Kosmeetikatootjad võivad loetleda pakendil esimesena kreemis tegelikult kõige vähem leiduvaid looduslikke koostisosasid, jättes mulje eriti looduslikust tootest.

Euroopa Liidu kosmeetikat puudutavates määrustes termin «looduskosmeetika» seni puudub. See tähendab, et kui kreem sisaldab kas või ühe protsendi mingit looduslikku, s.o mittesünteetilist komponenti, on lubatud seda juba nimetada looduslikuks, ehkki ülejäänud 99% vahendist võib olla naftast toodetud mineraalõli.

«Mõistet «looduslik» ei ole kosmeetikatoodete õigusaktide järgi üldse olemas ning seda eraldi ei reguleerita,» ütles tarbijakaitseameti avalike suhete osakonna juhataja Hanna Turetski. «Tegelikkuses võib aga öelda pigem seda, et sõna «looduslik» on lihtsalt üks reklaami ja müümise nipp.»

Looduslikkus tihti vaid mulje

Ka tuntud ämmaemand Ülle Liivamägi, kes on üalalnimetatud temaatikat põhjalikult uurinud, leidis, et sõna «looduslik» on üks kõige levinumaid nippe tarbija tüssamiseks.

Kosmeetikatoodete pakendil märgitakse kõik koostisained, mille sisaldus on suurem kui 1%, sisalduse kahanevas järjestuses, lähtudes koostis-ainete massist. Nii nõuab Euroopa Liit. «Neid komponente, mille osakaal tootes on alla 1%, võib aga nimetada ükskõik millises järjekorras,» nentis Liivamägi. «Ja siit algab suur «valge vale». Tänu sellele klauslile võivad tootjad tõsta parasjagu populaarsed taimsed komponendid, mida on tootes näiteks alla 0,01% või vähemgi, enne neid komponente, mida on 0,99%. Järjestus muutub ja tundub, et tegemist on väga loodusliku tootega. Eriti «hea» on see siis, kui neid alla 1% aineid on terve tosin. Niiviisi jääb taimne komponent sildil justkui keskpunkti, jättes visuaalselt mulje väga looduslikust ja kasulikust tootest.»

Naftakreem säilib kauem

Üks põhjus, miks kosmeetikatootjad eelistavad keemiat looduslikkusele, on looduslike komponentide kõrge hind. Samuti ei säili õige looduslik kreem nii kaua kui naftapõhised tooted. Näiteks looduslike kreemide ja losjoonide säilivusaeg ulatub ühest kuni mõne kuuni. Veevabades toodetes – palsamites, võides, õlibaasilistes seerumites, parfüümides, vanni -ja dušiõlides ning ka vedelseepides (erandina) – on toodete säilivusaeg mõned kuud kuni aasta, sõltuvalt loodusliku säilitusaine, toote ja pudeli tüübist, säilitamistingimustest, säilitusainete kombinatsioonist ja toote kasutamisest.

Selleks, et kreem siiski säiliks piisavalt kaua, on sellele lisatud nö looduslikke säilitajaid. Kõige paremad looduslikud säilitajad on kõik sellised õlid, mis sisaldavad suurel hulgal A- ja E-vitamiini. Lisaks aitavad kreemil säilida eeterlikud õlid ja mesilasvaha. Mõned looduslikud ained säiluvad ka ilma säilitusaineteta väga kaua, näiteks puhas jojobaõli koguni kaks-kolm aastat.

Taimsed säilitusained

Taimsed (herbal) ekstraktid on ühteaegu nii antioksüdandid kui ka säilitusained, paljud taimed lisaks antiseptiliste omadustega. Enamus taimseid ekstrakte on ekstrahheeritud alkoholiga, mis on ka efektiivne säilitusaine.

Õlides ja rasvades leidub looduslikku säilitusainet E-vitamiini tokoferooli. Jojobaõli ehk valge kuld ei rääsu ja seda õli kasutatakse paljudes toodetes teiste komponentide säilivusaja pikendamiseks.

Samal ajal püsivad sünteetiliste säilitusainetega tooted väga kaua ehk kaks-kolm aastat. Enne ökokosmeetika ostmist tuleb veenduda, et tooted on tehtud värskelt.

Toodete säilivusaega aitab pikendada pumbaga pudel, mis võimaldab väldida neisse bakterite sattumist. Samuti ei tasu hoida kosmeetikat vannitoas vm niiskes kohas. Looduslikele kreemidele ei sobi ka otsene päikesevalgus ja 25 kraadist kõrgem temperatuur. Avamata kreemide «eluiga» on enamasti kuni 12 kuud, avatud kreemide puhul kolm-neli kuud.

Kõige ohtlikumad säilitus-ained on parabeenid (alkyl parahydroxy benzoates – butyl/metyl/etyl/propyl/isobutyl paraben). Need põhjustavad allergiat, nahaärritust, võivad olla mürgised, kogunevad organismi. Parabeene sisaldavate kosmeetikatoodete igapäevasest kasutamisest tulenevaid tagajärgi pole veel piisavalt uuritud, kuid praeguseks on avastatud nende vähi teket soodustav toime.

Keemiakreem tekitas silmapõletiku

Ilublogija Stella K. Wadowsky

Mina usaldan ainult tõelist looduskosmeetikat, millel on sertifikaadid. Lapse puhul olen eriliselt ettevaatlik, tema tohib vaid teatud kindlaid tooteid kasutada. Kõlab nooblilt, aga tõepoolest, seitsmeaastasel tütrel ma küll keemiat huulepalsamina kasutada ei luba. Alles ma sain karmi ja valusa kogemuse, kui vahetasin silmaümbruse kreemi teise toote vastu. Ravisin kuu aega silmapõletikku. Arst soovitas ikkagi looduskosmeetika juurde tagasi pöörduda. Viimane hea kogemus on eestimaine Nurme seep. Meie kodumaistel tootjatel ei ole küll ühtki sertifikaati, sest selle hankimine on pikk ja kulukas protsess, aga neid tuleb lihtsalt usaldada.

Määrin nägu seesamiõliga

Koolitaja Aigi Vahing

Mul ei ole olnud huvi hoida ennast kursis kosmeetikatööstusega, et mis ained näiteks kreemis peituvad jne. Samas leian, et kreemi mõte on naha toitmine, nii olen valikud enda jaoks väga lihtsaks teinud. Kasutan näiteks näonahal rafineerimata seesamiõli. Nägu pesen geeliga, mis on samuti vaba kahjulikest ainetest ega ole ka ülemäära kallis. Kui saab valida, ei toida ma ka oma keha keemiaga, miks siis peaksin seda näole kandma.

Looduslik on ökomärgisega kaup

Kosmeetikavahendi tervislikkuses saab kindel olla, kui tootel on peal mingi kindel ökomärgis ja toode vastab selle nõuetele.

Saksamaal on ökosertifikaadiks BIDH, Itaalias ICEA ja AIAB, Prantsusmaal Cosmebio, Ecolabel jne. Iga maa sertifikaadi nõuded on mõnevõrra erinevad, kuid peamised nõuded alati samad. Koostisosad peavad olema taimset või mineraalset päritolu ja pärinema orgaanilisest kasvatusest või loodusest. Naftal põhinevad või sünteetilised koostisosad pole märgisega toodetes lubatud, nagu ka geneetiliselt muundatud koostisosad. Kosmeetikavahendi pakend peab olema korduvkasutatav või ümbertöödeldav ja võimalikult väike.

Loomkatsed pole looduskosmeetikale lubatud. Lõhnaained peavad olema taimset päritolu, näiteks essentsiõlid, vaik jms.

Erijuhtudel ja imeväikestes kogustes on lubatud teatud nimetustega sünteetilised koostisained, näiteks inimesele kahjutud ühendid, mida ei saa looduslikega asendada.