"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Tubli naine pakub noortele vintsutuste eest pelgupaika (0)
17. detsember 2012
Tiina Koidu näitab Aleksandrale, kuidas õmblusmasinaga ümber käia. MTÜ Noorte Kodupaik ei paku noortele mitte ainult elukohta, vaid aitab neil ka ellu astuda. Neile õpetatakse igasuguseid praktilisi oskusi – kuidas süüa teha, riiete eest hoolitseda j

Lisaks bioloogilisele tütrele on Tiina Koidu kasvatanud 56 hoolduslast. Ühelgi teisel naisel Eestis ei ole midagi võrdväärset vastu panna. «Tiina on meile ema eest,» ütleb hoolduslaps Kai. «Ta on nagu h e a ema eest,» lisab tüdruk, kellel pärisemaga kiskusid suhted kiiva juba varases lapsepõlves.

Tiina Koidu elab Peterburi maantee alguses ühe väikese kortermaja alumise korruse ruumikas korteris, seltsiks kass Karu ja keskeltläbi kümmekond noort inimest vanuses 13-24. See pole päriskodu ei Koidule ega ka neile noortele, hoopis Koidu loodud noortekodu, millele naine on pühendunud kogu ihu ja hingega.

Noortele «emaks» olemine ei ole Koidule töö, sest tasu ega kasu ta selle eest ei saa, naine elab kasinast politseipensionist. Samuti ei ole Koidu «töönädala» pikkus võrreldav tavalise inimese 40-tunnise töönädalaga – ta on noorte jaoks olemas kogu aeg, 24 tundi ööpäevas.

MTÜ Noorte Kodupaik noortekodu tegutseb juba viieteistkümnendat aastat. Selle aja jooksul on hoolduspere lepinguga olnud naise kasvatada 56 last, kuid hätta sattunud noori on noortekodust läbi käinud palju rohkem, 130 ümber. Nii võib peaaegu öelda, et Koidu on olnud emaks rohkem kui sajale lapsele.

Koidu märgib, et enamasti on noortekodusse sattumise põhjuseks «kehv kasvulava» – alkoholi kuritarvitamine kodus, perevägivald… «Meie lapsed on reeglina tulnud peredest, kus puudub vanemlik hoolitsus,» tõdeb ta.

Parem kui oma kodus

«Ema suri ja me jäime väikese õega omapäi, sest isa meil ei olnud,» meenutab kolm aastat tagasi ootamatult ema kaotanud Aleksandra aega, kui sattus noortekodusse. Toona oli tüdruk viieteistaastane. Esiotsa elas ta koos pisikese õega vanema venna juures, kuid seal jäi Aleksandral õige ruttu kitsaks. «Kuna venna juures oli võimatu elada, lastekodusse ma aga mingi hinna eest minna ei tahtnud, pakkus sotsiaaltöötaja välja noortekodu variandi,» räägib Aleksandra. «Mul ei olnudki aega mõelda, kas see mulle meeldib või ei meeldi, lihtsalt pidin tulema.»

Aleksandra eakaaslane Kai sattus noortekodusse juba pea neli aastat tagasi. Miks? Kai eelistab minevikku mitte torkida. «Mul olid emaga probleemid,» ütleb ta lühidalt. «Olin korra ka Haiba lastekodus, aga sinna ma enam tagasi ei tahtnud ja siis sattusingi siia, Tiina juurde.»

Tüdrukute sõnul on neil n-ö asendusemaga vedanud – Koidu on inimene, kellele saab rääkida kõigest, jagada häbenemata nii rõõme kui ka muresid. «Ma ei oskagi nii suuri sõnu öelda…» jääb Kai mõttesse. «Ta on sõbralik, hoolitsev. Toetab, vaatab, et me pahandustesse ei satuks. Ta on ema eest,» resümeerib tüdruk ning rõhutab: «Hea ema eest.»

Peavad ise hakkama saama

«Alguses oli väga raske, kuna ma tulles üldse eesti keelt ei rääkinud, aga kõik teised siin olid eestlased,» meenutab Aleksandra. «Esimesed neli päeva ei rääkinud ma kellegagi sõnagi, aga siis hakkasin tasapisi suhtlema.» Nüüd on Aleksandral eesti keel peaaegu veatult suus.

Kai seevastu ütleb, et tema kohanes kiiresti. «Mulle tuldi kohe uksele vastu ja hakati rääkima, suhtumine oli hoopis soojem ja sõbralikum kui lastekodus,» märgib ta. «See on ikka nagu päriskodu. Ainult kui kodus teevad ema-isa kõik su eest ära, siis siin peame ise hakkama saama.»

Koidu sõnul on noortekodus elamise eelduseks, et iga elanik käib koolis, koristab oma toa ja teeb ise endale süüa. Ka toiduained tuleb osta ise – oma raha eest. «Toiduraha saame viis eurot kahe päeva peale, enne oli 35 krooni päevas,» selgitab Kai. «See on tegelikult igaühe enda asi, kuidas ta seda raha kasutab – ostab tubakat ja alkoholi või süüa.» Kuna napist summast mõlemaks ei jätku, eelistavad noored oma raha mõistlikult toidule kasutada, seda enam, et alkoholi pruukimine on noortekodus loomulikult keelatud. «Hädaldada just ei saa, aga ega tegelikult lihtne ei ole viie euro eest kahe päeva toitu osta. Krooniajal saime palju paremini hakkama, vahepeal on hinnad lihtsalt tohutult kerkinud,» mainib Kai.

Kui aga söögiraha juhtub lihtsalt käest kuluma, on köögikapis alati abistajate käest saadud kartulid-makaronid jms, nii et tühja kõhtu ei pea kannatama ka parasjagu rahatu laps.

Ise lastekodus kasvanud

Loomulikult ei lähe kõik alati libedalt ning kuigi majas on läbisaamine noorte vahel enam-vähem tiptop, tuleb Koidu sõnul teinekord ette ka hõõrumisi – nagu kodus ikka. «Nii palju kui on erinevaid inimesi, nii palju on ka erinevaid iseloome, mis alati ei pruugi klappida,» tõdeb ta ja lisab, et põhiliselt tekivad tülid siiski olmelisel pinnal, näiteks et mida televiisorist vaadata.

Kõik noortekodu lapsed on olnud varasema valusa elukogemusega, kohati on tegemist olnud ka täiesti rikkiläinud närvikavaga noortega. Samas tõdeb naine, et hirmu ei ole ta kunagi tundnud. Tema usaldab noori ja noored teda. Kuivõrd Koidu on ise lastekodus kasvanud, on see aidanud tal mõista probleemi olemust ja lapsi, kellel õige kodu puudub.

«Õnneks noored aktsepteerivad mind,» märgib Koidu. «Kui midagi juhtub, siis alati helistatakse, või kui õhtul hiljemaks jäädakse, koputatakse aknale.»

Koidu on noortekodu algusest peale oma kätega üles ehitanud. Põhiline materiaal-ne abi tuleb tänase päevani Rootsi heategevusorganisatsioonilt IFD, kuid aitajaid on olnud teisigi «Pinna siin Peterburi teel saime 1990ndate alguses Dvigatelilt tasuta, enne oli see lasteaed,» meenutab Koidu. «Kui tulime, olid siin paljad kiviseinad, aknaidki ei olnud ees – avad vineeritükkidega kinni löödud. Ühtegi torujuppi ei olnud, muld maas, rotid jooksid ringi. Kõik oleme oma käte ja vabatahtlike abistajatega nullist üles ehitanud.»

Noortel nüüd elu korras

«See maja on algusest peale meie oma – iga põrandaliist, iga juhtmeots,» räägib Koidu. «Sellest ongi siin see kodutunne. Kõik, mis siin on tehtud, on tulnud seestpoolt, see on minu jaoks nagu elustiil. Kui praegu jääksin ilma lasteta, ei kujuta ettegi, mida siis teeks…»

Tavaliselt räägitakse, et kui inimene annab palju, siis peab ta ka midagi vastu saama, kui mitte materiaalset tasu, siis vähemalt emotsionaalset rahuldust. Tõepoolest, Koidu tõdeb, et nii mõnigi endine kasvandik on tulnud tagasi oma rõõme jagama ja aitamagi. Näiteks «Teeme ära!» talgupäeval oli palju endisi elanikke abiks majaümbrust korrastamas. Suurel osal noortest on nüüd elus kõik korras. «Ühel meie poisil on juba endal kuus poega. Paljud tüdrukud on läinud ülikooli, üks käib isegi magistrantuuris,» räägib Koidu. Kuid kõigi elusaatustel ei jõua temagi silma peal hoida ja tänu ta oma pühendumise eest ei looda.

«Seda ei tasu küll ootama jääda, et keegi sind tänama tuleb,» nendib Koidu isetult. «Kui tuleb, on väga hea, kui ei tule, ei tasu probleemi teha. Noored on noored. Võib-olla 30 aasta pärast nad tuletavad meelde…»

Toetused ei ole piisavad

Tiina Koidu sõnul on toetuste jagamise masinavärgis nii mõndagi mäda. «Näiteks hoolduslepingu puhul on nii, et kui noor lõpetab põhikooli, siis kolmel suvekuul, kuni ta ei õpi, ta toetust ei saa,» selgitab Koidu. «Kui ta läheb edasi õppima, saab toetuse tagantjärele. Aga mille eest see noor peab need kolm kuud elama? Ka suvel lapsed ju söövad! Samas on see raha olemas, seda lihtsalt hoitakse kinni, kuigi lõppude lõpuks see mingit kokkuhoidu ei too. See on laste õiguste rikkumine! Käisime härra Pevkuri juures isiklikult sellest rääkimas.»

Koidu sõnul tuleks hoolduspere toetust maksta katkematult kuni noore 18-aastaseks saamiseni, sest reeglina noored ikkagi õpivad pärast põhikooli edasi. «Meil on ju toimiv maksuamet, nemad näevad, kui noor on varem tööle läinud ja sel juhul saab ju selle toetuse tagasi küsida,» leiab Koidu.

Samuti pole perehooldusnoortel võimalik õppida riigi toetusel kõrgkoolis, nagu seda on võimaldatud asenduskodu noortele. «Alguspunkt on neil ometi ühesugune – nende vanematelt on ära võetud vanemlikud õigused või nad on orvud. Sooviks väga, et meie riik kohtleks vanemateta lapsi ikkagi võrdselt.» Ka lapsetoetus on Koidu sõnul häbiväärselt väike. «Kui lapsetoetus on 19 eurot kuus – veel vähemgi kui riigikogu liikme ühe tunni tasu – , siis mis riigipoolsest toetusest laste kasvatamisel me üldse räägime?!»
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.