"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Riik peab kodanikke kaitsma, mitte laimama ja ahistama (0)
23. aprill 2012

Advokaadid leiavad, et kaitsepolitsei kujuneb aina ohtlikumaks jõuks, ning juristid muretsevad tõsiselt Eesti kui õigusriigi pärast.

Viimastel nädalatel püsib ajakirjanduses kapo tegutsemisviiside ja võimupiiride teema. Advokaadid leiavad, et kapo on muutumas ohtlikuks jõuks. Kohtunikud on sunnitud korrale kutsuma isegi kapo peadirektorit, kuna see mõjutab kohut. Riigikogu liikmed, juristid Rait Maruste, Igor Gräzin jt on õigusriikluse pärast tõsiselt mures.

Kapo äsjane aastaraamat, mis pakkus kõneainet päevadeks, tõstatab laiema küsimuse selle žanri piiridest ja tegutsemismeetoditest. Jutt käib Mihhail Kõlvarti «profülakteerimisest». Ajalehtede pealkirjad, mis viitavad ka «kiusamisele» ning kontori juhtide ja kõneisikute vajadus õigustavateks kommentaarideks, lisaks veel ministri selgitused osutavad, et vähemalt osa ühiskonnast on toimuvast märgatavalt häiritud.

Kapo represseerib

Ma pole jurist, aga n-ö terve mõistuse seisukohalt hinnatuna on poliitika ja õiguskaitse piirid taaskord hägustunud. Õigusriigis peavad (repressiiv)organite toimetamised olema mõistetavad. «Ennetava meetme» sisu – et see oleks õiguspärane – võib olla vaid kuriteo ärahoidmine. Kapo kõneleb vaid «võimalikust mõjutamisest». Tegelikult peaks «meetme» rakendamine algama asjaosalise, s. t Kõlvarti «konsulteerimisest». Kuid seda ju ei tehtud!

«Ennetavat meedet» õigustava retoorika puhul on küsimus demokraatias, s.t kodanikuõigustes, nende ja ka kodaniku kaitstuses. Demokraatia on kodanike riik, mis toetub kodanikuõiguste kaitstusele. Sõltumata sellest, millisesse parteisse kodanik kuulub või milline on tema emakeel. Kapo selgitustest saan ma aru, et avalike trükiste edastamise või legaalsete isikutega suhtlemise (kelle kohta kapol võib olla eriarvamus) eest ootab Eesti Vabariigi kodanikku repressioon, mida hellitavalt nimetakse «ennetavaks meetmeks».

Põhjuseta ei tohi häbistada

Mitte kellelgi pole demokraatlikus õigusriigis õigust piirata inimese suhtlemisringi, avaliku informatsiooni saamist, edastamist jne. Kedagi ei tohi põhjenduseta või viletsate põhjendustega seada avalikult häbistavasse valgusse. Õiguskaitseorganite esmane kohus on kaitsta kodanikku. Kui keegi valdab oma ameti tõttu informatsiooni, siis on kodanikul õigus teada teda ähvardavatest ohtudest ja organitel kohustus teda hoiatada. Selle elementaarse loogika kohaselt olnuks kapo esimene ainuvõimalik samm suhtlemine asjaosalisega. Mis saab siis olla selline oht, millest kodanikku ei informeerita, küll aga peetakse vajalikuks seada ta avalikult riigi vaenlase staatusse. «Ennetavaks meetmeks» nimetatud toimingust, kui seda sellisel alusel sallida, saab repressioonivahend, mille sisuks kodanikeõiguste piiramine. Milline õigusakt annab üldse voli ja reguleerib seda, mida nimetatakse «ennetavaks meetmeks»?

Kellele kuulub riik?

Seda küsimust ehk ei tekiks, kui kapo peadirektor Raivo Aeg ei väidaks, nagu võitleks Kõlvart Eesti Vabariigis kehtiva seaduse, «mida riigiametnikud ja omavalitsuse ametnikud peaksid täitma», vastu (Postimees 13. aprill 2012). Süüdistus on küündimatu, peadirektori volitusi arvestades aga lausa ohtlik. Õigusriigi vaatenurgast on asi põhimõtteline. Nii kaua, kuni avalikkuses arendatakse poliitilist debatti, ei ole kapol üldse põhjust seda avalikult kommenteerida. Debatid ei lõpe seaduste vastuvõtmisega. Veel enam: kui ikka rääkida riigiametniku kohusest, siis sedalaadi fraasiga survestatakse rahvaesindajaid (Kõlvart on ka saadik!), piiratakse tema saadikuõigusi.

Põhiseaduse järgi kuulub Eestis võim rahvale, mitte kapole. On äärmiselt silmakirjalik, kui ühelt poolt tehakse suuri sõnu kodanikuühiskonnast, kuid kui jõutakse tegeliku osalemiseni, näiteks probleemi arutamiseni kooli hoolekogudes, siis käsitletakse kodanikuühiskonda kui midagi sobimatut, arutamist kui riigivastast.

Kaitsepolitsei kannab EKP mõtteviisi

Kapo kompetents algab õigusrikkumisega seonduvast. Kuid sedalaadi arusaam, et kodanikud minetavad õiguse kehtivuse saanud seadusi debateerida, näib valitsus-erakondades olevat üldisem. Seda toetab sisutu jutt «mandaadist». Ka streikijate protesti töölepingu seaduse vastu püüti kohe esitada riigivastase «võitlusena». Tegemist on ilmse EKP-st päritud mõtteviisiga, mille kohaselt oli olemas «õige» poliitika, mis kehastub vaidlustamatutes seadustes. Tänaseks on kommunistidele omane arusaam muundunud valitseva erakonna «õigeks» poliitikaks. Parlamentaarses riigis pole seadust, mis oleks väljaspool Eesti Vabariigi kodanike kriitikat ja mida poleks õigust vaidlustada.

Kapo teeb ja mõjutab poliitikat, ja seda kaugelt enam kui õigusriigile kohane. Küsimus on Eesti Vabariigi kuvandis. «Ennetavast meetmest» on saamas midagi «mõjuvõimuga kauplemise» taolist, mille tõlgendamine, nagu osutas Rait Maruste, on ametnike suva. Demokraatia ja õiguskindlusega suva kokku ei käi.

Hirmutamine loob riigist võika kuvandi

Mihhail Kõlvart pole vaid omavalitsuse kõrge ametiisik, vaid ka Eesti Vabariigi mitte-eestlaste kogukonna üks liidreid. Politseiliste vahenditega, nagu seda on hirmutamine jälitustegevuse afišeerimisega, kujundatakse niisugust kuvandit Eesti riigist, millega on raske end identifitseerida. Tegelikult osutavad kõhnad operatiivtulemused sellele, et kapo kukkus seatud ülesande täitmisel läbi, kuid ei tunnista seda või on sunnitud «jõuga» täitma talle pandud rolli. Kapo argumendid ei veena. Järjekordne sekkumine päevapoliitikasse (seekord seoses haridusreformiga) on kahjustanud kapo juba niigi probleemset imagot.

Õigusriiklus annab kodanikule tõesti ilmselt ebameeldivalt suure tegevusvabaduse. Politsei õiguste laiendamine kodanikuõiguste arvelt, politseiliste vahenditega ilmselt vigase poliitika tagajärgedega võitlemine on pikemas perspektiivis kehv poliitika. Paljut viimastel aastatel riigi autoriteeti vähendavat ei saa teha olematuks. Ei tahaks, et praegust aega võiksid kodanikud kord hakata sildistama kui vaikivat ajastut või kontrollitud demokraatiat, ja et see läheks nii ajalukku.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.