"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Kui õige ignoreeriks Savisaart, täiega!? (0)
22. aprill 2013
Jaan Õmblus

Parempoolsed koos sotsidega pole seni välja käinud ühtegi head plaani, mida nad ise Tallinnas paremini teeksid.

Edgar Savisaare poliitiline kogemus ja teadmised võimaldavad tal võita nii poliitteoorias kui ka näidata supertulemusi oma ideede elluviimisel. Lähenevad kohalike omavalitsuste valimised ei anna aga enam konkurentidele võimalust Savisaare edu pealt vaadata. Nad peavad midagi ette võtma, sest vastasel juhul võidab Keskerakond sügisel liiga tugevalt. Tallinnasse nii või teisiti kellelgi peale Keskerakonna suurt asja ei ole, kuid ülekaalukasse kaotusseisu võivad keskpartei konkurendid sattuda ka igal pool mujal.

Keskerakonna konkurendid võiksid sügisesteks kohalikeks valimisteks põhjalikult läbi mõelda, mida annaks valdades ja linnades teha veel paremini, kui seda on Tallinna linnas seni tehtud. Tallinna edu mahategemine valijatele kuigi usaldusväärselt ei mõju, tulenevalt millest peaks vaatama, mida paremat suudetakse välja pakkuda. Samas on Tallinnas ette võetud positiivseid samme analüüsides raske midagi veelgi paremat ja kvalitatiivselt edukamat välja pakkuda.

Savisaart raske debattidel ületada

Seega on Savisaart sügisestel kohalikel valimistel väga raske debattidel ületada. Valijaid tõepoolest ei huvita, kui koalitsioonipoliitikud on oma energiat Eesti majanduse turgutamise asemel pannud sellele, et leida üles mõni tänavaauk ja selle kallal näägutada. Valijat ei huvita kuulda, kui halb on see, et saab tasuta sõita või et pealinn talle televisiooni vahendusel infot jagab. Valijat huvitab, mida teised võimalikud valitsejad pealinnas või siis mujal paremini teeksid. Sisuliste soovituste osas kohaliku elu parandamiseks ei ole parempoolsed koos sotsidega ega ka muud võimalikud uued ja vanad tulijad suutnud seni midagi sisulist välja pakkuda.

Kohalike omavalitsuste teoreetilises plaanis ei ole seega võimalik Savisaare vastu midagi sisulist välja panna. Kas on aga võimalik Tallinna linnapeale näidata praktikas midagi, mis paneb kõiki valijaid veenduma, et Savisaarele on olemas parem alternatiiv linna juhtimises ning saadaval on paremad meetodid nii Tallinna kui ka teiste omavalitsuste arendamiseks?

Praktilises plaanis on Eesti inimeste hinnang Tallinna linna juhtimisele ühene. Tallinnas on hea elada, Tallinna tullakse, isegi sellisel määral, et muu Eesti kipub tühjaks jääma.

Kui palju on selles, et inimesed jalgadega Tallinna kasuks hääletavad ja muu Eesti maha jätavad, süüdi parempoolne koalitsioon Toompeal ja kui palju teiste omavalitsuste juhid, on eraldi teema. Vaielda ei ole aga võimalik selle üle, et Tallinna juhtimine ja linnas rakendatud majandusmeetmed on toonud kaasa ülisuure edu. Elu pealinnas on elamisväärne ja Tallinnas on võimalik edu saavutada isegi vaatamata parempoolse koalitsiooni jõupingutustele meie majanduse allakäigule suunamisel.

Edu laiendamine mujale Eestisse

Ühesõnaga, ilma keerutamata tuleb siinkohal öelda, et Savisaart ei ole võimalik ületada ei teoreetilises ega ka praktilises plaanis. Samas ei saa konkurendid lihtsalt tühikäigul sahmida ja kõrvalt vaadata seda, kuidas lisaks Tallinnale võidavad kõigis omavalitsustes valimised Keskerakond ja keskparteiga ühele joonele astunud jõud, kelle peamiseks pakkumiseks valijatele on Tallinna edu laiendamine teistesse Eesti omavalitsustesse – Tallinna meetmete rakendamine ja samasuguse elukõlbuliku keskkonna loomine, nagu on pealinnas.

Keskerakondliku mõttesuuna konkurentide ainukeseks sisuliseks võimaluseks saabuvatel kohalikel valimistel on Savisaart lihtsalt ignoreerida. Teha nägu, nagu teda ja tema teadmisi, nagu ka tema poolt loodud pealinna edu, ei oleks lihtsalt olemas. Kui Savisaar ja tema poolt saavutatu ei ole valimistel arutelu all, siis ei pea ju ennast Savisaarega võrdlema ega pidevat alaväärsuskompleksi tundma. Kas pole tark plaan ja salakavalus?! No, eks parempoolsetel on anloogilisi plaane ennegi olnud ja miks mitte siis ka nüüd. Sellega lähevad heal meelel kaasa ka sotsid ja teised, kes kohalikel valimistel endale poliitjõuna sünniõigust, või uuestisünni õigust ootavad.

Kui Savisaar on mängust kustutatud ehk teda lihtsalt ignoreeritakse, siis saavad näiteks sotsid võistelda reformikatega, IRL saab maid jagada jääkeldri tegelastega, üks kohalik valimisliit saab lõputult jahuda teisega jne. Kellelgi ei ole midagi suurt ette näidata, vähemalt midagi Tallinna edu laadset, ja keegi ei pea ennast ülearu piinlikult ja saamatuna tundma. Samas on neil kõigil võimalik osutada üksteise tegemata jätmistele, vähemalt kõigi nende puhul, kes päris reaalselt mõni uus jõud ei ole.

Teoreetiliselt on kõik väga kena, kuid kuidas Savisaare ignoreerimine praktikasse viia? Esimeseks heaks sammuks selle saavutamiseks on ignoreerida Edgar Savisaare raamatut «Tõde Eestist». Tegemist on teosega, mis räägib Eesti pahupoolest nii mõndagi ja toob objektiivse analüüsi tulemusena välja Tallinna poliitika tulemuslikkuse. Raamat näitab, kuidas parempoolsus ja nende ümber lipitsevad sotsid on Eesti majanduspoliitiline häbiplekk ning millisel viisil on tegelikult võimalik Eesti tugevale vundamendile rajada.

Raamatu «Tõde Eestist» mahavaikimine on hea algus selleks, et proovida, kas õnnestub Savisaart ignoreerida, sest kui keskerakondlikule mõttesuunale soovitakse kohalikel valimistel konkurentsi pakkuda, siis tuleb sellest raamatust nii või teisiti kuidagi mööda saada. Sest muidu, kui valijad loeksid Savisaare tõeraamatut, siis oleks alternatiivsetel jõududel ikka väga palju peavalu selleks, et ennast kohalikel valimistel parematena näidata. Seega, kui õnnestub «Tõde Eestist» maha vaikida, siis võidab ju mitu sammu korraga – tõeraamatule ei pea vastanduma ja Savisaare mäekõrgune edu saab ka vähemalt osaliselt peidetud.

Täielik vaikus

Öeldakse, et praktika on tõe kriteeriumiks. Vaatame, kuidas Savisaare raamatu mahavaikimine õnnestunud on. Tuleb tõdeda, et päris hästi. Viimasel ajal ei kuule sellest raamatust enam midagi, olgugi et rääkida oleks palju. Raamatu esitluse järel jaanuarikuus ka räägiti sellest palju. Tõeraamatut võeti läbi lehekülje ja lause haaval ning kirjutamist ja rääkimist jätkus pea kõigil meediaväljaannetel. Käsitluste detailsust arvestades oleks pidanud saama nendega edasi minna veel paar aastat. Huvi raamatu vastu oli suur ja raamat suutis seda huvi ka toita, kuni ühtäkki saabus vaikus – täielik ja lõplik.

Mäekõrgune edu

Vahelduva eduga parempoolsete taktikepi all töötav peavoolumeedia oli justkui kokku leppinud, et nüüd ei tohi Savisaare raamatust enam sõnakestki kirjutada, olgugi et väga tahaks. See kokkulepe tundub olema püsiv ja raudkindel, sest mitme kuu jooksul ei ole seda murtud.

Mida sellest kõigest järeldada? Eelkõige seda, et Edgar Savisaare ja tema mõttekaaslaste edu kohalike omavalitsuste lähenedes on mäekõrgune. Sellele vastu astumiseks tehakse kõike mida vaja ja parimaks strateegiaks on Savisaare täielik ignoreerimine. Raamatu «Tõde Eestist» ümber meediaruumis toimunu tõestab üheselt, et ignoreerimise strateegiat on hakatud ellu viima ja senini päris edukalt. Kuid ikkagi, vaevalt see strateegia lõpuni püsima jääb – raamat räägib enda eest edasi ja tõde tuleb iga nädalaga üha rohkem päevavalgele.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.