"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Trellitatud akendega haigla hoidis lapsi justkui vangis (0)
30. aprill 2012
Õde Vilma Pruuli last toitmas, aasta on 1963.

Praegu väga patsiendisõbralikku Merimetsa nakkuskliinikut ääristas nõukogude ajal tugev aed koos väravaputkaga, kust iga kord, kui mõni võõras territooriumile sattus, jooksis vilistades välja mundris valvur.

Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliinikul ehk Merimetsa haiglal täitus möödunud aastal pool sajandit. Haigla avas uksed 2. juunil 1961.

Esialgu oli haigla 190-kohaline ning mõeldud üksnes lastele. Kui praegu ollakse soolenakkusega haiglas paar-kolm päeva, halvemal juhul mõnevõrra kauem, siis haigla algusaegadel viibisid lapsed haiglas pea kuu aega. «Soolenakkuste puhul pidime tegema korduvalt kontrollanalüüse enne, kui tohtisime lapse haiglast välja kirjutada,» rääkis nakkuskliiniku praegune juhataja Kai Zilmer haigla juubeli puhul kirjutatud raamatus. «Seetõttu viibisid patsiendid haiglas kuni 25 päeva.» Haigla rajamise ajajärku iseloomustas Nõukogude Liidus kehtinud sundhospitaliseerimise nõue mitmete nakkushaiguste osas, rangelt määratletud raviskeemid ja haiglarežiimi nõuded.

1980ndateni oli nakkuskliinik üsna suletud haigla. «Aed oli korralikult ümber, värava juures putka, kus seisis valvur ja lasi ainult kiirabiautod sisse,» rääkis kliiniku kauaaegne õde Merike Karileet. «Kui keegi külastajatest territooriumile tuli, jooksis vormis tädike vilega ligi. No ja et lapsed aknast välja ei kukuks, olid akende eest puust trellid.»

Rinnalapsi öösel toita ei tohtinud

Lapsed, ka päris pisikesed, olid haiglas ilma vanemateta. «Esialgu lapsed ikka nutsid haiglasse tulles ja igatsesid koduseid, kuid aja möödudes harjusid,» meenutas endine õde Vilma Pruuli. «Mäletan üht poissi, kes oli meil kuu aega sees, ja kui ema tuli teda koju viima, siis ei tahtnud ta enam ema sülle minna. Hoidis kahe käega mu kaelast kinni ja vaatas võõristavalt oma ema.»

Lapsevanemad said oma laste kohta teavet haigla infost, arsti vestlused toimusid kaks korda nädalas õhtupoolikuti. «Kuna haigeid oli palju ja arste vähe, oli igal arstil 20-30 haiget,» rääkis doktor Lehi Vainomäe. «Kusjuures infotunnis kuulsid lapsevanemad ka seda, mis käis teiste laste kohta.»

Haiglast väljuvaid kirju ja isegi raamatute lehti (kuigi raamatuid üldiselt haiglasse tuua ei lubatud) desinfitseeriti neid triikides. Pakke võis lapsele haiglasse tuua, kuid nende sisu kontrolliti hoolikalt ning mitmete esemete ja toiduainete toomine oli nakkusohu kartuses keelatud.

Laste juures tohtisid viibida ainult rinnaga toitvad emad, kuid sedagi ainult toitmiseks, muul ajal olid nad selleks eraldi ette nähtud ruumis. Kusjuures toita sai last vaid päeval, sest režiim nägi ette, et öösel beebid ei söö. Viimane toitmine oli kell 24 ja esimene hommikul kell 6. Laps võis öösel karjuda, kui ta süüa tahtis, ema tohtis teda rinnaga toita alles hommikul, niikaua andis õde talle vett.

Pruuli hoolitses mõne kuu kuni kahe aasta vanuste kõhulahtisusega laste eest. «Õdede ülesanne oli lisaks raviprotseduuridele lapsi sööta ja mähkida,» rääkis ta. «Tippajal oli osakonnas 50-60 last. Kuna soolenakkusest tingituna tekib organismis suur vedelikukaotus, tuli panna lastele tilguti. Kui tänapäeval pannakse laps aparaadi alla ja masin ise loeb, mitu tilka minutis läheb, siis meie omal ajal seisime, stopper peos, ja lugesime ise tilku.»

Käsi desinfitseeriti klooriga

Samuti tuli kirja panna iga gramm vett, mis lapsele suu kaudu sisse anti. Uriini mõõdeti nii, et mähe kaaluti ära enne lapsele allapanemist ja pärast selle äravõtmist.

«Haiglarežiim oli range, täpselt tuli täita kaitseriietuse ja maski kasutamise ning käte, esemete ja pindade desinfitseerimise nõudeid,» meenutas Zilmer. «Desinfitseerimiseks kasutati klooriühendeid, nii et lisaks haigetega seotud muredele oli õhtul kodus saatjaks ka kloorilõhn kätel.»

Zilmeri sõnul olid ka haigla valved tol ajal keerukad: «Mitmed lapsed saabusid raskes seisundis – bakteriaalse soolenakkusega, pneumooniaga, larüngiidiga, meningiidiga. Valve ajal saabus tihti mitukümmend last ja juhtus ka nakkuspuhanguid, kus ühest lastekollektiivist hospitaliseeriti korraga kümneid lapsi.»

«Mäletan, kuidas kord 1980ndatel jäi teine õde haigeks ja mina olin 50 lapsega üksi osakonnas,» meenutas õde Karileet. «Kõige vanem lastest oli kolmene. Kella kuuest pidid lapsed söögi saama, enne tuli lutipudelid sooja panna ja siis hakkasin lapsi palatite kaupa toitma – olin nagu poolesaja väikelapse ema.»

Vainomäe meenutas, et valvata tuli umbes neli korda kuus, puhkuste ajal rohkemgi. «Ööpäevasele valvele järgnes 9-tunnine tööpäev, seega tuli töötada 33 tundi järjest. Valved olid pingelised – puudus ööpäevane laboratoorne ja röntgendiagnostika, raske haige seisundit tuli hinnata vaid anamneesi ja kliinilise pildi põhjal. Ka laupäevad olid tollal tööpäevad.»

Kinnise haigla roll ja range režiim tekitasid Zilmeri sõnul Merimetsale palju probleeme. «Sellele vaatamata olime tol ajal parimaid Nõukogude Liidus nii meditsiini sisulises mõttes kui ka korrektse haiglarežiimi poolest,» tõdes ta.

Praegu on Lääne-Tallinna Keskhaigla hiljuti renoveeritud nakkuskliinikus 100 voodikohta, pea kõigi palatite juurde kuulub WC ja dušinurk. Pooled haigla patsientidest on lapsed, valdavalt alla nelja-aastased. Enamikku (85%) haiglas olevatest lastest hooldab nüüd ema, isa või vanaema.

«Iga periood haigla elus on olnud omanäoline, kuid üks ühine joon on läbinud kõiki aegu – siin on alati töötanud ja töötavad praegugi erudeeritud ja pühendunud arstid ja õed,» ütles abilinnapea Merike Martinson, kes omal ajal töötas nakkuskliinikus arstina.

Allikas: «50 aastat Merimetsa haiglat», 2011

«Püssipaugud» evakueerisid haigla

Nakkuskliiniku polikliiniku vanemarst doktor Tiiu Aug meenutas kummalist juhtumit. «Enne Moskva olümpiamänge kaevati meie haigla lähedal suurt kollektori kanalit,» rääkis Aug. «Olin õhtul valvearst, kui järsku kuulsin, et keldris tulistatakse. No kindlalt püssipaugud! Olin ka tsiviilkaitseülem ja teadsin, et all keldris on laos õhupüssid. Keldrivõtmed olid minu käes, kuid kogu personal oli hirmul ja keegi ei julgenud alla keldrisse minna. Kutsusime miiltsa. Miitlits tuli, keerasime ukse lahti ja kõndisime kogu keldri läbi. Nägime hulkuvaid kasse, mõnda tuvi ja vundamendis pragusid – maja pragunes! Hommikul olid praod ka alumise korruse koridori seinas, aknaorvast oli kive alla kukkunud. Maja vajus. Selgus, et maja alla oli kanali kaevandamisega tekkinud nn vesiliiva kiht. Oli küsimus, kui sügavale me vajume. Haigla evakueeriti ja paar nädalat olime lastehaigla üürilised.»
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.