«Lapsed on teistsuguste inimeste suhtes teinekord julmad,» märgib Lepatriinu lasteaia õpetaja Kaja Eskel, kes on viinud oma kasvandikke nii kodututele piparkooke jagama kui ka lastehaiglasse haigeid lapsi lohutama.

Kuidas saab ratastooliga inimene üle tee? Miks ei ole kodutul kodu? Neile ja paljudele teistele küsimustele otsivad vastuseid Tallinna Lepatriinu lasteaia lapsed, keda lasteaed õpetab maast madalast teistest inimestest rohkem hoolima.

«Lapsed on teistsuguste inimeste suhtes teinekord julmad,» märgib Lepatriinu lasteaia õpetaja Kaja Eskel. «Nad ei võta kergesti omaks seda, mis nende maailma ei kuulu.»

Kuid empaatiavõimet ja tundetarkust tuleb arendada juba lasteaialapses. Esialgu projekti korras töösse võetud empaatia arendamise programmist on Lepatriinu lasteaias kasvanud välja püsiv igapäevane tegevus, mis on suisa lasteaia õppekavasse sisse kirjutatud.

Ma soovin, et sul oleks kodu!

Laste puhul on tavaline, et nemad mõõdavad oma elu väärtust ja õnne asjadega. «Meie lasteaias õpivad lapsed aga materiaalsete kõrval hindama ka neid väärtusi, mida otseselt mõõta ei saa,» märgib lasteaia juhataja Tiiu Parbus. Ja seda kõike mitte ainult õpetamise ja selgitamise kaudu, vaid ka mängides.

«Näiteks on meil sellised nukud, kes kujutavad puudega või haigeid inimesi,» selgitab Eskel. «Lapsed mängivad nendega hea meelega. Oleme neid nukke kasutanud ka õppetegevuses – liiklustunnis arutasime, kuidas sellised inimesed üle tee saavad ja miks on neil raskem liikluses toime tulla kui tavainimestel.»

Eskel märgib, et empaatiakasvatuse kaudu õpivad lapsed mõistma, et igas ebaõnnestumises ei ole inimene alati ise süüdi. «Oleme käinud lastega jõulude ajal Raua tänava saunas kodututele omatehtud piparkooke ja küpsiseid jagamas,» räägib Eskel. «Samuti joonistasid lapsed kodututele kaarte. Rääkisime kõik enne lahti – et need inimesed on teistsugused küll, aga nad ei ole ju pahad. Nad on lihtsalt jäänud elu hammasrataste vahele ja kodu kaotanud. Vastuvõtjad olid liigutuspisarates, sest tavaliste jõulusoovide kõrval oli mõni laps kirjutanud kaardile «Ma soovin, et sul oleks kodu». Ja see tuli lastel südamest, sest meie ei öelnud ette, et midagi sellist võiks ka kirjutada.»

Lisaks on Lepatriinu lasteaialapsed käinud lastehaigla väikestele patsientidele esinemas ning viinud loomade varjupaika oma vanu kummimänguasju ja tekke. Laste joonistuste näitus on jõudnud isegi naistevangla müüride vahele.

Järjepidev töö

Kuid võõraste inimeste murede ja rõõmude kõrval ei unustata ka enda omi. «Igal hommikul soovime rühmale midagi ilusat,» räägib Eskel. «Alguses soovitakse ikka legosid ja autosid, aga siis hakkavad tulema sellised südamlikud soovid nagu hea tuju ja see, et keegi kellelegi liiga ei teeks. Õhtul võtame kokku, kas päev möödus nii, nagu hommikul soovitud.»

Õpetaja märgib, et teinekord on last kuulama panna tõeline imetegu. «Mida aeg edasi, seda rohkem on selliseid üliaktiivseid, kõrgendatud tähelepanu vajavaid lapsi,» nendib ta.

Olelusvõitlus on jõudnud ka lasteaeda ning mänguhoos kipub teistega arvestamine teinekord meelest minema. «Osa lapsi on juba loomu poolest sellised, et nad kohe peavad ennast käte-jalgadega väljendama,» räägib Eskel. «Nendega tuleb kogu aeg tegelda, kogu aeg rääkida. Aga teised tahavad ka tähelepanu. Kõige tähtsam, mida tuleb iga päev üle korrata: kuula oma sõpra, kuula teist last, kui sul on mure, siis räägi sellest.»

Aga kui sõber on haiget saanud või kurb, siis tõttab lohutama ka kõige püsimatum Toots. Et aga selleni jõuda, on Eskeli sõnul vaja väga järjekindlalt ja kannatlikult tööd teha: «See on pidev töö, mida tuleb teha iga päev. Edasiminek on kas või juba see, et laps õpib oma järjekorda ootama või mängus kaotama. Nii mõnegi jaoks on isegi sellised pealtnäha pisiasjad väga rasked.»

Lepatriinu lasteaia direktori Tiiu Parbuse sõnul jõudis empaatia arendamise mõte lasteaeda lasteaia sihtasutuse kaudu. «2007. aastal lõid aktiivsed lapsevanemad lasteaia sihtasutuse, et toetada lasteaiaelu nii majandusliku kui ka pedagoogilise poole pealt,» selgitab ta. «2008. aasta septembris kuulutas sihtasutus välja empaatia arendamise projektide konkursi. Edukamate projektide põhjal koostaski töörühm lasteaia õppekavasse peatüki «Empaatia arendamine».»

Headusehaldjad toovad pärleid

Et tubli olemist lastele põnevamaks teha, on Pilvetriinude rühma õpetajad mõelnud välja haldjamängu, kus kolm haldjat jagavad headele lastele kingitusi. «On headusehaldjas, tervisehaldjas ja tarkusehaldjas, kes vahel rühma külastavad ja lapsi jälgivad,» räägib Eskel. «Neile, kes on hästi tublid olnud – näiteks kui keegi on kedagi aidanud või lohutanud –, jagavad haldjad pärleid. Igal lapsel on oma purk, kuhu ta haldjalt saadud pärlid kogub. Enamus lapsi saab kevadeks päris pika kee kokku.

Haldjamäng toimib ka söömise juures. Kui meil on mahetoidupäev ja toit, millega pole harjutud ja mis mõnel kipub suus ringi käima, siis tervisehaldjale rõõmu tegemiseks süüakse taldrik ikkagi tühjaks.»