«Kui küsida ükskõik kellelt, kas ta paneks oma lapse bordelli, poleks küll ükski ema või isa sellega nõus,» tõdeb MTÜ Eluliin psühholoogiline nõustaja Eda Mölder, «ometi tehakse meedias prostitutsioonile pidevat lobitööd.» Möldri sõnul sunnib Eesti naisi seksiäris osalema peamiselt vaesus ja kupeldaja vägivald. Lõppkokkuvõttes jäävadki nad selles äris vaeseks, ja võimalik, et ka elu lõpuni sandiks.

Alles hiljuti ilmus Eesti Ekspressis artikkel «Usin lõbunaine teenib rohkem kui Riigikogu liige», kus «äriga mõnevõrra seotud» isik kirjeldas prostituuditööd kui kullajõgede allikat.

Eluliini nõustaja, prostituutide igapäevaeluga kursis oleva Eda Möldri sõnul on tegu eheda näitega sellest, kui suur on meedias prostitutsiooniäri mõjuvõim.

«See, kuidas prostituudid kuus 6000 eurot teenivad, on müüt. Ei tasu segi ajada sutenööri käivet ja raha, mida naine saab,» räägib Mölder. «Meie ei ole ühelgi neist naistest seda raha näinud. Kui prostituut tõesti nii palju teeniks, peaks tal olema midagigi, ta ei peaks olema näljas, ei peaks käima tasuta teenuseid saamas. Aga meile varjupaika satuvad naised n-ö kaks kätt taskus – riideid ei ole, jalanõusid ei ole, ööbida ei ole kuskil, süüa ei ole, raha ei ole. Ainult võlad ja kohustused.»

Prostitutsiooniärist lahkumine saab reeglina teoks alles siis, kui vaimne ja füüsiline tervis on hävitatud. «Prostituudi «parim enne» saab tihti läbi vähem kui kümne aastaga. Pärast viit aastat sellist tööd võib 24-aastasel noorel naisel olla 60-aastase tervis,» nendib Mölder, kes Eluliini töötajana on vestelnud selle äriga kaasnevatest õudustest ja püüdnud aidata uuele teele kümneid ja kümneid kannatanud tüdrukuid.

Enne 30. eluaastat sant

Möldri sõnul võib enese müümisega kaasnevast stressist ja depressioonist kujuneda tõsine psühhiaatriline haigus. «Väga tõenäoliselt on saadud tervisekahjude finaal töövõimetus. Meil varjupaigas ja nõustamisel on palju naisi, kellel on 80%-ne töövõimetus – see tähendab, et nad ei pruugi enam kunagi tööle rakenduda. Nad ei ole suutelised ka midagi omandama ega õppima. Mõni ei suuda isegi igapäevaeluga iseseisvalt toime tulla, sest vaimse tervise kahju on nii suur. Seda 24-25-aastast noort naist tuleb hakata rehabiliteerima, resotsialiseerima ja psühholoogiliselt tema vaimset ja füüsilist tervist taastama. Paraku lähevad paljud toetatud elamisse, osa isegi hooldekodusse.»

Noorte naiste suunamine seksiteenuste osutamisele lõpeb vägagi tõenäoliselt sellega, et ühiskond jääb (olenevalt naise elueast) 40-50 aastaks tema meditsiini- ja sotsiaalkulusid katma. Kuna suurem osa nii Eestist väljapool töötanud prostituute kui ka maalt linna tulnud tüdrukutest jääb pärast ärist väljumist Tallinna, jäävad tüdrukute rehabiliteerimise kulud ühel või teisel moel sageli just Tallinna linna kanda.

«Lisaks tuleks silmas pidada laste heaolu – kui ema on niivõrd traumeeritud, siis on tal hiljem väga raske olla tore partner oma lapsele,» räägib nõustaja. «Kahjuks on meil selles sfääris väga palju naisi, kellel on väikesed lapsed. Päris palju on suurperede emasid, kellel on kolm-neli väikest last. Ja teha pole midagi – lapsed tuleb toita.»

Ka see, et pere üldse toimiks, eeldab sotsiaalsete teenuste olemasolu ja head kättesaadavust: «Alati jääb küsimus, kuhumaani ema välja veab. Ei ole just harvad need korrad, kui lapsed sotsiaalsfääri üle lähevad.»

Pedofiili või vägivallatseja ohver

Linnalegend on ka see, et prostituudid teevad tööd suure entusiasmiga. «Üsna sageli on need tüdrukud varem kannatanud koduse vägivalla all,» märgib Mölder. «Tüdruk – või ka poiss –, keda on väga väikesest peale seksuaalselt ära kasutatud ja murdeeas lükatud seksuaalteenust osutama, ei oma mingit tulevikku, kuna traumat aina korratakse. Väärkoheldud naised on mulle kirjeldanud, mida pedofiilid nendega väiksena tegid. Nad teatavad, et laps peab täiskasvanut rahuldama, ja viie-kuueaastane teeb, mida öeldakse. Kogu see mõtteviis jääb nugipuugina lapsele külge. 11-12-aastaste puhul on mängus juba seksiostjad, 17-18-aastaselt on see noor naine vaimselt omadega täiesti läbi. Tema värbamine bordelli on lihtne, sest ta enda pere ja madal enesehinnang teda ei kaitse.»

Nõustaja sõnul on osa seksteenuseid osutavaid naisi juba enne sellesse ärisse kukkumist ka kerge vaimse puude või psüühikahäirega, mis sellel «tööl» aina süveneb. «Me peaksime ju riigina mingeid piiranguid seadma, et sotsiaalselt või psüühiliselt haavatavaid inimesi ei ekspluateeritaks,» nendib Mölder. «Et ei kasutataks ära vaimse puudega inimesi ja ei kasutataks ära vaeseid. Kas on eetiline ahvatleda vaesuses vaevlevaid maatüdrukuid, kellel pole midagi süüagi?»

Skandinaavias on seksi ostmine keelatud, mis toob kaasa selle, et isegi kui mees julgeb üldse prostituudi juurde minna, siis peab ta end üleval viisakalt ja mittevägivaldselt. «Sest ta teab, et on sooritamas kuritegu,» nendib Mölder. «Meie naiste kirjeldustest selgub aga, et osa on väga vägivaldsed inimesed – lausa psühhoseksuaalse patoloogiaga. Mul on olnud kokkupuude ühe naisega, kellel lausa kõri läbi lõigati.»

40 klienti nädalas

Eesti riik ei taha seadusega keelata isegi inimkaubandust kui sellist – kriminaalseadustikus seda paragrahvi pole ning seetõttu oleme Euroopas häbiplekiks. Isegi teised riigid on teinud Eestile seetõttu märkusi. Samas käib just Eesti tüdrukute aktiivne vahendamine piiri taha nn süstikumeetodil.

«Meile on sattunud tüdrukuid, kellel on Küprose politseilt kaasas kiri, et nad on kaasatud prostitutsiooniärisse,» räägib Mölder. «Samas ei olnud nad isegi suutelised rääkima, mis nendega tehti. Tüdrukud võivad sattuda täiesti ekstreemsesse olukorda, kus neil on nädala jooksul nelikümmend klienti või on neid sunnitud seksima väga suure hulga inimestega järjepanu – oleme siin kuulnud tõelisi õuduslugusid. Tavaliselt on tüdruk seal nädala või paar. Mõnikord aga võib see nädal tuua tüdrukule kaasa nii suure tervisekahju, et ta ei pruugi aastaid jalgu alla võtta.»

Kulud jäävad aga mitte teiste riikide, vaid meie sotsiaalsüsteemi kanda.

Mõnikord meelitatakse naisi prostituudiks ka jutuga, et teenusel käivad rikkad ja ilusad mehed, kelle seast võib leida endale mehe. «Ma ei ole kuulnud ühestki sellisest «õnnelikust lõpust»,» nendib Mölder. «On vaid mõned lood, kus värsked abikaasad on asunud omakorda naisi ekspluateerima, lükanud Soomes uuesti müüki ja hakanud nende pealt teenima.

Ka Eestis on päris palju juhtumeid, kus abiellutakse «objektiga», keda on hea müüa. On müüdud oma abikaasasid, on müüdud oma lapsi välismaale bordellidesse. Ja meil on halb kogemus, et Aafrika riikidest pärit kodanikud on pannud oma Eesti naised üle Euroopa müüki, et nad oma abikaasa Aafrika perekonnale raha teeniksid. Nii et kui me räägime, kas seadus tuleb asjade reguleerimisega toime, siis tegelikult see vahendamise keeld ei kaitse Eestis naist kui ohvrit.»

Möldri sõnul on silmakirjalik igasugune seisukohavõtt, mille kohaselt on prostitutsioon tore äri, teeme nagu teisedki riigid sellest majandusharu. «Aga kui küsida neilt inimestelt, kes taolise mõtte välja käivad, kas nad oma lapse paneksid bordelli, siis vaevalt küll keegi sellega nõus oleks. Milleks siis soovitada teiste perede tütardele töötada bordellis ja teha seal «kõva karjääri», kui sa enda lastele seda ei taha!»

Tallinna tuuakse naisi nii vaeselt Ida-Virumaalt, Lõuna-Eestist kui ka Lätist

Tallinnas on lõbunaisi umbes 250, neile lisandub paar tuhat süstivat narkomaani, kes doosi nimel oma keha müüvad.

• Eestis on olemas ka siseriiklik inimkaubandus – naine transporditakse näiteks Ida-Virust ja Lõuna-Eestist Tallinna kui tõmbekeskusesse.

• Tallinnas on veel küllaltki palju täna väikseid prostitutsiooniga seotud asutusi, lõbunaisi on Möldri sõnul umbes 250. Ajalehes kuulutavate «kohvilekutsujate» hulgas on rohkem venekeelseid, aga välismaale – Saksamaale, Hollandisse, šveitsi jm – paisatakse rohkem eestikeelseid.

• Eesti on lähteriik ehk siit viiakse naisi välja, ja ka transiidiriik. Samas oleme muutumas ka sihtriigiks – meile tulevad Läti naised, kuna seal on valdkond naiste suhtes veel kehvemini reguleeritud.

• Tallinnas on olemas ka tänavaprostitutsioon. Sõle tänava nurgakeses on kuue aastaga jõudnud tüdrukud kolm korda vahetuda. Naiste arv püsib aga ühesugune – 20 ringis.

• Põhjamaad on lisaks seksi vahendusele keelustanud seksi ostmise, sest nad teavad, kui palju maksab ühiskonnale kuludena sandistatud naiste seisundi taastamine. Nad ei soovi ka teist migratsioonipumpa – et neile tuuakse sisse teistest riikidest naisi, kes jääks nende sotsiaalsüsteemile kanda. Põhjamaades, kus seksiost on keelatud, katsuvad seksiostjad ennast väga viisakalt üleval pidada, sest nad on ju kuritegu sooritamas.

• Tallinnas asuva MTÜ Eluliini juurde kuulub prostituutide rehabilitatsiooniga tegelev keskus Atoll, kus hättasattunud naised saavad tasuta nõu ja tasuta peavarju. Telefon on 6556140.