Igal kevadel algab meedias üks ja sama jutt – Tallinna tänavad on kehvas seisukorras. Ka igasuvine jutt on tüütuseni korduv: miks võtab Tallinn teetööd mitmel pool korraga ette ning tekitab ümbersõitude ja liiklusskeemi muudatustega palju segadust. Ehk nagu paljudes teisteski linnaelu valdkondades – kõik, mis Tallinn teeb, on halvasti.
Seda, et linnade-valdade lagunevad teed-tänavad on juba aastaid üle-eestiline probleem, ei taha ükski meediaväljaanne teemaks võtta. Veelgi vähem tahetakse rääkida sellest, miks väga paljude omavalitsuste teed lagunevad ehk nende remondi ja hooldamise kroonilisest alarahastamisest.
Kui kohalikele omavalitsustele kuuluvad teed vajaksid praegu remondiks aastas umbkaudu 400 miljonit eurot, saavad aga alla 20 miljoni, siis on päevselge, et selle tagajärjel lõhe aina kasvab ja augud muutuvad üha põhjatumaks. Seega homme kulub nende lappimiseks veel rohkem miljoneid.
Probleeme süvendab veelgi see, et riik on kütuseaktsiisi laekumistest enda maanteede rahastamiseks kahmanud viis korda suurema summa, kui ta annab omavalitsuste teede tarvis. Autojuhtide hinnangul on Eesti riigimaanteed päris heas korras, kuid sealt ära kohalikule teele keerates satud esimesest Eestist teise. Või nii nagu ütles Pealinnale Põltsamaa linnapea Jaan Aiaots – see on istumisega tunda.
Majandusministeerium raiub järjekindlalt, et riik linnu ja valdu aidata ei saa, et teede remondi jaoks raha leidmine on nende valikute küsimus. Tegelikult on riik nagu Suur Peeter omavalitsuste ehk Väikese Peetri leivakoti lihtsalt tühjaks söönud – sest milliseid valikuid on riik ise teinud?
Mäo ristmiku ümberehitamiseks kulutati 31,5 miljonit eurot, mis võimaldab nüüd mõnel ministril viis minutit varem Tallinnast Tartusse jõuda. Ligi 25 miljonit eurot kulub Tallinna–Narva maantee suurejooneliseks remondiks, mille otstarbekuses kahtlevad nii mõnedki liiklusspetsialistid. Ainuüksi nende kahe objekti peale on riik kulutanud rohkem raha kui on omavalitsuste teedele antud kolmel viimasel aastal kokku!
