Rahapuudus, seejärel eelarve kärpimine ja lõpuks konflikt ehk kärpimisele jalus oleva professionaali asendamine parteile lojaal-se tegelasega. Nõnda võib kokku võtta viimasel ajal nii kultuuri- kui ka siseministeeriumi haldusalas toimuvaid juhivahetusi või -otsinguid. Kõike seda varjutatakse eufemismiga «vajalikud reformid», sest riigieelarve peab ju Brüsseli silmis hea välja paistma.

«Kõik see, mis toimus hiljuti Nukuteatris, mille juht ja nõukogu esimees suure käraga lahti lasti, on toimunud palju aastaid järjest juba varemgi, jälgides ühte kindlat, aastatega välja kujunenud mustrit,» lausus lastekirjanik Aidi Vallik.

Märkimisväärne, et Nukuteatri juhi Meelis Pai tagandamist esitatakse uudisena, kuigi selles pole enam ammu mingit uudist. Paljud kultuurijuhid on asetatud küsimuse ette, kas minna ülemustega konflikti või vaikselt alla anda ning asuda järjekordset geniaalset ja valitsuse poliitikutele meelepärast reformikava ellu viima. Kaotades seejuures aga alluvate lugupidamise. Sest raha kärbitakse alati alt, aga mitte kunagi ülalt.

Lojaalsuse süvendamine ja näidisprotsessid

Kultuurikriitiku ja ajaloolase Margus Kiisi arvates on Reformierakond järjepidevalt ja aastaid tegelenud «lojaalsuse süvendamisega endale alluvates institutsioonides». «Selleks on korraldatud kõikjal nende haldusalas väikesi protsesse ehk näidishukkamisi. See on mu enda sügavalt isiklik arvamus, aga Pai puhul leiti lihtsalt sobiv objekt näidisprotsessiks, et kui hakkate liiga palju lõugu laiutama, juhtub teiega sama. Asi ei ole seega nii palju rahas, kui just võimu teostamises, näitamises, mis juhtub, kui sa pole piisavalt lojaalne. Tartus on selliseid lugusid, nagu Paiga, juhtunud mitmeid kordi varemgi.»

«Juba mitu aastat tagasi oli märke, et asjad ei lähe kõige õigemas joones ning selline poliitika ja asjaajamine ainult nii saabki lõppeda. Aga ma rõhutan, et see on vaid mõnede vaatlejate seisukoht.» Nõnda kommenteeris kaadrimuudatusi ja Meelis Pai vabastamist uus Nukuteatri nõukogu juht Kalju Komissarov.

Universaalseid lauseid, mis ei sisalda konkreetseid süüdistusi ja kus toetutakse abstraktsetele «märkidele» ja anonüümsetele «vaatlejatele», kasutataksegi tavaliselt kultuuriasutustes juhtide väljavahetamiseks.

Jänesehaagid tagantvaates

Aidi Vallik on Nukuteatris toimunut jälginud suure tähelepanuga, sest tema tööalaks on samuti lapsed. Tema arvates leidis seesama, mis praegu Nukuteatris, 2007. a aset näiteks Vene teatris. Minister Laine Jänese ajal sai selgeks, et vaatamata optimismile läheb rahaga järjest kitsamaks. Eelarvekärbete tulemusena jõudis kultuurini varasema 3,5% asemel 2,6%.

2007. a lõpus puhkes Vene teatri rahaasjade ümber konflikt – üsna sarnane Nukuteatriga. Konflikti käigus lasti puhaste paberitega omal soovil töölt lahkuda Vene teatrile suured ehitusvõlad võtnud senisel direktoril ja kiirkonkursi korras võeti uue direktorina tööle Irina Ossinovskaja, Vene teatrifestivali ühe rahastaja Oleg Ossinovski raudteelase haridusega abikaasa.

Paari kuu pärast määrati saneerijaks kontserdikorraldaja Aivar Mäe, kes moodustas koos Ossinovskajaga tandemi. Patuoinaks tehti 2006. a Moskvast siia tööle kutsutud rahvusvahelise kuulsusega teatrimees Mihhail Tšumatšenko. 2008. a tema elamisluba enam ei pikendatud. Tulemused ei lasknud kaua oodata – külastatavus ja maine langes.

Vene teatri skandaali asjaosalised hoidsid rohkem madalat profiili. Muudel juhtudel jõudsid skandaalid ka avalikkuse ette.

Näiteks jõudis avalikkusse muuseumijuhtide initsiatiivgrupp, kes oma ettepanekuid ja seisukohti meediat pelgamata avalikkusega jagas. Või mõni teatrimees, või Maleliidu juht, või ERSO direktor Andres Siitan koos dirigent Neeme Järviga, ja teised. «Ministeeriumil oli kiire. Aasta eest Vene teatris ennast õigustanud skeemi rakendati jälle ja jälle,» märkis Vallik

Kui muidu juhist lahti ei saa, saadetakse kaela kultuuriministeeriumi audiitor, kes tuvastab mõne rikkumise (Pai – Nukuteater). Kui midagi ei leita, tulevad abiks süüdistused ahnuses (dirigent Järvi), kaadrivoolavuses (muuseumijuht Schmitte), liigses ambitsioonikuses (Olde Maleliidust või Külvet Anne noortekeskusest), või konfliktsuses (Hallas-Murula arhitektuurimuuseumist).

«Inimene, kes on konflikti läinud, ei saa sageli ka kohtusse pöörduda, kui ei ole mingeid väga põhjapanevaid süüdistusi,» rääkis Vallik. «Näiteks Mahtra muuseumis esitati süüdistus kaadri liigses voolavuses – samas kui seal oli 35 aasta jooksul vahetunud umbes seitse töötajat. Muuseumi eestvedajal oli lihtsam pensionile minna kui vaidlema hakata. Rea Raus Läänemaa muuseumist aga käis kultuuriministeeriumiga kohtus ja kaotas.»

Uued juhid kasu ei too

Anonüümsust palunud juhtimiskonsultant märkis, et juht tuleks lahti lasta, kui too on selgelt taotlenud omakasu. Muudel juhtudel, kui tegemist on ikkagi õppimisvõimeliste inimestega, tuleks püüda leida kompromisse ja võimalike vigade parandusi.

Paraku ei saa omakasu aga ühelegi ametist vabastatule ette heita. Valdavalt ei põhjustanud lahkumine ka mingit uut kvaliteeti. Näiteks kui Läänemaa muuseumi juht Ilon Wiklandi teoste avaldamise autoriõiguste segaduse pärast lahti lasti, pidanuks uus luud ju paremini pühkima. Tegelikult kritiseeris Wikland muuseumi alles hiljuti, jaanuaris 2013, kui kurtis, et temale pühendatud muuseumiosa võiks olla lastesõbralikum ja avatum.

Hiljuti kordus Vene teatri, Nukuteatri jt kultuuriasutuste stsenaarium Anne noortekeskuses Tartus. Selle juht Ahto Külvet lahkus reformierakondliku linnavalitsuse tõttu ametist. Seekord heideti ette liigset ambitsioonikust. «Linn lubas ehitada suure ja korraliku noortekeskuse, aga võttis siis üle ühe miljoni euro ehitusraha ära,» rääkis Külvet. «Valisin teadlikult vastandumise tee ja läks nagu läks – lahkusin poolte kokkuleppel.»

Noortekeskus ei kerki Tartusse ka 10 aastaga

Uut noortekeskust oli lubatud juba üle kümne aasta tagasi ja see on kajastunud ka erinevates linna koalitsioonilepetes. «See lõige, mis nüüd tehti, oli igal juhul väga järsk,» rääkis Külvet. «Tartus on praegu kaks noortekeskust ja mõlemad asuvad avariiohtlikus seisukorras. Olen linnavalitsuses töötades ise näinud piisavalt palju lojaalseid ametnikke. Tegelikult peaksid ametnikud ikka olema rahva teenistuses. Mina näiteks olin noorte teenistuses. Pressist käis juba varem läbi, et olen sisuliselt vallandatud. Pärast seda oli muidugi väga raske koostööd jätkata.»

Külveti sõnul võiks linnavalitsus siis ka otse öelda, et noored ei ole olulised. «Tartus tegutseb samas üle 20 noorteteatri,» märkis Külvet. «Uue maja omafinantseering – osa kaetakse Euroopa Liidu rahaga – olevat liiga kõrge olnud. Aga ilmselt on siis liiga palju sildu, mille ehitamine tuleb kinni maksta. Anne noortekeskus tegutseb praegu 1968. a ehitatud majas, endises lasteaias, mida pole kunagi korralikult remonditud. Nende uue maja lubaduste kestel on majas vahetunud neli direktorit ja kasvanud üles terve põlvkond noori. See ei ole pettumuse küsimus, miks ma lahkusin, seda maja on tegelikult ka vaja. Remont läheks siin kallimaks kui uue ehitamine. Torud lõhkevad, ventilatsioon ei tööta ja nii edasi ja nii edasi.»

Ka Kiis tõi näiteks mitmetes Tartu kunstikoolides, samuti Anne noortekeskuses juhtunu. «Näiteks kunstikooli direktor Tegova polnud oma väljendustes just kõige ülemustetruum,» ütles Kiis. «Külvet oli aga vaja lahti lasta, sest muidu demonstreerinuks ta «mõrasid rahva palavas armastuses linnavalitsuse vastu».»

Imekspandav, et näidis-poomised on nii levinud

Juhtimiskonsultant ja õppejõud Anto Liivat nentis kultuuriministeeriumi ja siseministeeriumi haldusalas toimunud juhtide vahetust kommenteerides, et tegevjuhtide aeg, mil nad suudavad ühel ametikohal tõhusalt töötada, on piiratud. Samas on tema sõnul hämmastav, miks nende väljavahetamisel näidispoomisi rakendatakse.

«Mitmed uuringud osundavad, et näiteks suurettevõtete puhul saab juhi n-ö parim enne reeglina läbi juba viie aastaga,» märkis Liivat. «Kui ametiaja alguses hoolitsevad juhid eelkõige heade suhete eest väljapool organisatsiooni, siis ajapikku hakkavad nad pöörama üha enam tähelepanu suhetele «maja sees» ning ununevad teiste huvigruppide vajadused. Siseministeeriumi ja kultuuriministeeriumi haldusalas toimunu ei ole aga võrreldav muus kui ebaprofessionaalsuses. Mind paneb imestama, et blatnoimentaliteedist kantud näidispoomised on kokkuleppimise asemel meie juhtimiskultuuris nii levinud.»

Asutused, kus valitsus on läbi viinud «suurpuhastuse»

Allpool on tähestikulises järjekorras loetelu Nukuteatri-tüüpi etendustest, mille käigus ühte ja sama mudelit kasutades on nn ebasobivad kultuuriasutuste juhid hammasrataste vahele jäetud.

Anne noortekeskus Tartus – Ahto Külvet

Arhitektuurimuuseum – Karin Hallas-Murula

Eesti Filmi Sihtasutus. Kannatanuteks osutus enamik tuntud filmitegijaid, kes rahajagamise juurest kõrvaldati

ERSO – Andres Siitan ja Neeme Järvi

Järva muuseum – Valev Väljaots

Läänemaa muuseum – Rea Raus

Mahtra muuseum – Tiia Schmitte

Maleliit – Hendrik Olde, kes jäi 2010. a siiski napilt ametisse

Tartu lastekunstikool – Enn Tegova

Tartu kõrgem kunstikool – Ants Juske. On väidetud, et ta kaotas ameti alkoholilõhnadega tööle ilmumise pärast, teised viitavad, et põhjus olnud siiski kuuletumatus

Ugala teater – Jaak Allik ja Peeter Tammearu

Vene teater – Mihhail Tšumatšenko

Võru muuseum – Siiri Toomik