«Igasugu kila-kola ja rämpsu on metsas ja veekogudes. Üsna valus on olnud vaadata, kuidas kobras või kühmnokk-luik on pidanud ujuma kitsas jões läbi inimese poolt vette kuhjatud prügihunniku,» ütleb tuntud loodusfotograaf Remo Savisaar Pealinnale antud intervjuus.
Liigute palju looduses. Mida murettekitavat on seal silma hakanud?
Igasugu kila-kola ja rämpsu on metsa all palju. Veel hullem, seda leidub ka veekogudes. Üsna valus on olnud vaadata, kuidas kobras või kühmnokk-luik on pidanud ujuma kitsas jõelõigus läbi inimese poolt vette kuhjatud prügihunniku. Sellistel puhkudel tuleb vaid loota, et loom millegi külge ei takerduks. Eks valusaid näiteid on palju. Üsna masendav aeg läheb metsas lahti ka jõulukuul, kui nii mõnigi tõeliselt kaunis kuusk rinnakõrguselt maha võetakse. Selline käitumine looduse suhtes on rõve ja haiglane. Omajagu asju tehakse ka teadmatusest, lootes teha head, kuid välja kukub looduse jaoks vastupidi. Olgu näiteks mõne aia korrastamine, mille käigus põõsaid kärbitakse ja oksi põletatakse. Kevadel imestatakse aga, et miks enam ööbikuid pole või punarinna kaunis laul helipildist kadunud on.
Millised on Eesti looduskaitse suurimad kitsaskohad?
Järvedel olen päris sageli märganud röövpüüdjaid. Olen neist ka politseisse teatanud ja selle eest on mul autol kummid läbi torgatud. Ega üksinda ma ei saakski nende vastu võidelda, inspektoreid võiks ikka rohkem looduses ringi liikuda, minu meelest on röövpüük päris valus probleem.
Teine valus probleem on metsaraie, mida meie metsades läbimõtlematult tehakse. Enne puude kallale minekut võiks teha näiteks linnuliikide pesitsuskohtade seiret, jätta kas või mõned puhvertsoonid. Olen ise selle tõttu oma kodu lähedal kaotanud kaks hängkakkude pesitsusala. Mulle on see valus teema.
Kuidas teist üldse sai nii kõrgelt hinnatud loodusfotograaf, kas olete iseõppija?
Eks ikka tasa sõudes ja tehes seda, mis mulle endale tõsiselt huvi pakub. Jah, olen iseõppija, ja mitte ainult fotograafia ja kunsti, vaid ka looduseteadmiste osas. Mulle huvipakkuvate teemade, liikide puhul pühendun ma täielikult ning lähen teemasse süvitsi sisse. Lisaks teooriale pakub loodus ohtralt praktikat ja näitab hetki, mille kohta raamatutes märkmed ja tähelepanekud puuduvad. Eks kõik need teadmised tulevad kasuks ka loomade käitumise jäädvustamisel.
Olete ühes intervjuus Cosmopolitanile öelnud, et peate end pigem Fred Jüssiks kui James Bondiks. Mida te sellega mõtlesite?
Väljaütlemise põhjus selles noortele naistele suunatud ajakirjas oli muidugi lihtsam – ma ei ole klubihunt, vaid pereinimene, kes naudib enam vaikust ja loodust. Maailmavaatest rääkides, siis rohkem austust looduse vastu!
Kuidas saaksid teie hinnangul linlased oma igapäevaelu loodust säästvamaks korraldada?
Rohkem liikumist kondiaurul, taaskasutust, säästmist ja kaalutletud oste. Ja muidugi loodusest hoolimist.
Millise fotoga olete kõige enam vaeva näinud? Millist looma või lindu on üldse kõige raskem pildistada?
Eks neid jäädvustatud hetki ole palju, mille tabamise nimel olen teinud kõvasti eeltööd ja pingutusi. See ei garanteeri looduses muidugi tulemust – õnne on samuti vaja. Tuleb olla õigel ajal õiges kohas ning valmis jäädvustama hetke, mis võib kesta üürikesed 1-3 sekundit. Selliste hetkede tabamisel tuleb kasuks eelnev kogemus, looma käitumise tundmine ja eri märkide lugemisoskus – vaid siis on võimalik olla valmis ja reageerida kohe. Hetki tuleb osata ette näha. See käib siis põhiliselt loomade tegevuse jäädvustamise kohta. Tavapäraste portreepiltide puhul á la lind oksal on asi lihtsam.
Püüdes nüüd meenutada, millise looma tabamisega ma kõige enam vaeva olen näinud, meenub möödunud kevadel vilja kandnud mägrapildistamine. Olin juba 2007. aastast alates käinud mäkru varitsemas, kogu hooaja peale nii 10-12 korda aastas. Selle aja jooksul õnnestus mul neid näha vaid kolmel korral. Nendel kordadel oli päike rohkem kui 30 minutit varem loojunud, mistõttu oli valgust vähe ning pilti ma teha ei saanud. Pealegi tegutsesid loomad tiheda oksarägastiku varjus. Puhta ja nauditava pildi tegemisest võis vaid und näha. Möödunud kevadel see mul lõpuks õnnestus. Tühi kõht oli ajanud ühe mäkradest liikvele vahetult enne päikeseloojangut ning mul õnnestus teha loomast mõned ilusad portreefotod. Lõpuks oli kogu see käimine vilja kandnud ning meel oli mul sellest ütlemata rõõmus. Eks pärast seda käisin ma seal veel paaril õhtul, kuid seda õnne mul enam polnud. Loomi ma enam ei näinud. Kindlasti lähen neid aga taas passima ka sel kevadel, lootuses neid ikka näha ja võib-olla tabada ka midagi uut. Pildistamine on sealjuures teisejärguline. Tugeva emotsiooni annab juba ainuüksi looma vaatlemine – et kuidas ta häirimatult omi mägraasju ajab.
Tänavuseks aastaks olete endale plaani võtnud ühe väga erilise kodumaise looma: lendorava. Kas olete lendoravat metsas juba kohanud?
Ei, lendoravat ma veel kohanud ei ole, selleks planeeritud aeg on veel ees. Täpsemalt siis maikuu lõpp ehk juuniks on asi selge.
Kuidas saada heaks loodusfotograafiks?
Ma võrdlen seda sellega, et kõigil on pastakas, ometi ei tee see veel kirjanikuks, paljudel on fotoaparaat, aga see ei tee veel fotograafiks. Olulisemgi kui hea tehnika – 300 mm teleobjektiiv on siiski metsas ülioluline abivahend! – on oskus näha ja sobivalt kadreerida. On inimesed, kes näevad asju, ja teised, kes ei oska neid näha. Iga hea pildi saamislugu on alati meeles. Vaatan ikka taevast, mis ilm teeb, ning kui juba on aimata, et võib tulla hea, äge valgus, siis lähen välja. Enne kui loomi pildistama asuda, tasub neid jälgida, tundma õppida, tuleb teha kindlaks ajad, kus ja millal nad liiguvad. Vahel aga tuleb tulla ka tühjalt tagasi. See on täiesti tavaline, et käin kaks päeva looduses ja ei tee ühtegi klõpsu.Teisalt tuleb aga osata keskenduda vaid ühele objektile. Eriti kevadel, kui loodus pakub nii palju, on oluline valida, kes tähelepanu alla võtta. Kui tahad tulemust, pead keskenduma ühele asjale. Pean valima, keda pildistan, keda mitte. Reegleid järgides pildistamine on kindla peale minek, aga reegleid rikkuv pilt üllatab. Piltnik õpib iga klõpsuga. Tuleb lihtsalt väga palju pildistada. Vaatate tehtud pilti, et näe, selle objekti oleks pidanud ka kaadrisse jätma – ja järgmisel korral juba arvestate sellega. Pildistada võib ka nutitelefoniga. Ka mobiiliga pildistaja areneb iga klõpsuga. Lindu või looma pildistades ei ole tähtis mitte objektiivi pikkus, vaid oskus ette mõelda. Näiteks on kasu linnu teekonna jälgimisest või tähelepanekust, kus pildistatav loom või lind armastab istuda.
Millises maailma paigas olete teinud oma kõige südamelähedasemad fotod?
Käin pildistamas ka mujal kui Eestis, kuid Eesti loodus on kõige südamelähedasem. Islandile tahaks võib-olla tagasi, Lapimaale või Venemaale Baikali äärde.
Kas olete rohkem jalgratta- või autoinimene?
Paraku autoinimene. Töö on lihtsalt selline – ma kannan endaga oma retkedel kaasas nii palju kraami, et see ei mahuks lihtsalt rattale ära. Raskeid statiive, ujuvvarju. Aga tasuta ühistransport on minu meelest hea idee. Kui oleksin tallinlane, siis sõidaks küll.
———————————————————————————
Paljassare on linnas loodusfotodeks parim paik
«Olen Paljassaare poolsaarel päris palju käinud ja saanud sealt selliseid maastikupilte, millest ei usukski, et need on pealinnas tehtud,» lausus Remo Savisaar.
Savisaare sõnul ei ole looduse pildistamiseks Eestis suurt vahet, kas elada linnas või maal. «Eesti on nii väike, et lühikese sõidu kaugusel pääsed metsa, rappa, mere või järve äärde,» märkis fotograaf. «Rääkimata linnas asuvatest rohealadest, parkidest, mis on sobiv koht alustavale looduspiltnikule. Sealsed loomad on inimestega rohkem harjunud ning see on esimesi samme loodusfotograafias tegevale huvilisele just õige koht, enne kui tõsiselt metsikute loomade jäädvustamisega algust teha. Võrdluseks võib tuua, et näiteks metsikus looduses elavast sinikael-pardist pildi tegemine on juba paras väljakutse. Linnas elav lind sööb aga lausa peost. Tallinnas on parim koht loodusfotode tegemiseks minu meelest Paljassaare poolsaar. Olen seal päris palju käinud ja saanud selliseid maastikupilte, millest ei usukski, et pealinnas tehtud. Suvel ei tohi küll päris Paljassaare tippu minna, seal on kaitseala. Väiketüllid on seal säärased linnud, kelle pesasid on väga raske märgata ja võib kergesti peale astuda.»
