Spordile pühendumise asemel lööb Eesti suurvõistluste ajal kaasa lääneriikide propagandasõjas, et pista sääsena Venemaad.
Möödunud olümpiamängudele tagasi vaadates ütleks, et mitte sport ei tungi poliitikasse, vaid poliitikud vägistavad pidevalt sporti. Veel kurvem on, et suurem osa meediast ei tunne ennast üldse vabana, vaid kahjuks on väga mõjutatud poliitikute poolt. Kõigil on ju teada, et kui vanal ajal peeti olümpiamänge, peatati sõjad. Praegu aga planeeritakse sõja algus just olümpiamängude alguse peale. Näiteks Pekingi olümpiamängude avapäeval algas Gruusia-Vene sõda. Meile teatati, et Venemaa on kallale tunginud Gruusiale. Seda, et tolleaegne Gruusia president ründas oma riigi kodanikke ja sellest sai alguse sõda, mida Venemaa kasutas Gruusiasse tungimiseks, saime me teada hiljem. Gruusias oli käimas tolleaegse presidendi ja tema toetajaskonna ning ehk mõnede suurriikide poolt väga hästi korraldatud infosõda. See sündmus pani suure pitseri Pekingis toimuvatele olümpiamängudele. Suvemängude nautimise ja meie sportlastele kaasa elamise asemel kuulasin pidevalt informatsiooni sõjast ja tundsin kaasa inimestele, kes elasid sõjakoldes.
Praegu teame, et grusiinid ei valinud enam Saakašvilit oma presidendiks. Meie poliitikud, kes kiitsid Saakašvilit taevani, on oma suukesed tema koha peal täiesti kinni pannud. Tol ajal oli vaja rünnata meie naabrit Venemaad ja loomulikult ka Hiinat, kes korraldas Pekingi olümpiamänge üsna heal tasemel. Miks ei rünnata rahvusvahelist olümpiakomiteed, kes delegeeris olümpiamängude läbiviimise 2008. aastal Hiinale ja nüüd taliolümpia Venemaale?
Labane kampaania
Tänavusi taliolümpiamänge Venemaal kasutati ära Putini-vastase kampaaniana. Kogu aeg tuli infot, et kõik on nii halb ja see on Putini avantüür. Vaatasin olümpiamängude teemalist filmi ja mul oli tõepoolest kahju inimestest, kes elasid oma majades üle 50 aasta ja jäid ilma oma kodudest. Millegipärast aga ei öeldud seal, et inimesed, kes kodudest ilma jäid, said ka suure kompensatsiooni. See pole vaid Venemaa, vaid ka teiste riikide probleem, kus olümpiamängud toimuvad. Kui meenutada kas või Londoni olümpiamänge, siis hulk inimesi kannatas nende all. Või kui rääkida meie tulevasest Rail Balticu ehituses, tekib taas probleem, et paljud inimesed, kes jäävad tulevasele raudteele ette, on sunnitud oma elukohta muutma. Ühes telesaates Sotšist näidati, et olümpiaküla lähedal on surnuaed. Seda fakti käsitleti ka sarkastiliselt. Kas siis oleks olnud parem, kui see surnuaed oleks täielikult likvideeritud? Minu arusaama järgi tehti küll õigesti, et surnuaed jäi ikka surnuaiaks.
Või see tants, mis käis Andrus Ansipi sõidu ümber Sotši. Tuntud ajakirjanik, kes arvatavasti tahab minna poliitikasse ja tahab olla pildil, alustas aktsiooni allkirjade kogumise näol. Ma ei ole üldse Ansipi fänn, kuid avaldan talle tunnustust, et vaatamata mõnede inimeste negatiivsele suhtumisele sõitis ta olümpiamängudele, et toetada omasid ja nautida mänge. Teda kutsus ju külla mitte Venemaa, vaid rahvusvaheline olümpiakomitee. Väga kahju, et olümpiamängude ümber käib selline poliitiline vaht ja sportlaste tegevus jääb tahaplaanile.
Saksalik pedantsus
Olen arvamusel, et sport peab jääma spordiks. Iga riigi poliitikutel peaks jätkuma nii palju mõistust, et mitte kasutada suurt spordipidu ära oma poliitiliste ambitsioonide rahuldamiseks. Paljud sportlased valmistuvad aastaid medalite eest võitlemiseks. Jah, tõepoolest, Putini poliitikaga võib nõustuda või mitte nõustuda, kuid Venemaa on meie naaber. Kortermajas elades on suur kunst oma naabritega läbi saada. Ka riigid peaks oskama elada rahumeelselt, kaitstes samas igaüks oma riigi huve. Meie aga olime pisikese sääsena osalised edukas infosõjas, mis mustas ja alavääristas suurt tööd ja organiseeritust Sotši olümpiamängudel. Selle infosõja algatas poliitilistel kaalutlustel läänemaailm. Kurioosne on, et Eurospordi kanalid näitavad palju jalgpalli ja muid spordialasid, olümpiamänge aga ainult valikuliselt. Kas siis ei olnud Euroopa Liidul raha, et osta sisse rohkem saateid olümpiamängudest? Loomulikult on raha küllalt, kuid see on ere näide, kuidas demokraatlik Euroopa poliitika on võtnud spordi oma pihtide vahele. Kahju, et Eesti Vabariik on läinud kaasa sellise suunaga ja ei püüa arendada normaalseid suhteid oma idanaabriga. Meie liitlaste käske ei pea täitma saksa pedantsusega ning naabriga suheldes peaks arvestama seda, mis Eestile kasulik.
Hormoone täis toit
Mõned mõtted ka viimasest dopinguskandaalist. Kuulates austatud Kristina Šmiguni pihtimust, tekkis mul kurb tunne. Kas need, kes põhjustasid tema esimese kokkupuute dopinguskandaaliga 2002. aastal, on ikka saanud karistuse või mitte? Keegi ei vaidlusta tõde, et sport peab olema puhas, kuid see, mis toimub praegu dopinguvastase võitlusega, on väga lähedal psühhoterrorile tippsportlaste kallal. On tõde, et WADA tehtud proovid ei ole alati täiuslikud ja ka tõenduspõhised. Alles tuli välja, et piirnormid ei olnud tõenduspõhised. Ei ole välistatud, et mõne aja pärast tulevad uued piirnormid. 21. sajandi teisel kümnendil on meie igapäevaelu kardinaalselt muutunud. Mõelge ainult sellele, mida me sööme ja mis on meile lubatud euronormide ja eurodirektiividega järgi. Toidu kvaliteet on kaasajal muutunud kardinaalselt, ja loomulikult mitte paremuse suunas. Kuidas mõjutab näiteks pikaajalises perspektiivis meie organismi see, et kala-, linnu- ja loomakasvatuses kasutatakse hormoone ja antibiootikume? Probleem on ka selles, et sporditurule on jõudnud kolossaalne hulk nn bioloogilisi toidulisandeid. Kas need, kes toodavad neid toidulisandeid, on ikka ausad ja eetilised, on väga küsitav. Kaasaegne tippsportlane on asetatud raskete ja väga raskete valikute ette. Tundub, et kui nii edasi läheb, siis tulevikus ei pürgi väga võimekad noored inimesed üldse tippsporti, kuna selles olemine saab olema võimatu.
Astmaatikutest Norra suusatajad?
Tahaks arstina kõneleda astmast, mida on hakanud põdema paljud suusatajad eriti sellises riigis nagu Norra. Tõepoolest, allergiast on kujunenud 21. sajandi katk. Inimesed, kes põevad allergiat, haigestuvad tihti ka astmasse. FIS-i reeglite järgi on astmaatikutel lubatud kasutada ravimeid, mis aitavad võistluse ajal paremini hingata. Tekib küsimus, kas nende rohtude manustamine ei ole ka doping. Miks on koondunud Norra suusa- ja laskesuusatajate võistkonda nii palju astmaatikuid? Võib-olla Norra võistkonnale on see lubatud sellepärast, et suusatamise rahvusvahelistes juhtorganites on palju norralasi. Mina julgen väita, et see lõhnab korruptsioonina suusamaailmas. Marit Björgen ütles mõni aeg tagasi, et Andrus Veerpalu oleks pidanud saama eluaegse keelu. Oleks aga õigem, et raske astmahaige Maret Björgen peaks võistlema mitte tavaolümpial, vaid spetsiaalsel võistluses, mida korraldatakse astmaatikutele. Sel juhul oleks see võrdväärne võistlus.
Kuulates Šmiguni esinemist, tekkis väga kurb tunne. Infomüra, mis toimub viimastel aastatel olümpiamängude ümber, on muutunud kohutavaks.
