Meediamogul Hans H Luik möönis eelmisel nädalal riivamisi, et tasuta ühistransport on meie provintsis üks erutav muutus – või siis praegusel stagnatsiooniajal vähemalt üks huvitav eksperiment. Lühidalt – tasuta ühistransport toob kindlasti dünaamikat meie seisvasse vette. On ju ilmselge, et Eesti pole kriisist alates vajutanud gaasi, vaid surunud hoopis pidurile. Tõeliselt suuri algatusi peale tasuta ühistranspordi pole Eestil kahjuks ridamisi ette näidata, kuigi kriis oleks andnud suurepärase võimaluse ühiskonna stagnatsioonist väljatõmbamiseks, uuenduslike lahenduste leiutamiseks ja uue arenguhüppe tegemiseks. Vastumeelsus muutuste suhtes näitab, et meie praegune kriis pole üksnes väline ehk üle riigipiiri tulnud, vaid sisemine, mitte ainult majanduslik, vaid ka ideoloogiline.
Mu üllatuseks kiitis ka Tallinna endine linnapea Jüri Mõis tasuta ühistranspordi idee heaks. Ja seda mitte niivõrd nn rohelises, vaid just sotsiaalse võrdsuse plaanis – sest nii pääsevad ka vähem jõukamad kergemini liikuma.
Kui juba raha lugeda oskav ekspankur saab tasuta ühistranspordi sotsiaalsest tähendusest ja solidaarsusest aru, siis ei tohiks see ka teistele üle jõu käia. Ajal kui hinnatõus ei peatu ja kui kallineb arstiabi ja muudki riigi avalikud teenused, on sellise mas siivse tasuta teenuse pakkumine lausa erakordne. Püüdkem siis seda ometi natukenegi hinnata!
Dünaamika ja sotsiaalse võrdsuse koostoimest rääkides oleks tore, kui uuel aastal jõuaks ka riigivõimu teadvusesse asjaolu, et näiteks suur vaeste laste hulk Eestis on dünaamilise ühiskonna pidur.
Dünaamika ja õiglase konkurentsi huvides peab vaesust ühiskonnas iga hinna eest vähendama. Selleks tehtud kulutused tasuvad ennast alati topelt ära. Vaese pere lapse unistused on tavaliselt kordades pisemad ning enesekindlus õhuke. Õiglasema ja võrdsema Eesti nimel võiksid suurepalgalisemad iga kuu riigile kõrgemaid makse tasuda, selmet üksnes jõulude ajal hooajalist heategevust teha. Sellist uuendust vajaks Eesti vähemalt sama palju kui tasuta ühistransporti.
