«Õpetajad ärgu ostku oma kaupu äridest, mille omanikud kuuluvad erakondadesse, kes õpetajatele kõrgemat palka ei soovi,» kutsus omal ajal üles Eesti Õpetajate Liit, astudes palgavõitluse nimel vasakpoolse ja valitsusvastase organisatsiooni Eestimaa Töölisühingute Keskliidu liikmeks.
1920ndate teisel poolel oli õpetajaamet Eestis veel au sees. Töö oli hästi tasustatud ja õpetajad haritlastena lugupeetud. Kui tsaariajal tähendas õpetaja peamiselt koolmeistrit ehk koolipapat, siis Eesti Vabariigi aeg tõi suuremaid koole, kus valitses ka nõudlus rohkemate õpetajate järele. See tähendas, et õpetajatena said tööd ka naised.
Sõltuvalt koolist käisid direktori- ja õpetajaametiga kaasas mitmed hüved. Kool andis ametikorteri, tagas petrooleumi- või elektrikulu ning küttepuude kinnimaksmise ja reisikulude hüvitamise. Maakohtades sai õpetaja kasutada ka maalappi kooliaias.
1929. aastal levis aga üle Euroopa majanduskriisi laine, mille mõjud jõudsid Eestisse 1930. aastal. Meil väljendus see muuhulgas ka õpetajate ja koolide koondamisena. See tähendas, et paljud õpetajad kaotasid lisaks tööle ka elukoha. Koolid ei suutnud enam õpetajatele tasuta kortereid anda ja 1931 kaotasid selle soodustuse ka Tallinna koolijuhid.
1930. aastaks oli oma töö kaotanud 300 peamiselt maakoolidest pärit õpetajat. 1932. aastal võttis Riigikogu vastu seaduse, mis nägi ette, et kui riigi- või omavalitsusasutuses töötavad mõlemad abikaasad, on õigus üks neist vallandada. Selle seaduse vastuvõtmise järel vallandati veel umbes 350 õpetajat, enamjaolt naised, sest ühiskond soosis meest kui pere toitjat.
Riigi totrad
kooliuuendused
Riik otsustas asuda ka keskkoolide koondamisele ning aastatel 1930-1934 vähenes gümnaasiumide arv 83-lt 67-le, klasside arv samal ajal 555-lt 400-le.
Kaitsmaks õpetajate õigusi, hakkas 1930. aasta 26. septembril ilmuma Õpetajate Leht. «Viimasel ajal hariduselus ja koolipoliitikas tekkinud olukord ja esile kerkinud sündmused on võtnud sellise kuju ja ilme, et õpetajaskond ei saa jääda tummaks pealtvaatajaks,» võis lugeda ajalehe esiknumbri kaanelt. Õpetajate liidu juhatuse liige Jaan Rummo jätkas teisel leheküljel: «Vist kunagi varem meie oma kooli kestvusel ei ole õpetaja astunud tööalguses üle koolimaja künnise nii raskes meeleolus kui tänavu. Ei ole ka vist kunagi varemalt seisnud suletud kooliukse taga nii palju kõrvaletõugatud töötegijaid kui tänavu.»
Eesti haridus Euroopa parimaid
Ajalehe neljandas numbris süüdistas koolimees Jüri Uustalu õpetajaskonda passiivsuses, tänu millele õnnestubki riigil läbi suruda totrad kooliuuendused. «Ühes klasside koondamisega on maa-algkool järsu pöördega viidud tagurpidi, nii et sünnib, mis juba ennustati: jõukamad maalt saadavad oma lapsi linna algkoolesse, jättes külakoolid kehvade kooliks,» muretses Uustalu.
Olukord oli õpetajate suhtes ebaõiglane, sest nemad tegid head tööd. Õpetaja Juhan Torki mahukas uurimus Eesti laste intelligentsusest hindas meie haridust Euroopa üheks paremaks.
Töötud või need õpetajad, kes tundsid, et neid maakoolides piisavalt ei väärtustata, läksid linnadesse ja tunglesid sealsete koolide uste taga. «Tallinnas kandideeris ühele kohale üle saja õpetaja,» nentis Tallinna ülikooli pedagoogika arhiivmuuseumi teadur Mare Torm.
26. aprillil 1933 oli Konstantin Pätsi valitsus sunnitud tagasi astuma, kuna Rahvusliku Keskerakonna ministrid lahkusid majanduspoliitiliste erimeelsuste tõttu valitsusest. 1934. aasta sügiseks oli Eestis tööta 499 algkooli- ning umbes 140 kesk- ja kutsekooli pedagoogi.
Koondamistele lisandusid palgakärped. 1931. aasta lõpus vähendati õpetajate palka kuni 13%, kõige rohkem just maa- ja väikelinnade pedagoogidel. 1. jaanuarist 1933 vähendas valitsuse määrus õpetajate palka veel 8% ning räägiti juba järgmistest palgakärbetest. Lõpuks oli palk esialgsest kolm korda madalam. See ajas õpetajad juba tõeliselt vihale.
Kuna valitsus õpetajate ning nende ühenduste proteste ei arvestanud, otsustas õpetajate liit 1933. aasta augustis kokku kutsuda õpetajate XI üldkongressi, mis läks ajalukku nn protestikongressina. 700 osalejat tavalise 200 osalejaga võrreldes oli enneolematult palju.
Kongress mõistis hukka riigi senise ülekohtu palgaastme alandamisel, nõuti linna- ja maaõpetajatele üheväärset palka ja «end haridusvastastena» näidanute kõrvaldamist haridustööst.
Õpetajad said oma tahtmise
Üksmeelselt otsustati, et õpetajate liit astub Eestimaa Töölisühingute Keskliidu liikmeks, mis oli vasakpoolne ja valitsusvastane töölisorganisatsioon. Kongressil vastu võetud «võitlusabinõud» nägid ette konkreetsed sammud palgavõitluse pidamiseks. «Tuleb lõpetada nende ajalehtede tellimine ja ostmine, mille taga seisavad erakonnad, kes on teostanud palgavähenduse. (Näiteks Konstantin Pätsi erakonda ja ta otsuseid toetas ajaleht Kaja – toim.) Samuti loobugu õpetaja kooli- ja isiklikke tarbeid ostmast nendest äridest, kelle kohta teada, et nende omanik kuulub erakonda, kes palgavähendust pooldavad,» seisis resolutsioonis.
23. augustil tunnistas haridus- ja sotsiaalminister Konstantin Konik ajakirjandusele, et äsjane õpetajate kongress läks üle käte ja muutus suisa miitinguks.
Valitsus leidis siiski ka teistsuguseid meetmeid koolide kulude kokkuhoiuks. 12. juulil 1933 allkirjastas Konik määruse, et kui algkoolis on võõrastest valdadest üle 10% laste üldarvust, kannavad need vallad proportsionaalselt laste arvule kooli jooksvaid majanduslikke kulusid, ehk maksavad koolihoonete kütte, valgustuse, koristamise ja jooksva remondi eest.
Õpetajad saavutasid lõpuks siiski oma tahtmise. 1937. aasta detsembris, mil Eesti riik oli uuel majanduslikul tõusuteel, tõstis järgmine Pätsi valitsus õpetajate palgad kriisieelsele tasemele. 1930. aastate lõpul oli eestlase keskmine netosissetulek veidi üle 60 krooni kuus, selle eest võis 1938. aastal osta näiteks 1,2 tonni kartulit. Õpetajad said toona lõpuks aga keskmisest palgast kaks korda suuremat palka, teenides isegi mõnedest ministeeriumiametnikest rohkem. Kui põllutööministeeriumi ametnikud teenisid 119-139 krooni kuus, siis Prantsuse lütseumi õpetaja Kallista Kanni palk oli 124,80 krooni kuus.
