"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Vana Tooma lambikest inflatsioon ei kõiguta (0)
28. jaanuar 2013
Nõukogude Eesti tootedisaini näitusel tarbekunstimuuseumis asus Vana Toomaga lamp auväärsel kohal – sel fotol paitab lambist voogav sume valgus näituse kuraatorit Kai Lobjakast.

Vana Tooma öölambikese valgel ei näinud lugeda, sest normaalse pirni sissekeeramisel kärssas selle kuppel. Ometi sai sellest Tallinna üks peaaegu et sümbolitest, mis ilutseb paljudel vanadel perefotodel ning mille hind tänapäeva internetioksjonitel vaid tõuseb.

Omaaegse lambivabriku Estoplasti hitt-tootesse, Tallinna klassikalise tänavalaterna kujulisse öölampi suhtuvad kunstiasjatundjad rohkem või vähem leebe ninakirtsutusega. Et odav, kitš, ja pealegi veel üsna kasutu. Lugeda selle 1960ndate keskel loodud lambi ähmasel valgusel ei kannatanud. Tugevama kui 40-vatise pirni sissekeeramisel läks plastmassist lambikuppel kärssama. Ent paljudel vanadel perekonnafotodel ilutseb see lambike rohkem või vähem tähelepandamatult kusagil tagaplaanil.

Auväärne koht mummulise topsi kõrval

Rahva palav armastus on viinud selleni, et internetikeskkondades küünib Vana Tooma lambikese hind praegu vähemalt paarikümne euroni ja edaspidi see ilmselt ainult tõuseb. Igal juhul on see ese kindlustanud Norma mummuliste kuivainetopside kõrval endale auväärse koha Eesti disainiajaloos.

Lambikese kõrval vääriks tähelepanu aga ka selle looja Bruno Vesterbergi isik. See on üsnagi kummaline, täis vastuolusid ning jäänud sügavale tema loodud lambi varju. Isegi Vesterbergi põhilisi elulooandmeid pole sugugi lihtne leida.

Vesterbergist ebatraditsioonilisema elukäiguga tarbekunstnikku annab igal juhul otsida. Ametlik elulugu ütleb vaid, et esimene kokkupuude kunsti ja kunstiõpingutega oli 1928. sündinud Vesterbergil hoopiski kunstiinstituudi sõjalise kateedri õpetajana aastal 1950. Seega oli ta Nõukogude Armee väljaõppinud ohvitser. Pealegi pidi ta olema ideoloogilises mõttes laitmatu taustaga, sest muidu sügaval Stalini ajal kedagi noori sõjaliselt harima ei lastud.

Vastuoluline Vesterberg

Sõjalist algõpetust oli ta tudengitele jaganud aastani 1958. Ja siis, ilmselt kõigile ootamatult, juba kolmekümnesena, oli ta ise hakanud tudengiks – metallikunsti arialal.

Üks toonastest naistudengitest, kes ei taha oma nime avaldada, kirjeldas siinkirjutajale Vesterbergi kui endasse sulgunud, endast heal arvamusel olevat ning sõpradeta meest. Tema juuresolekul kontrollisid kõik teised hoolega, mida nad ütlevad. Sest Vesterbergist teati, et ta on endine ohvitser ja tal on üsna kommunistlikud vaated. Kui küsisin, kas see võis olla siiras maailmavaade või konjunkturism, kostis vestluskaaslane, et pigem viimane.

Ilmselt mängis rolli selles, miks Vesterberg kaastudengitega eriti ühele lainele ei sattunud, ka tema vanusevahe: oli ta ju teistest vähemalt kümmekond aastat vanem. Mäletatakse, et ta oli armastanud norida ühte naistudengit tema isa pärast, kes oli luteri pastor.

Arrakuga ühel kursusel

Vesterbergiga ühel ajal õppisid mitmed nimekad mehed, näiteks Heinz Valk ja Jüri Arrak. Neist viimane temaga suisa ühel kursusel. Mõlemad mäletavad Vana Tooma lambi autorit hästi. Kuid too olnud niivõrd tagasihoidlik sell, et ühtki säravamat juhtumit muidu ju vallatust tudengielust neile ei meenu. «Mulle see lamp ei istunud,» vastas Valk lühidalt pärimisele, kas kunagise kaasõppuri looming temagi kodu kaunistab.

1960ndate keskel, pärast instituudi lõpetamist asuski Vesterberg tööle Estoplasti ja lõi oma kuulsa lambikese. Seal jätkas ta endassesulgunud käitumist, moodustades terava kontrasti toonase direktori Valter Pruunlepaga, ladna rahvamehega, kellele meeldis kenamaid totse tagumikule patsutada.

Pagunid aitasid kaugele

Ilmselt oli Vesterbergil tänu pagunitele end kõikvõimalike tootekinnitus- jm komisjonide ees lihtsam tõestada kui n-ö tavainimestel. Uudne oli ka, et Vana Tooma lambike oli omal ajal Nõukogude Liidus registreeritud tööstusliku näidisena, eesmärgiks tagada autori tasustamine ning õiguskaitse.

Peale lambi lõi Vesterberg metallehistöid, millest tänagi mõned oksjonitel müügis. 1984. aastal pani ta üles suisa personaalnäituse. Kuid pingutas mis ta pingutas: keraamik ja kunstiajaloolane, kunstiakadeemia emeriitprofessor Helene Kuma on otsesõnu öelnud, et kunstnikud ei pidanud Vesterbergi töödest absoluutselt lugu.

Ühest kohast võib üldiselt arvata, miks Vesterbergi isik kunstiringkondades erilist vaimustust ei äratanud. Ta ei kuulunud nendega ühte «ringi» või suhtlusringkonda. Võõrastust tekitas, et tuli keegi hall ideoloogiatöötaja, pealegi veel «vanake», ning lõi siis – hopsti! – hiti, millega paljud säravad ja andekad isiksused toonases tarbekunstis kaugeltki hakkama ei saanud.

Kuplimaterjal sulanud joogikõrtest

Seetõttu on isegi üllatav kuulda, et disainerite liidu esinaisel Ilona Gurjanoval jätkub nii Vana Tooma lambi kui ka Vesterbergi kohta rohkesti sooje sõnu. Ta ütleb, et omas ajastus oli lambike täiesti tore toode. Eriti kui mõelda, et plastmass materjalina oli just äsja välja ilmunud. Lambikese plastkuppel oli saadud täiesti kogemata: Esto- plastis toodetud joogikõrred olid üksteise külge sulanud ja leitigi kobruline kõrskuplimaterjal. Aga millega Vana Toomas poolehoiu võitis – ilmselt just oma vana laterna kujuga, mis meenutas kauget head sõjaeelset aega.

Vesterberg oli instituudis hiljem olnud ka Gurjanova joonistusõpetaja ning öelnud talle lohutuseks, kui märkas, et too vaatab kadedalt ühe kursusekaaslase tööd: paberi täisjoonistamine ei tähenda veel midagi. Hing peab ikka ka sees olema.

Hiljem, õppejõuna, mäletataksegi Vesterbergi hoopis teistsugusena kui ta oli õppurina. Kõigiti toreda mehena, kes käis vahel tudengitega koos õlut joomas. Estoplast, mis allus muide Moskvale, mitte kohalikele võimudele, ja mille tooted küllap kõigi eestlaste kodusid valgustasid, oli toona väga eesrindlik tehas, kogu NSV Liidu mastaabis täiesti erakordne ja uuenduslik.

Kummaliselt ajas ettenägev oli muide ka Estoplasti logo: e-täht meenutas üsna täpselt praegust euro rahatähe märki. Ainult et keskel oli kahe kriipsu asemel üks.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.