Linna noorsootöötajad tahavad jõuda ka riskirühmade noorteni, kes tihti kaubanduskeskuste juures aega surnuks löövad.

«Meie uuringud näitavad, et praegu ei veeda ligi kümnendik linna noortest oma vaba aega huviringis, trennis ega noortekeskustes,» rääkis spordi- ja noorsooameti noorsootöö osakonna juhataja Ilona-Evelyn Rannala. «Noortebussiga tahame jõuda just nende noorteni, kes veel pole endale huviala leidnud ja on tavapärasest noorteelust kõrvale jäänud.»

Rannala sõnul vajaks noortebussi eelkõige Tallinna suurim linnaosa Lasnamäe, kus praegu on vaid üks noortekeskus. «Selline ratastel noortekeskus jõuaks igale poole ja ka tema tegevusvõimalused on üsna laiad,» lausus ta. «Bussis võib pidada kohtumisõhtuid või seminare, korraldada töötubasid või näidata filme. Igal juhul on see koht, kus saab ka põhjaliku ülevaate, mida linnas noortele põnevat toimub.»

Inimlik kontakt

Teine oluline aspekt on Rannala sõnul inimlik kontakt: «Kõige olulisem on, et bussipersonal oskaks noortega suhelda ja nende usalduse võita.»

Noortebuss sõidab ringi ka näiteks Soomes ja mitmes linnas Inglismaal.

«Raamatukogubussi näitel oleme arvutanud noortebussi soetamise ja kaheaastase ülalpidamise esialgseks maksumuseks ligi 240 000 eurot,» mainis Rannaala. «Tegeleme selliste riskinoortega MoNo ehk mobiilse noorsootööprojekti kaudu praegugi, peamiselt kaubanduskeskuste juures, sest just neis kohtades on huvideta noored kampadena kogunema hakanud. Noorsootöötajad lähevad paarikaupa kohale ja räägime noortega, jagame infot, kus nad saaks oma vaba aega märksa huvitavamalt veeta.»

Sihiks noortehostelid

Rannala meelest võiks ka Eestis olla oma noortehostelite võrk, nagu näiteks mitmes piirkonnas Saksamaal. «Noorteorganisatsioonid saaksid selle ülalpidamisest omatulu ja noored ise tööd ja teenistust,» rääkis ta. «Niiviisi saaks laiendada ka õpilasmaleva tööpõldu. Mullu saime Tallinna õpilasmaleva kaudu tööd pakkuda 900 noorele, kuid paari aasta pärast võiks see arv olla juba kindlasti üle tuhande.

Hosteleid võiks rajada nt tühjadesse tehaseruumidesse. Ljubljanas nägime endise vabrikuhoone ruumidesse ehitatud kultuuritehast, kus olid koha leidnud kunstistuudiod ja käsitöökojad. Mulje oli noortepärane ja vahva, kaasa arvatud hoolikalt renoveeritud noortele mõeldud võõrastemajatiib.

Hostelite rajamine aitaks ka erivajadustega tudengeid, kes teise linna õppima suunduvad ja kellele tavapärane ühiselamu ei sobi.»