuse uuringuid selle kohta, kes võidab või kes kaotab valimised jne.
• Paljudes riikides, näiteks Albaanias, Lätis, Poolas, Prantsusmaal, Slovakkias, Sloveenias, Tšehhis, Ukrainas jm, on valimistulemusi aimavate ja suisa paika panevate uuringute avaldamine valimiseelsel perioodil aga kitsendatud.
• Näiteks Albaanias on uuringu tulemuste avaldamine keelatud viiel viimasel valimiskampaania päeval, Tšehhimaal on tulemuste avaldamine keelatud valimistele eelneva nädala jooksul.
• Piirangud on seatud, sest need võivad mõjutada inimesi valimisotsuste tegemisel. Briti autor Peter Hitchens kirjutab oma teoses «The Broken Compass: How British Politics Lost its Way», et uuringud on tegelikult avaliku arvamise kujundamise vahendid.
• Kui uuring näitab näiteks mingit kandidaati võitmas, siis võib osa valijaid tema valimisest taganeda, sest kandidaat tundub niigi edukas. Nii juhtus Suurbritannias 2005. aasta valimistel, tõelised valimistulemused olid aga hoopis vastupidised. Mõned valijad hääletavad uuringutest mõjutatuna kaastundest kandidaadi poolt, keda uuring näitas kaotavat. Lisaks võivad inimesed valimisest loobuda, sest uuring näitab lemmikkandidaadi võitmise liiga väikest võimalust ja nii saab vastaskandidaatidele eelise.
• Argumente valimiseelsete küsitluste teemal on välja toonud ka kommunikatsiooniprofessor Wolfgang Donsbach oma uuringus. Donsbach kinnitab samuti, et uuringutulemuste mõju on eri valijarühmade jaoks erisuunaline – valijad, kes kalduvad kujundama oma valimiseelistust küsitlustulemuste põhjal, võivad otsustada nii tugevama erakonna kasuks kui ka toetada hoopis nõrgemat, et takistada tugevat erakonda liiga suurt edu saavutamast. Seega uuringute mõju valijakäitumisele on täiesti olemas.
