8 «Huuletubakat tarvitavad juba teise klassi lapsed, diilerid müüvad neile ka juba kasutatud annuseid, mis teiste suust läbi käinud,» nendib Tallinna linnapolitsei juht Monica Rand, kelle sõnul on sportlastelt eliitkoolidesse ja sealt edasi levinud mokatubakas tavasuitsust kaks korda suurema nikotiinisisaldusega. Eestis on mokatubaka müük küll keelatud, ent kuna selle tarbimine jääb õpetajatele märkamatuks, levib pahe kulutulena.

Tavaline koolipäev ühes Tallinna eliitkoolis. Õpetaja käsib 11. klassi tagapingis korda rikkunud kooli edukamatel spordipoistel tulla ette pinki istuma. Poisid viskavad end ette pinki röötsakile ja topivad demonstratiivselt huule ja igeme vahele mokatubaka, noorte slängis snusi kotikesed. Ise tähendavad selle juurde mõnuleva häälega: «Nii relax on!» (nii lõõgastav – toim)

Sellist väljakutsuvat käitumist kohtab koolides siiski õnneks harva, sest snusi eelis on enamasti just selle diskreetsus. Kui sigarettide tarvitamisel jääb riietele juurde spetsiifiline suitsuhais, siis mokatubaka lõhna tunneb vaid väga lähedalt.

Rikkujaid poole rohkem

Võrreldes 2010. aastaga suurenes linnapolitsei tehtud protokollide arv mokatubakat tarvitanud alaealistele mullu aga lausa 50%. «Teise või kolmanda klassi poisid pistavad endale juba tubakakotikese põske, 12-13-aastased tüdrukud tarbivad sama palju sigarette ja mokatubakat kui sama vanad poisid. Kõige noorem vahele jäänud tüdruk oli 11-aastane,» räägib mupo koolivalve osakonna vaneminspektor Kätlin Müürsepp. Tema sõnul on huuletubaka tarvitamine noorte seas üha levinum, asendades varasemat koolide juures suitsetamist. «Mokatubaka eelis õpilaste jaoks on see, et nikotiiniannuse kättesaamiseks ei pea minema koolimajast välja suitsetama ja pakikese võib panna endale huule alla, ilma et keegi märkaks,» rääkis Müürsepp. «Kui oleme koolides mokatubaka kahjulikkusest rääkimas käinud, on õpilased ise meile tunnistanud, et sellega on väiksem tõenäosus vahele jääda. Samas on mokatubaka nikotiinitase 2-2,5 korda suurem kui sigarettidel.»

Jalgpallurid kõige hullemad

«Kui suitsu sisse hingata, läheb see kõigepealt kopsudesse, mokatubaka kotikeses on aga klaasitükikesed, mis teevad igeme katki ja nikotiin pääseb otse vereringesse,» lisab mupo juhataja Monica Rand. Sõltuvus tekib seetõttu kiiremini kui tavasigarettide puhul.

Müürsepa sõnul levis komme mokatubakat pruukida noorte seas just «tänu» sportlastele. «Noored sportlased väidavad, et huuletubakas lõõgastab pärast trenni,» lausus Müürsepp. «Eriti tarvitavad seda jalgpallurid, kes kardavad samas hirmsasti treenerile vahelejäämist.»

Huuletubakat hakkasid esmalt tarbima nn eliitkoolide õpilased, samas näiteks Lasnamäe oli sellest tükk aega puutumata.

Reaalkooli direktor Gunnar Polma tunnistab, et suitsetamist kesklinna koolide ümber enam näha ei ole. «Samas on suitsetamine hakanud levima tüdrukute hulgas, seda enamasti vabal ajal. Mokatubakas on aga kõikide õpilaste seas selgelt populaar- semaks muutunud, igas koolis teab direktor õpilasi, kes huuletubakat perioodiliselt tarvitavad.»

Lisaks tarvitamisele müüvad õpilased ise oma koolides huuletubakat. Olukord on seda hullem, et täiskasvanud tohivad huuletubakat küll omada, kuid selle müük on Eestis keelatud.

«Mokatubakat diilerid on nii põhikooli- kui ka keskkooliõpilased, enamasti poisid,» selgitab Müürsepp. «Teistele noortele müüakse huuletubakat nii tükikaupa kui ka karbiga, see maksab 3-3.50 eurot karbitäis. Tihti ei tea väiksemad lapsed, mida nad ostavad, ning neile müüakse juba kasutatud huuletubakat, mis on kellegi teise suust läbi käinud. Lapsed ei usu seda, kuid see on tõsi, eriti koolides, kus müüakse tükikaupa või sõber jagab.»

Näpuharjutus narkoäriks

«Mokatubakaga äritsemine tundub olevat teatud noortele justkui näpuharjutus tulevasteks väljakutseteks,» nendib Polma. «Kuskil on üks suurem müüja ning poisid «õpivad» koolis müües ametit. Diilerite põhilised kohtumiskohad on aga Solarise, Viru ja Kristiine keskuste ümber. Lasnamäel tabasime ühe poisi, kes tunnistas, et koolide läheduses käiakse autodest mokatubakat müümas.»

Lisaks saavad õpilastest diilerid huuletubakat Rootsist või laevade pealt. «Seda ostavad nii vanemad kui ka õpilased ise,» märgib Müürsepp. «Mõni lapsevanem arvab, et mis seal ikka teha, et kui laps tarvitab, siis ma parem ostan talle tubakat ise.»

Kui laps keelatud kraamiga vahele jääb, tuleb sellest tema vanemaid teavitada. Müürsepa sõnul ulatub vanemate suhtumine seinast seina. «Mõni ütleb, et sinna pole midagi parata, et laps tubakat tarbib, et sellises vanuses noorele ta enam ju peksa ei anna,» räägib ta. «Mõni aga tänab helistamise eest ja lubab lapsega tegeleda.»

«Üks vanem tuli kohale ja sõimas meid kõiki läbi, et poeg sai trahvi tubakatoote tarvitamise eest,» lisab Rand. «Ema kaebas meid lausa kohtusse, kuid meie võitsime ja ta pidi maksma lisaks trahvirahale ka kaitse- ja menetluskulud.»

Padjakesi vedeleb kõikjal

Põhja prefektuuri Lõuna politseijaoskonna noorsooteenistuse vanema Nurmely Mitrahovitši kinnitusel on mokatubaka avastamisel oluline roll õpetajatel. «Kui õpilane mokatubaka padjakese endale huule alla paneb, siis ta selgelt rääkida ei saa, sest suu on täis,» selgitab Mitrahovitš. «Õpetaja peaks sellele kohe reageerima, sest muidu on politseil ja munitsipaalpolitseil mokatubaka tarvitamist raske avastada.»

Polma sõnul on õpetajad oma aine vallas küllaltki hõivatud, õpilased teavad seda ning oskavad oma varusid ja tarvitamist varjata. «Siiski on huuletubaka kasutamist lihtne kontrollida,» nendib ta. «Piisab, kui vaadata mõnes klassis laua alla nurkadesse ja kohe saab aru, kas koolis käib aktiivne mokatubaka kasutamine või mitte ning millistes klassides sellega tegeldakse. Õpilased on Tallinnas omavahel hästi seotud ja mokatubaka müük ületab koolide piirid. Sellest saab teada ka nii, et head tuttavad koolijuhid teatavad, et minu kooli poisid on kauplemisse või tarvitamisse segatud. Meie oleme juba ka käesoleval aastal selles küsimuses mupoga ühendust võtnud. Hea on õpilastele näidata, et olemas on ka teatud korrakaitseorganid.»

Müürsepp nendib, et esmased huuletubaka märkajad ongi just õpetajad. «Koolist helistavad töötajad, kui huuletubaka padjakesi leidub palju kas prügikastis, lillepottides või mujal,» räägib ta. «Läheme siis kooli kohale ja teeme detektiivitööd, tavaliselt räägime õpilastega. Süüdlased võivad ju alguses vastu puigelda, kuid lõpuks tuleb ikka välja.»

Avastamiseks reidid koos koertega

Noorsoopolitseinik Sirje Trammi sõnul on koolimajas huuletubaka levinum peidukoht radiaatorite vahe. «Tüdrukud on huuletubaka peitmisel isegi leidlikumad,» mainib Tramm. «Nad võivad padjakesi hoida kosmeetikakotis või rohukarpides.»

Huuletubaka avastamiseks tekkis mupol mõte minna selle aasta alguses koolidesse koos noorsoopolitseiga reidile. «Ühel hetkel tervitaks siis kooli saabuvaid õpilasi ja paluks neil oma kotid ette näidata,» lausub Rand. Mupo koolivalveosakonda kuulub kokku kuus inimest – kaks kolmeliikmelist patrulli, mis sõidavad kahe autoga ümber koolide. Koolivaheaegadel patrullivad linnapolitseinikud ka kaubanduskeskustes ja Vabaduse väljakul. Osas koolides töötavad linnapolitseinikest valvurid.

«Alguses ei tahtnud paljud koolid meiega koostööd teha, nüüd aga näevad, et sellest on kasu, ja aina rohkem koole liitub meie koolivalvega,» ütleb Müürsepp. «Koolid võtavad meiega ise ühendust, kui midagi kahtlast näevad.»

Sikupilli koolis valvet pidav mupo inspektor Reet Talpas teab sealseid õpilasi nägu- ja nimepidi. «Minu töö on laste ja kooli turvamine,» räägib ta. «Samuti käin maja peal ringi, mul on oma kohad, mida vaatan, et ega keegi sinna midagi jätnud pole. Kord leidsin poiste WC prügikastidest mokatubakat. Panime ühe õpetajaga tähele, et gümnaasiumipoisid käivad kahtlaselt tihti WC vahet. Lahendasime tookord probleemi koolisiseselt ära. Rohkem pole keegi vahele jäänud, ka diilereid pole ma enam siin näinud.»

Talpas kiidab kooli ja toredaid lapsi: «Kui igas koolis oleks linnapolitsei valvur, oleks paljud mured lahendatud. Õpetajad saaks tegeleda rohkem oma ülesannetega.»

Sikupilli keskkooli direktor Villu Mengel kinnitab, et kuigi neil on kooli ümbert suitsetavad õpilased kadunud, on töötajatel huuletubaka osas kahtlusi. «Teeme mupo ja noorsoopolitseiga pidevalt koostööd, me ei ole kooli maine nimel pead liiva alla peitnud,» kinnitab ta. «Meil on käinud politsei koos koeraga koolis reidil ja tuleb jälle. Meie koolis ei ole paadunud narkomaane. Kuid uudishimulikke, kes huuletubaka, kanepi vms sellisega katsetavad, leidub. Mida rutem nad vahele jäävad, seda parem. Noored on ikka mõnes asjas veidi rumalad ning kui me otsustavalt tegutseme, siis päästame selle noore inimese veel ära.»

Miks riigi õiguskaitseorganid midagi ei tee?

Eriti levinud on ebaseaduslik müük internetis, ent on ka poode, kust saab ebaseaduslikku kaupa osta igaüks, kelle nina ulatub letini.

«Orkutis, Facebookis jm kodulehtedel on küllalt üleval numbreid, millele helistades snus lausa koju kätte tuuakse,» ütleb Monica Rand, kelle sõnul on ebaseadusliku mokatubaka müügi tõkestamine riigi politsei ülesanne.

Reaalkooli direktor Gunnar Polma on internetis asuvate müügikohtade peale ilmselgelt pahane. «Mokatubaka puhul on tegemist illegaalse kaubaga, mida ei tohiks müüa ka täisealistele,» räägib direktor. «Kui aga õiguskaitseorganeid teavitada, et internetis ripuvad üleval leheküljed, kus mokatubakat müüakse, siis ei juhtu mitte midagi. Samas tuleks müüjad kindlamalt käsile võtta, sest noored on meie järelkasv ning mokatubaka müümisest on vaid üks samm narkootikumidega hangeldamiseni.»

Ka Rand leiab, et riigipolitsei jaoks pole narkootilised ained paraku prioriteet. «Kui näiteks tuleb teade, et tänaval vedeleb narkomaan, siis venitab politsei võimalikult kaua,» lisab ta.

Reaalkooli direktor Gunnar Polma sai oma õpilastelt teada, et hoolimata vanusest võivad õpilased mokatubakat osta näiteks internetifoorumist www.mokatubakas.net Sealses foorumis on küll kirjas, et veeb (www.mokatubakas.net/foorum) ei ole mõeldud mokatubaka ostmiseks, müümiseks ega vahetamiseks, kuid äritsemist see ei sega.

Tallinna kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults korjas järjekordse snusikarbi oma õpilastelt ära alles hiljuti. «Mokatubakat tuleb osata tähele panna,» teab Sults. «Läti saatkonna juures on üks pood. Seal müüakse ametlikult küll elektronsigarette, kuid sealt saab osta ka mokatubakat igaüks, kelle nina ulatub letini.»