«Teatud mõttes on televisioon nagu üks suur lava, ja mina olen tahtnud eluaeg laval olla!» rääkis Tallinna Televisiooni staar Kristiina Võsu.
Endine Kroonika ajakirjanik Kristiina Võsu on nüüd Tallinna Televisiooni uudistereporter ja saate «Kas tohib?» juht. Võsu tunnistas, et ta võitles ja ponnistas kolm kuud selle nimel, et saada ihaldatud töökoht televisioonis.
Miks otsustasite Kroonikast Tallinna Televisooni tööle tulla?
Televisioon on mind alati tõmmanud, teles saab lihtsalt rohkem pilti näidata kui paberväljaandes. Mu sõbranna oli kuulnud, et hakatakse Tallinna telekanalit looma, ja ütles mulle: «Krissu, helista kohe, nüüd on sinu tund!» Ma helistasin loomulikult kohe, aga tööle kohe ei saanud. Siis oli pealik Jüri Raudsepp. Küll ta ikka vingerdas kõrvale meie kokkusaamisest, öeldes, et ei tea, ootame selle eelarve ära, ja tõi muid põhjuseid. Ma käisin kogu aeg peale, saatsin meile ja helistasin peaaegu iga päev talle.
Kolm kuud käis see kassi-hiire mäng, enne kui ta kutsus jutule. Kui lõpuks kohtusime, klappis kõik kohe, ja nüüd ma töötan siin juba neli aastat. Kui uus hooaeg tuli, pakkusin välja saate «Kas tohib?». Kuna tegin samalaadset asja juba Kroonika Kodu-eris, läks kõik väga lihtsalt. Käin tuntud inimestel külas. Seni on saade olnud eetris kord kuus, aga veebruarikuust igal reedel.
Mulle see formaat meeldib. Meeldib inimeste uksele koputada ja avastada põnevaid asju. Mõne juures saab isegi kappi ja külmkappi piiluda. Koos oleme ka süüa teinud.
Ajakirjandus on ikka ajakirjandus, ega seal tegelikult väga palju vahet polegi, kui et kirjutavas pressis tuleb kirjutada uudised ja lood üles, aga Tallinna TV-s saad seda, mida päeva jooksul teed ehk oma töö vilju näha juba samal õhtul kell kaheksa.
Isegi mu intervjueeritavad on samad. Nad on olnud varem Kroonika «patsiendid» ja kui ma Tallinna TV-s neist lugu tahan teha, on praktiliselt kohe nõusse jäänud. Tallinna TV-sse suhtutakse minu tutvusringkonnas hästi. Selge see, et leidub neid, kellele ei istu, aga ma ei pea nendega kokku puutuma.
Mis on Tallinna TV trumbid?
Mugavus kindlasti. Otse ja tagantjärele saab netist kõiki uudiseid ja saateid vaadata. Tallinna TV pluss on ka see, et üle nelja aasta on see kanal vastu pidanud, ja usun, et kestab veel. Meie uudised kajastavad ainsana operatiivselt Tallinnas toimuvat, nii põhjalikult ei tee seda ükski teine kanal.
Mis on Tallinna elus head ja huvitavat?
Mulle meeldib Tallinnas elada. Sel aastal saab juba kümme aastat, kui ma siin olen, ja olgem ausad, siin on rohkem võimalusi pidevalt edasi areneda kui kusagil mujal Eestis. Tallinn pakub kõige rohkem nii lastele kui ka täiskasvanutele. Kindlasti on Tallinn kultuurilises mõttes ületamatu. Kui mul on soov minna teatrisse või kontserdile, saan seda kohe teha. Samuti on siin rohkem trennivõimalusi nii lastele kui ka endale.
Millised on teie lemmikpaigad Tallinnas?
Trennis ma ei käi, aga meeldib teha kiirkõndi ja mul on üks seitsmekilomeetrine ring, kus käin. Elan ise Ülemiste kandis ning kõnnin sealt Kadriorgu ja tagasi.
Kas olete autoinimene või kasutate ka ühistransporti?
Roheline kaart mulle väga meeldib, seda on lahe piiksutada. Kasutan ikka ühistransporti. Minu maja juurest läheb buss, mis peatub Solarise ees, ma ei näe mõtet autoga käia. 15 minutiga olen kohal ja bussid käivad väikeste vahedega. Selles suhtes on ka Tallinnas hea elada, et transport on nii mugav ja tasuta.
Milline on Tallinna TV sisekliima, millised suhted kolleegidega?
Üldiselt on mul kõigiga hea läbisaamine, mõnega ehk natuke parem.
Millised on teie muud hobid peale teletöö?
Peale telehobi meeldib mulle reisida ja koristada. Ma olen arvatavasti puhtusehull number üks. Ärkan hommikul üles ega joo enne kohvigi, kui ei ole tolmu pühkinud. Kraanikausisegistil ei tohi ka veepritsmeid peal olla Kõik peab läikima ja kord peab majas olema.
Kas ka poliitikas tuleks suurpuhastus teha?
Minu poliitikahuvi on piirdunud seni vaid lehe lugemisega hommikukohvi kõrvale. Aga jah, viimasel ajal olen suurema huviga jälginud Ukrainas toimuvat. Mu tädi elab seal, aeg-ajalt ikka helistame talle ja uurime, kuidas tal läheb. Tundub, et hetkel on rahulik.
Kuna ma olen ise ema, siis lähevad mulle ka laste teemad korda. 19-eurone lastetoetus on aktuaalne teema. See on üsna mõttetu toetus, millega laps saab heal juhul paar korda kinos käia. Aga ega teda üksi seansile ei lasta. Jalgpallitrenn näiteks maksab 30 euro kanti.
Nii väikese lastetoetuse võiks suunata hoopis lasteaiatöötajatele. Õpetaja abi saab miinimumpalka või pisut enam, see on nagu missioonitundest tööl käimine.
Kes on olnud hea ja kes halb intervjueeritav?
Linnapea Edgar Savisaar ja Arvo Sarapuu on head intervjueeritavad. Nad on targad, intelligentsed, head poliitikud. Öelgu teised mida tahes, nii see on. Ei ole teemat, mida nad ei valda. Võiksime rääkida muusikast, klaverimängust poliitikani välja.
Kui ma nendega esimest korda intervjuud tegin, siis kartsin, lausa värisesin, aga kuna nad ise on nii rahulikud ja mõjuvad rahustavalt, läks see kartus sekundi pealt üle.
Halvad intervjueeritavad on tavaliselt näitlejad. Kuigi võiks arvata, et naljamehed on tohutult toredad intervjueeritavad, ei vasta see tõele, vabal päeval nad nalja ei tee. See oli mulle väike pettumus. Mulle endale meeldib nalja teha ja oma sõpru üllatada.
Milline on olnud teie meeldejäävaim üllatus sõpradele?
Pidasin oma sünnipäeva Vana Villemi pubis ja kutsusin kõik sõbrad kokku. Lauas jäi üks koht tühjaks. Kõigil tekkis muidugi uudishimu, et kes see küll sinna kohale tuleb. Ma ütlesin siis sõpradele, et varsti saabub Jüri Homenja, kes teeb ühe loo. Kõik jäid uskuma. Aga kui sisse astus Edgar Savisaar, roosikimp käes, oli sõprade üllatus suur. Kõik olid loomulikult positiivselt üllatunud. Üks sõbranna sai aga kerge šoki, läks õue end värskendama, helistas emale ning ütles: «Ema, Krissu ei ole normaalne, kujutad ette, ta kutsus Edgar Savisaare oma sünnipäevale!»
Linnapea on tegelikult väga heaks eeskujuks. Ma mõtlen, kust ta küll selle aja võtab. Et rahvaga kohtuda, et inimesi ära kuulata, kõigi muredega tegeleda…
Kas teinekord on teletöös ka midagi piinlikku juhtunud?
Kord oli vastuvõtt raekojas ja ma pidin tegema intervjuu Jaan Tootsiga, aga mul oli ta nimi korraga peast pühitud. Kuidas sa pöördud inimese poole? Lõpuks tuli perekonnanimi õnneks meelde ja sain tema poole pöörduda: Tere, härra Toots.
Piinlik on ka see, et meil tööl visatakse nalja, et kui on vaja võõrkeeles intervjuusid teha, siis Kristiina teeb. Ma oskan tegelikult ainult saksa keelt. Alati mõtlen, et ma nii tahan seda intervjuud teha. Kord oligi vaja teha soomekeelne intervjuu Helsingi linnapeaga, lasin küsimused tõlkida, õppisin need paari tunniga pähe ja siis jäi üle ainult viisakalt noogutada. Julgus tuli sellest, et soov oli nii suur. Nüüd kui Uganda televisioon külas käis, visatigi nalja, et las Kristiina läheb intervjuud andma, tal keeled suus.
Keda te sooviksite veel intervjueerida?
Lemmikutega olen enamjaolt intervjuud ära teinud. Kuid ma sooviksin teha saadet Allar Levandiga. Väiksest saadik olen tema suur fänn olnud, ajalehtedest korjasin kokku temast rääkivad väljalõiked.
Üldiselt mulle meeldib mu töö nii väga, et tõusen hommikul üles ja tean enam-vähem, mis mul teha on. Mul läheb tuju kohe rõõmsaks, kui tööle saan minna. Kõik kolleegid võivad kinnitada, et tulengi tööle, naer näol ja silm särab.
Tööd võtan ma koju ka kaasa. Mehega arutame ja analüüsime minu lugusid. Tema on aus kriitik. Ta ütleb kõige ausamalt, mis jäi vajaka ja mida oleks võinud teha teisiti.
Tööst on palju räägitud, aga milline on tavaliselt teie puhkus?
Mulle sobib nii, et mees viib mind kaks korda kuus tantsule ja aastas korra saab ära käia soojal maal. Reisidel käin ma tavaliselt sõbrannadega, meie reisiseltskonna nimi on maffia. Meil on oma maffiapealik Mamma Maffia, kes vastutab korra eest ja paneb asja paika selles suhtes, kellega võib suhelda, ta ei lase kohalikel meestel blondidele ligi tikkuda.
————————————————————-
Võsu lastel filmitegelaste nimed
Võsu laste nimed on võetud filmidest «Arabella, mereröövli tütar» ja «Nukitsamees».
Kristiinal on kaks last – tütar Arabella (15) ja poeg Nuki (5) –, mõlema nimed on inspireeritud Eesti filmikunstist. Kuigi mõlemad on läbi ja lõhki eestlased, käib poeg vene lasteaias, ja ema on sellega väga rahul.
«Vene lasteaias on kord majas, mul on hea meel, et mees mu nõusse sai,» ütleb Kristiina. «Nüüd olen nii rahul, sest poeg valdab juba kaht keelt ja õpetab mullegi vene keelt. Mama oli tema esimene võõrsõna. Laps on samuti väga rahul, sest suhtumine on lasteaias väga tore, teda võetakse iga päev vastu kui kuningat. Kasvatajad on äärmiselt viisakad ja toredad. Poeg läheb eestikeelsesse kooli, aga me püüame säilitada ta venekeelseid sõpru. Sellest on elus nii palju kasu, kui keeled suus ja sul on eri rahvusest sõpru.»
