Näljahäda aegu ajasid mõisnikud taluperesid paljaste ja haigetena oma kodust välja, kuid Talllinn pakkus neile toitu ja peavarju.
Tallinna tänapäevane abipakett «Tallinn aitab» on hea jätk pikaajalistele traditsioonidele. Ka keskajal võttis linn enda kanda hädaliste aitamise rasketel aegadel. 1524-1525 levis üle maa näljahäda ja katk. Talupojad põgenesid oma kodudest kloostritesse ja linnadesse, et toidupoolist leida, ja terved külad jäid tühjaks.
Tallinn üritas võimalikult palju linna valgunud talupoegi aidata, kuigi see polnud linna kohustus. Pigem oleksid pidanud mõisnikud oma talupoegade eest hoolitsema.
1526. aasta maapäeval kaebasid Tallinna saadikud mõisnike peale, et need ajanud terveid perekondi paljaste, näljaste, haigete ja vigastatutena linna nii, et sajad talupojad linna hospidale ummistasid. Linna esindajad nõudsid, et maaisandad rajaksid ka maale suurematesse keskustesse hädaliste aitamiseks seegid ehk vaestemajad.
Kuna kõik abivajajad linna hooldekande asutustesse ära ei mahtunud, toitis ja abistas linn neid otse tänaval.
Abi hinnatõusu ajal
Linn kogus hädade vastu valmistudes vilja tagavaraks, et seda vajadusel range kontrolli all välja jagada. Kui 1557. aastal oli eriti räige hinnatõus, lasi linn oma varudest vaestele vilja anda.
Samuti jagas linn vilja 1571. aastal. Just selline hoolekandesüsteem pani keskajal maalt pärit hädalisi Tallinnast abi otsima nii, nagu ka tänapäeval abivajajad kogu Eestist abi lootuses Tallinnasse kogunevad.
Abivajajate eest hoolitsemine oli keskaegses Tallinnas tegelikult igapäevane, mitte vaid hädaaegade nähtus. 1387. aastal kehtestas raehärra Johann Bolemann linnas korra, et vaesed võisid igal neljapäeval käia tasuta saunas, kus neid kostitati ka saiakestega.
Kodutud lapsed
said hariduse
16. sajandi alguses lisandus Tallinna mõnekümne aasta jooksul mitu uut seegimaja ja hooldekodu. 1522. aastal müüs raad 240 marga eest Rochuse vennaskonnale lõbumaja Sepa värava (Harju värava) juures, et see looks kinnistul haigla ja vanadekodu.
Sama saatus tabas dominiik-
laste kloostrit. Kui linnakodanikud olid sealt reformatsiooni mõjul 1525. aastal mungad välja ajanud, tehti hoonetesse tõbiste varjupaik.
Samal aastal asutas linn ühiskassa, kuhu linnaelanikud said vaeste aitamiseks annetusi teha.
Mõnda seeki haldas linn. Tänapäeval istuvad linnavalitsuse liikmed linna haiglate nõukogus, keskajal valis raad kaks raehärrat näiteks Jaani seegi eestseisjateks. Raehärrad vastutasid seegi maavalduste ja palgaraha eest.
1552. aastal võttis linn vased ja kodutud poisid oma hoole alla, et neist kirikute ja koolide jaoks luteri usu õpetajaid koolitada. Tööle asudes tuli noormeestel õpetamiseks kulunud raha tagasi maksta. Siiski andis see võimaluse jõuda vaestel lastel ühiskonnas kõrgelt hinnatud positsioonile, mida kirikuõpetaja amet tol ajal oli.
Oma varanatukese annetas seegile isegi vaene kalur
Hädaliste aitamine oli keskajal popp, aitajad lootsid, et nii pääsevad lihtsamini paradiisi. Seepärast olid helded ka linnaelanikud. 1363. aastast alates jagasid kaupmeeste ühenduste Suur- ja Kanuti gildi liikmed kõigil pidupäevadel abivajajatele Pühavaimu kiriku ette üles seatud laualt toiduaineid. Selle eest hakati abistajaid Lauagildiks kutsuma. Ka pidusöömingutest üle jäänud road jagasid kaupmehed vaestele. 16. sajandil hakkas Lauagild toitu jagama igal pühapäeval.
Iga vähegi õilsam linnakodanik tegi testamendis suuri annetusi ka vaestele. Raehärra Johann Selhorst annetas tol ajal alles ehitatava seegimaja jaoks 6500 marka. See oli üüratu summa arvestades, et 1000 l õlut maksis üks mark ja kuuejagu kalevit kaks marka.
Isegi vaene Eesti kalur Mattis jättis 1550. aastal uuele seegile pruulimiskatla, härja ja kolm lehma.
