Olin taasiseseisvumise ajal alles laps. Ometi mäletan, kuidas ma südamest ihkasin, et Eesti saaks vabaks. Mäletan, kuidas seisin koos ema ja õega Balti ketis, mäletan ühtehoidmist Toompeal, kui Pika Hermanni tipu kerkis taas sinimustvalge, ning mäletan uskumatuse ja õnne tunnet, kui telerist nähtud haamrilöök kauaoodatud iseseisvuse tagasi tõi.
Sellest, kui raskelt vabadus tol ajal tuli, on kirjutatud mitmeid raamatuid. Enamik inimesi, kes tänapäeval riigi tüüri juures, olid vabaduse taastamise ajal juba täiskasvanud ja peaksid mäletama seda aega paremini kui mina. Praegu aga tundub, et võimul olev valitsus on hakanud toonast vaeva ja vabaduseiha unustama. Olgu ESM või talunike toodang, valitsus täidab otsuseid, mis Euroopale meele järele. Seejuures paneb imestama piiritu usinus euromääruste järgimisel. Euroopa Liit jätab igal pool võimaluse erisusteks, meil aga võtab valitsus ka Brüsseli soovitusi kui käske, mida tuleb igal juhul täita. Näiteks 3+2-aastane kõrgharidus võeti meil üheselt üle, kuigi ka see oli vaid soovitus.
alitsus ei laena raha, et aidata enda abivajajaid. Ometi paneb riik ESM-iga liitudes kümneid miljoneid panti, et endast mitu korda rikkamaid riike toetada. Eesti suveräänsust piirab ESM-i kiirmenetluse kord, mis annab kuuele suuremale riigile õiguse teiste arvamusest hoolimata oma tahe läbi suruda. Samuti juhtis Riigikohus tähelepanu sellele, et 2003. aasta rahvahääletusel antud mandaat hakkab ammenduma ja rahvas pole andnud nõusolekut delegeerida piiramatult Eesti pädevust Euroopa Liidule.
Kõik need seadused, millega põhiseadusest on üle sõidetud, on vastu võetud põhjendusel, et Euroopa Liit nõuab seda. Euroliidu nõudmised on piisavalt mugavad põhjendused igasuguste sigaduste elluviimiseks ka siis, kui seda tegelikult ei nõutagi. Tekib küsimus, milleks on meile üldse tarvis oma riigijuhte, kui nagunii lähevad käiku eeskätt Euroopa Liidu nõudmised. Ehk piisaks siis Eestile vaid omavalitsustest?
öödunud nädalal tuli teade, et ühe suurema piimatootja OÜ Aravete Agro enamusosalus ehk 82% on müüdud Austria investorite grupile, kelle omandis oli juba enne seda Eestis kuus piimafarmi. Rahvas on vaene ja ei jaksa ise oma ettevõtteid ülal pidada. See aga riigitüüri hoidjaid ei heiduta, peaasi, et endal oleks hea. Tahaks loota, et varsti pole käes aeg, kus hakataksegi valitsuse tasemel rääkima, et sellisel riigil nagu Eesti pole mõtet eksisteerida, kasulikum on kellegagi täielikult liituda.
