Välisinvestorid, kes tahavad Eestist kasu lõigata, võiksid oma kasumist jätta vähemalt veerandi riigituludesse.

Tänavu möödub 25 aastat Eestile vabaduse toonud liikumise, Rahvarinde sünnist. Mõtlen tihti ka Balti ketist, kus seismine tõi hinge ühtsuse-, vabaduse- ja peremehetunde siin maal. Nüüd pole sellest ühtsusest enam midagi järel. Kahjuks on Eesti eesotsas kurjategijad, kes ei hooli enam teiste Eesti inimeste saatusest ja meie järeltulevast põlvest. Meie riigis valitseb vaesus, kuid lausliberaalne valitsus täidab vaid oma taskuid, muretseb rikaste äriringkondade hea käekäigu ja Brüsselile meeldimise pärast.

Välisinvestorid, kes tahavad Eestist kasu lõigata, võiksid oma kasumist jätta vähemalt veerandi riigituludesse. Praegu aga viivad välismaa pangad kogu Eestis teenitud kasumi siit välja, Eestile midagi jätmata. Pangad on teinud oma õiguste suurendamiseks valitsuses suurt lobitööd ning ilmselt andnud oma vabaduse eest valitsusparteidele ka igasuguseid rahalisi hüvesid. Keegi ei tea ka, milliseid hüvesid on näiteks Reformierakond ise andnud oma salapärastele investoritele. Niikaua aga, kuni valitsus rahapaja ääres tantsib, sureb Eesti rahvas välja. Paljud maakohad on juba praegu tühjad. Peagi jäävad Eestisse ainult pensionärid, kel pole võimalust kuhugi Euroopasse minna, ja president, sest kui ässadel on raha küllalt, lähevad nemadki oma teed. Parempoolne poliitika ei hooli lihtinimesest. Astmeline tulumaks on valitsusele kui mustusehunnik, salapärastele investoritele selline asi ju ei meeldiks. Ka rahva arvamust näiteks koolide sulgemise või kodukulude osas ei võta keegi kuulda.

Meie kodukulud on võrreldes palkadega ülimalt suured ning väikese sissetulekuga inimesed ei suuda endale pärast nende tasumist normaalselt toitu hankida. Aina enam peresid peab leppima aegunud toidu või supiköögiga. Tihti aga lähevad lapsed kooli tühja kõhuga. Millist õppeedukust ja sõbralikkust saame me nii lastelt nõuda? Pole ime, et põhikoolist väljalangemine ja koolivägivald on suur.

Niisiis ei taha valitsus tunnistada suure osa meie riigi vaesumist. Selle asemel püüab inimeste tuju üleval hoida sulepeast imetud heade majandustulemustega, mis peaks meid automaatselt Euroopa viie rikkama riigi hulka viima. Huvitav, kuidas teeb nälgiva lapse ja pensionäri kõhu täis teadmine, et meil on välisinvestoritele suurepärane ettevõtluskeskkond, lihtne maksusüsteem ja tasakaalus riigieelarve? Kui see kuidagi vaeseid inimesi aitab, siis peaks see ju ka välja paistma. Sotsiaalsete olude tõttu oleme hoopis ilmselt viie viimase riigi hulgas.

Miks toetab meie valitsus maksumaksja raha eest riike, kes on Eestist majanduslikult paremas seisus kui meie? Kas need suured riigid tulevad hädas ka Eestile appi? Vaevalt küll!

Eesti peaks investeerima esialgu ikka iseendasse ja
siis teistele appi minema. Kui Eesti oma mädanevaid haavu ei puhasta, küll siis meid varsti Euroopa küljest amputeeritakse!