Sõjaeelse vabariigi ajal pidi lõbustuskoha omanik jälgima, et kliendid liiga purju ei jääks, sest muidu võis ta kohast ilma jääda.
Linn plaanib piirata vanalinnas lõbustusasutuste öist lahtiolekuaega, et vanalinna elanikele veidigi asu anda. Sarnased piirangud kehtisid Tallinnas ka enne sõda. Toona pidi lõbustuskoha pidaja jälgima, et klient liialt purju ei jääks. Muidu järgnesid süüdistused nii politseilt kui ka linnavõimudelt – tänavalt leitud purjakil inimeselt uuriti välja, kus ta end täis võttis, ja kõrtsipidajalt võidi vastav luba hoopis käest võtta.
Salakõrtsid Narva maanteel
Nagu tänapäeval, kippusid ka toona kesklinna lõbustuskohtade läheduses elavad inimesed mujale kolima, ning kaebasid lärmi ja hirmu üle, mida tänavatel ringituigerdavad kunded tekitasid. Just selleks pandigi kõrtsipidajad ise korda pidama, et leida tasakaal kohalike elanike ja kõrtside huvi vahel. 1930ndatel lühendati pidupaikade öist lahtiolekuaega kella kolmelt ühele öösel.
Karmist korrast kõrvalehiilimiseks rajasid kõrtsipidajad joomakohti kesklinnast eemale, lootuses niiviisi mitte väga silma jääda. Kõrtse tekkis Kalamajas, Koplis ja mujal agulites. Tuntud salakõrtside rajooniks peeti praeguse Narva mnt alguse rajooni nimega Kompasna, mis oli eriti populaarne meremeeste hulgas. Viimased käisid veel Uus-Sadama tänaval Meremeeste Liidus, mida rahvasuus kutsuti liidukõrtsiks. Kompasna näol oli tegemist Kalamaja-laadse puitasumiga, mis 1944. a märtsipommitamises suuremas osas hävines. Põhjakiht tavatses koguneda veel Liivalaia tänaval asunud söögimajja Turg.
Kombluspolitsei reidid lokaalidesse
Tõsisema obaduse andis illegaalsele salaviina- ja lõbuärile 1. detsembri mässukatse. Eriolukorrale toetudes sai kahtlased kohad pikema tseremoonitsemiseta kinni panna. Näiteks Vana-Kalamajas mittemidagiütleva nimetuse Möbleeritud toad Sakala varjus salaalkoholi ja kokaiiniga kaubitsenud abielupaar saadeti Tallinnast välja ühes kauplemise keeluga ka teistes suuremates linnades. Prostitutsioon ja salaviinaäri käisid toonastes kõrtsides käsikäes. Selleks, et anarhia maad ei võtaks, oli kohe pärast Vabadussõda moodustatud kombluspolitsei, mille agendid regulaarselt kõrtse väisasid ning salaviina ja registreerimata prostituute jahtisid.
Endised sõjamehed einelauas tanki
Kahe ilmasõja vahelise Eesti üks skandaalsem kõrtsmik oli Evald Palli, kes müüs salaviina ja vahendas prostituute. Ta lasi oma kõrtsis kakelda, nii et kliendid said raskemaid ja kergemaid haavu. Muidugi jõudsid need löömingud ka ajalehte. Ajakirjanduses avaldatud lugusid Evaldi patutegudest luges rahvas mõnuga.
Evaldi kõrts asus Tallinnas Kesk-Kalamaja 6 elumajast restoraniks ümber ehitatud majas. Algul kandis see nime DSL Klubi ehk Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liidu Klubi. Esialgu einelaud vireles ja sattus juba üsna pea seadusega pahuksisse. Evald Palli oli seal kõrtsmikuna alustades vaid 21-aastane. Märkimisväärne, et Demobiliseeritud Sõjaväelaste Liit koosnes Vabadussõja veteranidest, olles hilisema vabadussõjalaste liikumise eelkäijaks. Poliitika Evaldit ei huvitanud, küll aga tabas ta ära, et vabadussõjalaste tiiva all ei julge võimud talle väga «liiga teha». Evaldi tihedamatest sidemetest vapsidega teada ei ole.
1925. aastal lõpetas DSL oma tegevuse ja kohast sai viinamüügi õiguseta öömaja-söögimaja Eevald. See restoran pidi aga juba 1927. aasta varasügisel pillid kotti panema ja Evaldil tuli kolida Viljandisse. Saatjaskond Tallinna vaksalis olnud väga koloriitne, kurjad keeled rääkinud, et perroonil seisnud vähemalt pooled Tallinna lõbunaised. Evald aga ei lahkunud üksi, vaid võttis kaasa kõik kokad, ooberid jm personali. Ka restoranis lilli müüvad neiud, kelle kohta samuti räägiti, et nad osutavat teatud teenuseid. Tallinna volikogus nimetati Evaldi naispersonali sapiselt «elusaks inventariks».
Riigivanemgi käis külas
Viljandis kujundas energiline Evald peene lokaali nimega Grand Hotel. See olevat olnud isegi sobiv peatumispaik riigivanem Jaan Teemantile, kui too 1927. a laulupeo ajal Viljandit väisas. Peagi aga kordus sama mis Tallinnas – salaviin, prostitutsioon ja löömingud. Evaldil lasti Viljandis laamendada pea aasta, aga siis pandi ta «pood» taas kinni.
Jälle oli ärasaatjate kurb rongkäik perroonil, kui Evald oma kirju kaaskonnaga rongi astus. Seejärel võtnud mees sihikule Tartu, aga liikus siiski tagasi Tallinna.
Kasulik abielu vanema naisega
1930ndatel aga muundus Evald pool-gängsterilaadsest tegelasest vägagi korralikuks restoraniärimeks. Siit algas tema elu plussmärgiga pool. Ta oli abiellunud rahvakõrtsi Koppel pidaja Villem Kirise lese Marie Kirisega, kes oli temast 20 aastat vanem. Koppeli müügist saadud raha eest osteti Rataskaevu tänaval Tallinna kuusamaid restorane Du Nord. 1933. aastal hakkas Palli tooma Eestisse kuulsaid 40- ja 100-aastaseid prantsuse konjakeid Bisquit, Hennessy ja Martell. Restoraniärimehena pidas ta ise lugu korrast, mida varasema salakõrtsmiku elu jooksul nõnda põlastanud oli. Evald, nagu paljud teised restoraniomanikud, küüditati 14. juunil 1941, ta suri oktoobris 1942 Sverdlovski oblastis Tavda linnas.
