«Eesti ajalehed on sama suletud nagu Toompea lossi puhvet lihtrahvale ja turistidele,» kritiseeris Tallinna Ülikooli teadur Raivo Palmaru meediat. «ETV uudiste- ja poliitikasaateid vaadates on mul tunne, et telemaja kuuendale korrusele on veetud ajamasin.»

Ülemöödunud nädalal kõlas Hopneri majas poliitika õhtukooli viimane loeng. Seekord oli teemaks «Meedia: kes manipuleerib manipuleerijatega».

Valitsusele ja peavoolumeediale meeldib rõhutada, et Eesti meedia on vaba ja seda toetab USA sõltumatu uuringutekeskuse Freedom House’i ülemaailmse meediavabaduse raport. Aastast aastasse on Eesti saanud selles väga kõrgeid kohti. Teadlane Raivo Palmaru rääkis aga, et asi pole päris nii, nagu paistab. «Vähesed on vaadanud, millele Freedom House hinnangud tuginevad,» ütles Palmaru. «Raport tugineb õiguslikule, poliitilisele ja majanduslikule keskkonnale. Maa koht tabelis sõltub, kui palju punkte ühes või teises valdkonnas neist kolmest saadakse. Kõik need kriteeriumid on meediavälised. Arusaam, et meediavabadus sõltub vaid sellistest näitajatest, pärineb 17. sajandist, tänapäeval on taolisest arusaamast loobutud.»

Palmaru sõnul Eestis informatsiooni kättesaadavusega probleeme ei ole, kuid samas on väga suured probleemid alternatiivsete uudistega. «Vahet pole, kas on tegemist era- või avalik-õigusliku meediaga, uudised on masendavalt ühesugused,» ütles Palmaru. «Minu hinnangul on Eesti päevalehed sama suletud nagu Toompea lossi puhvet turistidele ja lihtrahvale. ETV uudiste- ja poliitikasaateid vaadates on mul tunne, et telemaja kuuendale korrusele on veetud ajamasin.»

Palmaru rääkis, et mida avatum ja mitmekesisem on meedia, seda demokraatlikum ja arenguvõimelisem on ühiskond. «Meedia ei peegelda reaalsust, meedia loob kogu aeg enda jaoks sobivat reaalsust,» selgitas teadlane. «Samas peame me kõik uskuma, mida meedia räägib. Pigem on nii, et meedia käib ees ja tegelikkus, mis sellest lähtub, käib järel. Eestis on toimunud meedia kaaperdamine. Meedia ei ole iseseisev, vaid erinevad rühmad kasutavad seda omal eesmärgil.»

Eriteenistused lekitavad «sobivat» infot

Lisaks on Eesti meediale Palmaru kinnitusel iseloomulik läbipaistmatud omandisuhted: «Poliitilisel eliidil ja meedial on tugev side, poliitilised jõud kontrollivad meediat ja kahjuks imbub meediasse ka eriteenistustelt saadetud info.»

Kolumnist Martin Helme nentis, et Eesti meediaväljaannetes saavad hästi hakkama ainult sarnaselt mõtlevad töötajad. «2006. aasta valimistel tekitati arusaam, et on vana, punane ja tagurlik Rüütel ja euroopalik, progressiivne ja moodne Ilves,» rääkis ta. «Pidasin kolleegidega Delfi toimetuses maha mitu ragisevat vaidlust. Ütlesin, et saan aru, et teil on sümpaatia, kuid teie asi ei ole upitada ühte kandidaati. Rääkisin, et hoiame neutraalset joont. Selle peale käratati mulle, et on hetki, mil ajakirjanik on rohkem kodanik kui ajakirjanik. Mulle tundub, et mida edasi, seda rohkem neid hetki tekib.»

Helme ütles, et kogu meedias läbi nämmutamata teema on ääreala. «Kümme aastat tagasi oli Eestis ääreala samasooliste abielud,» tõi ta näite. «Mingisugune homoteema oli täiesti tundmatu. Alates ajast, kui Eesti sai Euroopa Liitu, on see muutunud rohkem ja rohkem peavoolu teemaks. Nüüd on kõik, kes vähegi kõrvad ja silmad lahti hoidnud. selle teemaga kursis ning teavad põhilisi poolt- ja vastuargumente.»

Konkurents
ajakirjanduses puudub

Helme sõnul on Eestis poliitiline debatt olnud aastaid vildakas. «Tekkinud on rida teemasid, mille puhul kehtib enesetsensuur, millest pole viisakas või salongikõlbulik rääkida,» selgitas ta. «Neil teemadel rääkimine lülitab rääkija ühiskonna äärealale, kaugele avalikust infoväljast. Kümme aastat tagasi, kui hakkasime Euroopa Liiduga liituma, oli eurovastasus selline ääreala. Euroliidu vastast inimest peeti toimetustes hulluks või agendiks. Praegu, pärast ESM-i see enam nii ei ole ja leidub piisavalt inimesi, kes räägivad, et me saame Euroopa Liidust vastu pükse.»

Helme kinnitusel panevad Eestis paika teemad, millest üldse meedia räägib, kaks suurt päevalehte. «Nende tähtsamast loost räägib samal päeval raadio, televisioon ja internet,» mainis ta. «Nende lehtede toimetustes pannakse paika, et täna tambime seda teemat ja teeme seda veel viis päeva järjest. Nii ongi see teema kogu aeg üleval. Siit tulebki ütlus, et ajakirjandus on neljas võim. Aga kui kolm võimu peaksid olema rahva valitud ja sõltumatud, siis kellele allub ja kuidas toimib see neljas võim? Põhimõtteliselt peaks ajakirjandust kontrolli all hoidma konkurents, kuid sellega on Eestis väga kehvad lood. Viimaste aastateni on Eestis olnud vaid kolm suurt meediagruppi, kuhu kõik väljaanded kuuluvad. Üks on ERR, teine Hans H Luige grupp, kuhu kuuluvad Eesti Ekspress, Delfi, Eesti Päevaleht ja Õhtuleht. Kolmas on Skandinaavia meediakonsern Schibstedi grupp, kuhu kuuluvad Postimees, Kanal 2 ja suurem osa maakonnalehti.»

TTV kui varjupaik teisitimõtlejatele

Helme sõnul on üle Eesti vabalevis olev Tallinna Televisioon Eesti meediamaastikule ja demokraatiale suureks abiks. «TTV toob juurde konkurentsi ja toob pildile teise valiku all tehtud uudiseid kui suur kolmik. Kolmiku liikmed on tegelikult ühe ja sama grupimõtlemise ohvrid.»

Helme oli Palmaruga nõus, et kõikides peavoolumeedia väljaannetes kirjutatakse samadel teemadel ja sama nurga alt.

«Eesti ajakirjanikud liiguvad meediakontsernide kolmiku liikmete vahel ja kui ajakirjanik ühest tüliga lahkub, pole teise kerge tööle saada. Seda eriti ideoloogilistel kaalutlustel,» kinnitas Helme. «Tihti peab ajakirjanik suu kinni hoidma, et ta ei saaks oma töökohast kinga. Kui esimest korda mingist sellisest teemast rääkida, mis toimetuse mõttemalliga kokku ei lähe, öeldakse, et see ei ole teema ja ei lähe kellelegi korda. Teist korda öeldes käratatakse karmimalt, et me rääkisime ju sellest. Kolmanda korra peale antakse mõista, et ajakirjanik ilmselt ei tunne ennast kollektiivis koduselt, ta ei saa aru, millega toimetuses tegeletakse ja ehk oleks tal aeg vaadata endale meeldivam töökoht. Õnneks saab TTV-sse tööle ka teistmoodi mõtlev ajakirjanik.»

Põhjamaades kaitseb seadus ajakirjandusvabadust

Meediaanalüütik Mart Ummelase sõnul ei ole Eestis meedia vaba, sest meediavabaduse kohta ei kehti ühtki seadust.

«Olin Edgar Savisaare valitsuses kultuuriministri asetäitja,» meenutas Ummelas. «Meil tekkis kultuuriministeeriumis mõte, et kuna ajakirjandus vabaneb tsensuuri alt, peaks olema seadus, mis reguleerib ajakirjandust. Koostasime siis ajakirjandusvabaduse seaduse. Kahetsen siiani, et paljud prokommunistlikud jõud ei lubanud seda seadust ellu viia. Selle tõttu ei ole meil vaba ajakirjandust. Ajakirjandus on väliskontsernide mõju all, keda huvitab oma väljaannetes vaid reklaamimüük ja kasumi teenimine.»

Ummelase sõnul ei lasta Põhjamaades kontsernide mõju nii suureks paisuda, nagu see on Eestis: «Soomes on ajakirjandusvabaduse seadus kehtinud üle saja aasta ja ajakirjandus on valdavalt soomlaste endi käes. Trükimeedia ja elektrooniline meedia ei saa Soomes olla samaaegselt ühe omaniku käes.»

Ummelas rääkis, et esimest korda pärast Nõukogude aega pani ta hiljuti tähele, et Eestis kehtib ajakirjandusele tsensuur. «Eesti Ekspressis avaldatud intervjuus Anna-Maria Galojaniga on keegi teatud nimed kustutanud. Kusagil pole öeldud, kelle otsusega. Samas kirjutavad kommentaatorid väga selgelt, kes on varjatud nimede taga.»

Ummelase sõnul ei ole vaba ka rahvusringhääling. «ERR-i juhib reformierakondlane Margus Allikmaa, kes lasi mu raadiost lahti sellepärast, et andsin Pealinnale intervjuu,» lausus nüüd TTV-s töötav Ummelas.

Galojan rääkis intervjuus Eesti Ekspressile, et Reformierakonna poliitikud on pankadelt musta raha saanud – toim.