"“Maksuküüru kaotamine ja rikastele raha juurde andmine tähendab, et veel rohkem asju jääb riigis tegemata."

Heido Vitsur, majandusteadlane
Valitsus hoiab taastuva elektri hinnad laes, mõistes rohelise energia all vaid tuuleparke (0)
09. august 2013
Kui Nõukogude võimu ajal nägi põllumajandusdoktor Leo Saluste vaeva, et tõestada Saksamaa kogemuste kasutamise vajadust, siis praegu on ta Eestis põrkunud seoses biogaasi tootmisega samasuguse mõistmatusega.

«Ahnuse nimel on koalitsioon käitunud kui äsja kesapõllule lahti lastud veisekari ning energiajulgeoleku ja puhtama elukvaliteedi mõiste on taandatud vaid formaalsuseks,» resümeeris Olav Kivirand Lilleküla seltsist.

«Esimesena pääsesid rohelise energia tootjatena löögile need, kes asusid poliitikutele lähemal,» põhjendas majandusdoktor Väino Rajangu, miks Eesti valitsus mõistab taastuvenergia all peamiselt vaid tuulikuparkide rajamist.

Kuigi rohelise energia turg on broneeritud või «lukku löödud» tuulikuparkide omanike jaoks, moodustab taastuvenergiast toodetud elekter üldisest eratarbimisest väga tagasihoidliku osa ehk umbes protsendi.

Tuulepargid kui lobby-grupi hetkekasu

See omakorda tähendab, et vajadus roheenergia järele on karjuv, sest tegelikult on roheenergia ka märksa odavam kui praegune põlevkivienergia. Kuna aga selle tootjaid juurde ei tule, hind ei alane. «Niisuguse ebaloogilise olukorra põhjenduseks ei oska muud arvata, kui et see on elektrimajanduse firmade hea lobitöö tulemus, võimalik, et koos erakondade varjatud rahastamisega,» nentis Rajangu.

Valitsev koalitsioon toetab tuuleparke niivõrd jõuliselt, et lämmatas protestihääled ka enda siseringis. Nii ei toetanud valitsus sel suvel IRL-i poliitiku Tõnis Paltsi mõtet keelata Eesti saartel püstitada elektrituulikuid, mis on maapinnast kõrgemad kui 30 meetrit või mille võimsus on üle 20 kilovati.

Valitsus lähtus oma otsuses keskkonnaministeeriumi seisukohast, mille järgi ei ole praegu seadusemuudatuseks piisavalt looduskaitselisi argumente. Nõnda ei leidnud toetust ka Paltsi selgitus, et «me ei tohi ohverdada oma meresaarte unikaalset loodust väikese huvi- ja lobbygrupi hetkekasu nimel.»

Sama moodi tegi eelnõu maha Paltsi kodupartei IRL-i hallatav majandusministeerium. Ettekäändeks toodi, et Paltsi muudatused läheksid vastuollu planeerimisseadusega, mis lubavat justkui kõigil vabalt planeeringuid algatada.

Kõige taga välismaa ärimehed

Kui tuuleenergia assotsiatsiooni kodulehekülge vaadata, pole imestada, et tuulikute-vastases võitluses jäi kaotajaks isegi mõjukaks peetav ärimees Palts. Eksib, kes arvab, et Eesti tuulikufirmasid esindavad energeetikud. Valdavalt seisavad nende eet hoopis kas välismaiste energiaettevõtete kohalikud kupjad või siis mainekad advokaadibürood, näiteks Glikman & Partnerid.

Kui 2010. aastal kerkis võimuringkondades küsimus, kas mitte tuuleenergiale määratavaid toetusi vähendada, protesteeris selle vastu tol ajal advokaadileiba söönud ja ühtlasi tuuleenergia assotsiatsiooni juhatuse liikmena tegutsenud reformierakondlane Kaja Kallas. «Taastuvenergia toetus peab juba tegutsevatele jaamadele kehtima 12 aastat,» teatas Kallas Postimehes ilmunud artiklis.

Tõsi, hiljem toetusi siiski kärbiti. Kuid nagu näitas juhtum Tõnis Paltsiga, kaitstakse praegust rindejoont viimse võimaluseni.

«Tuuleenergia potentsiaal Eestis on küll suur, aga hind tuleb röögatult kallis,» kommenteeris akadeemik Anto Raukas. «Valitsuse otsus vähendada toetust tuuleenergiale 93 eurole megavati kohta ning taastada 600-gigavatise aastase toetuse piirang tekitas arendajate raevukaid vihapurskeid.»

Ebakorrapärane tootlus

Tuuleenergia suurim miinus akadeemiku sõnul on energia tootmise ebakorrapärasus. 2000-megavatise koguvõimsusega tuulikute töö stabiliseerimiseks oleks Raukase hinnangul vaja 1200-megavatise võimsusega pumpelektrijaama, mis võimaldaks siis tuulikutest stabiilselt toota 600-megavatise võimsusega elektrit.

Energeetikaga seotud teemasid pikalt uurinud juristi Mati Makkari kinnitusel peamegi selle nn näpuvea tarbijatena võrgutasude kaudu kinni maksma. Ilmselt tuuletute päevade puudujäägi nn stabiliseerimiseks rajataksegi Kiisa avariielektrijaama.

Raukasele ja Makkarile sekundeeris MTÜ-s Lilleküla Selts energeetikaprobleeme uurinud Olav Kivirand. Tema kinnitusel on keskkonnaministeeriumi haldusalas asuva keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu toimuv rahastus suunatud vaid nn tuulepropelleritega tegelevatele isikutele. «Kogu raha paigutati juba eos valesti, pärssides sedasi regionaalpoliitikat,» selgitas Kivirand, kelle arvates pidanuks tuulikute poputamise asemel totama hoopis kogukondlikke biogaasijaamu. «Euroopa Liidu taastuvenergia ehk rohelise energia suunised ei näinud ette nii suurt raha paigutamist tuulegeneraatorite kasuks, vaid pooldas hajutatud tootmist kas või läga baasil töötavate biogaasijaamade kaudu,» rääkis Kivirand.

Toetusraha vaid kitsale huvigrupile

Eestis valitseb aga olukord, kus nii põllumajandus- kui keskkonnaministri määrustega on toetuste andmine biogaasijaamadele pärsitud. Toetus tuleks tagasi maksta juhul, kui lägapõhine biogaasijaam peaks hakkama müüma elektrit peale oma majapidamise veel ka võrku. Kiviranna kinnitusel ei jagatud taastuvenergia toetusraha mitte loogika või perspektiivikuse, vaid arvatavasti teatud huvigruppide eelistuste alusel.

«Lihtsalt Eesti haldus ministeeriumide tasemel ei kanna välja loogilisi lahendusi, mis asendatakse poliitiliste lahendustega,» nentis Kivirand. «Euroopa Liit ei ole taastuvenergia direktiivis ette näinud sellist skeemi roheelektri tootmiseks nagu on Eestis, kus peale tagastamatu toetuse tuleb tarbijal ka veel elektrituruseaduse § 59 kohaselt dotatsiooni juurde maksta.»

Jutt on niisiis nn taastuvenergia tasust, mida on kõik elektritarbijad Eestis kohustatud oma igakuiste elektriarvetega tasuma.

Seega on Eestis elektriturul väljakujunenud omapärane suletud süsteem, mis moodustab sisuliselt ühtse energiamonopoli. Selles domineerivad Eesti Energia ja nn tuulikumehed. Mõlemad on üksteisele kasulikud: Eesti Energia saab plusspunkte «rohelisest koostööst» tuulikuparkidega. Tuulikupargid aga kujundavad PR-büroode kaudu avalikkuse arvamust enda ärist kui äriliselt väga kahjulikust, aga loodusele kasulikust. Seepärast peab rahvas oma elektriarvetel leppima ka taastuvenergia tasuga, mille abil tuulikumehi nö kinni makstakse. «Tegelikult ongi Põhjamaade ja nüüd ka meie turupiirkonna elektriturul taastuvallikatest toodetud elekter odavam kui fossiilkütustest toodetud elekter,» kommenteeris tuntud keskkonnaekspert Valdur Lahtvee. «Riigi ehk majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi «tarkpeade» ja majandusministri äraspidi loogika järgi on taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia hind Eestis meelega viidud kalliks, et säilitada põlevkivist energiatootjate monopoolne ja eelisseisund elektriturul.»

Eestisse 50 biogaasijaama

Mehest, kes teab lahendusi, ei taheta võimukoridorides näha ega kuulda. Põllumajandusdoktor Leo Saluste koostatud kavandi kohaselt – võttes aluseks töötavate sea-ja loomafarmide andmed – oleks vaja Eestis rajada ainult 50 lägal töötavat biogaasijaama, et katta oluline osa elektrivajadusest.

Saluste on Eesti üks legendaarsemaid põllumajandusteadlasi. Ta suutis luua juba nõukogude ajal kontakte Saksamaa kolleegidega. Toona loomasöötade uurimise alal.

Kui Eestis keelduti teda kui rahvavaenlase poega isegi Nõukogude Liidule sõbralikule Ida-Saksamaale lubamast, kaebas ta toonasesse riigi peaprokuratuuri ja saavutas nii oma tahtmise kui oma isa rehabiliteerimise. Pikapeale jäi isegi nõukogude võim uskuma, et oma uuringutega toob ta ikkagi rahvale kasu, mitte kahju.

«Minu praegune olukord on igal juhul 10 korda koomilisem kui tookord,» nentis Saluste, kelle arvukaid pöördumisi bioenergeetika arendamise vallas erinevates ministeeriumikoridorides kangekaelselt kalevi alla lükatakse. Tavaliselt on teda üks ametnik saatnud teise juurde, teine kolmanda juurde, ja nii lõputult.

Raha välismaale

«Minu artiklites pole seksi, verd ega kaklust,» põhjendas Rakvere lähedal Vinnis elav Saluste mõru irooniaga, miks pole tal õnnestunud oma teadmisi ka avalikkuseni tuua, sest ajalehed teda ei avalda.

Kunagi Saksa kolleegidega loodud teaduskontaktid ja 10 aastat biogaasi uurimist on viinud selleni, et poleks mingi probleem Saluste aukartustäratava teadmistepagasi abil biogaasi jaamu püsti panna. Saksamaal on sellised jaamad juba ammu levinud.

Eestis tegutseb selline näiteks Aravetel ning see läks maksma 8 miljonit eurot. See müüb elektrit ka võrku. Rahastamismudel seda võimaldab ja riik ei saa seekord tuulikute «konkurenti» keelata, sest toetusi, mida tagasi nõuda, mängus pole. Kuid nagu öeldakse, üks pääsuke veel kevadet ei too.

Seega nõuaks kogu Eestit katva biogaasijaamade võrgustiku loomine umbes 400 miljonit eurot, mis selle asemel on eelistatud «investeerida» erinevatesse küsitava väärtusega projektidesse kaugetes riikides.

Kas uus «suhkrutrahv»?

Ka Saluste kodukohas Vinnis toodetakse biogaasi – majade kütmiseks, kuid elektrit sealt ei saa. «Põhimõte on väga lihtne: raha jäägu võimalikult palju külasse ja elekter olgu võimalikult odavam,» selgitas Saluste biogaasijaamade elektritootmise põhimõtet.

Tema kinnitusel on lägast toodetav biogaas – erinevalt tuulest – ka stabiilne energiaallikas, mille loomine eeldaks kokkuleppeid energia tooraine tootjatega ehk põllumeeste ja loomakasvatajatega.

Seega oleks ääretult oluline ka biogaasi regionaalpoliitiline tähtsus. Lisaks odavamale elektrile annaks see kogukondadele põllumajanduse kaudu lisatööd ja -leiba.

«Ahnuse nimel on koalitsioon käitunud kui äsja kesapõllule lahti lastud veisekari ning energiajulgeoleku ja puhtama elukvaliteedi mõiste on taandatud vaid formaalsuseks,» resümeeris Olav Kivirand Lilleküla seltsist. Tema sõnul on tuuleenergiaga seotud kuluaaripoliitika kuhjanud ka valitsuse kohale musti pilvi.

«Euroopa Liit ei ole taastuvenergia direktiivis ette näinud sellist skeemi roheelektri tootmiseks nagu on Eestis, kus peale tagastamatu toetuse tuleb tarbijal ka elektrituruseaduse § 59 kohaselt juurde maksta dotatsiooni,» selgitas Kivirand. «Selles osas on Euroopa Komisjon kaevanud Eesti Vabariigi Euroopa Liidu kohtusse – muuhulgas riigiabi andmisest mitteteatamise, aga ka toetuste skeemi kohta vastava riigiabi-alase loa puudumise kohta. Paraku miski ei välista, et sellise juhtimise tulemusena peab Eesti maksumaksja tasuma veel ka nn suhkrutrahvi.»

Kuidas ma Rohelise Energia paketti valides olen kindel, et tarbin vaid rohelist elektrit?

Eesti Energia pressiesindaja Eliis Vennik:

«Elekter juhtmetes on ikka ühesugune, olgu ta toodetud Eestis või mujal, põlevkivist või tuuleenergiast. Eesti Energia toodab elektrienergiat Eestis. Kuna oleme Eesti suurim elektritootja, tuleb meil avatud turu reeglite järgi müüa kogu toodetud elekter börsile. Elektrimüüjana tuleb meil seega kogu klientidele müüdava elektri hind samuti börsilt.

Kui müüme kliendile teatud koguse rohelist energiat, siis peame ka avatud elektriturul tagama, et oleme vähemalt samas mahus ise rohelist elektrit tootnud. Kui meie enda rohelise elektri tootmisest ei piisa rohelise energia müügiks, siis ostame turult taastuva energia sertifikaate, mis tagavad, et antud kogus taastuvat elektrit on toodetud mõne teise tootja poolt.»
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.