«Naisi prostitutsioonile sundides invaliidistatakse kellegi tütred või emad elu lõpuni,» lausub jurist Maarika Pähklemäe, kelle sõnul teenib ühe naise keha orjastamise pealt kuritegelikku kasumit alati mitu meest alates taksojuhist ja lõpetades hotellipidajaga.

Möödunud laupäeva lõunal otsustas jurist Maarika Pähklemäe astuda tänavale pea alasti, keha katmas vaid kehamaalingud. Eesti naisjuristide liit korraldas kunstiprojekti, mille sõnumiks oli peatada tänapäeva orjapidamine ehk inimkaubandus.
Performance algas sümboolsest väikese näpu loovutamisest ehk selle mustaks värvimisest, edasi liikusid käärid ja pintsel mööda käsivart üles, kuni musta värviga oli kaetud kogu keha ja riided seljast lõigatud. «Iga keha on suveräänne tervik. Selle kasutamine või sellelt millegi äravõtmine on lubamatu. Inimene ei ole kaup,» ütleb Pähklemäe, kes on juristina inimkaubanduse ohvreid esindanud juba aastaid ja teab sellest mustast ärist väga palju.
Tema aktiivsel osalusel keelati mullu detsembrist Eestis seksiost alaealistelt ning inimkaubanduse paragrahv on kantud kriminaalmenetluse seadustikku.
Kust tuli idee astuda naiste kehaga äritsemise vastu omaenda alastusega?
Inimesed võiksid märgata meie ümber toimuvat inimkaubandust ja naiste orjastamist. Ohvrid on ju meie kõrval, kellegi lapsed ja meie juures, mitte kusagil kaugel. Kahju on ka kohata suhtumist, et enamik prostituute teeb seda tööd oma vabal tahtel – isegi siis, kui seda tehakse võõras riigis ja keldrisse luku taha panduna.
Terve möödunud nädala toimusid inimkaubanduse vastu võitlemise üritused, siis lisaks kabinetiaruteludele otsustasime teha ka performance’i.
Milline on teie sõnum?
Peamine sõnum oli: peatada inimkaubandus, ja et me kõik saame sellele kaasa aidata. Inimene ei ela isolatsioonis või teisel planeedil, need ohvrid elavad meiega samas ühiskonnas, on kellegi tütred või emad.
Kunstiaktsioonis oli rõhk naise kehal, naistel endal tuleks tõsta enesehinnangut ja hinnangut keha suhtes, siis pole inimene nii haavatav. Ohver tihti ei pane tähele, et annab käe kellelegi, kes teda hiljem kuritarvitab.
Inimkeha võib olla kaitsetu nii oma riigis kui ka väljaspool riiki. Kes peaks siis inimest kaitsma? Minu meelest on riik kui tugevam pool kohustatud oma inimesi kaitsma.
Kuidas satutakse inimkaubanduse ohvriks?
Tihti algab ohvriroll nii, et näiteks usaldatakse võimalikku tööandjat või lausa oma austajat või kihlatut. Arvatakse, et see inimene ei tee mulle kunagi halba, ta vajab abi, see on vaid üks kord. Samm sammu järel, kuni jääb vaid tõdeda – olen prostituut ja see ei ole minu vaba valik.
Mis põhjusel on Eestis üsna palju seksuaalset ekspluateerimist?
Põhjused on enamasti majanduslikud. Majandusliku kasu saamine on oluline ärakasutajale ning ohvrile, kes loodab mõnikord vaesusest välja rabeleda. Jõukad naised ei satu prostituudiks ehk ohvri rolli.
Minu jaoks on igasugune seksuaalne ekspluateerimine üldse väga hull. On olnud juhtumeid, kus pedofiilia on treeneri ja lapse vahel. Ka on juhtunud, et kasuvanem karistuse eesmärgil vägistab. See on väärastunud maailm, aga kui oled ohver ja elad selles keskkonnas, siis sa ei suuda tõmmata piiri. Meie, eemalseisjad, ei saa arvustada seda isikut ja öelda, et miks ta ära ei tulnud. Polegi alati kuhugi minna ja kuskilt abi paluda. Samas ohvriga kokku puutunud inimeste suhtumine pole õiglane. Suhtumine on tihti, et ah, ise oled süüdi.
Vaesus ei teki aga iseenesest – kas riik ka vastutab naiste süveneva vaesuse eest?
Vaesus ei ole jah niisama tekkinud. Palju vaesust on tekkinud agressiivse laenuandmise tagajärjel. Minu praktika näitab, et majanduslik olukord mängib suurt rolli ka inimkaubanduse ohvriks sattumisel. Kui ennast lõhki laename, siis oleme sunnitud otsima alternatiivseid võimalusi, et tagasi maksta. Selle all kannatavad lõpuks meie lapsed. Isad-emad käivad välismaal tööl, lapsed on hooletusse jäetud.
Riigil tuleks tagada suuremad sotsiaalsed garantiid ning pankade ja kiirlaenude tegevust karmimalt reguleerida. Ei ole võimalik, et kontrollimatult laenatakse. Inimesel on makseraskused ja järgmine pank annab laenu ja teine laenuandja samuti. Koormatakse kinnistu üle. Inimene jääb oma kodust ilma ja lõhutakse ka pere.
Tallinnal on plaan teha ühistupank. Kas sellel mõttel oleks jumet?
Loomulikult, kui on pank, mis vastupidiselt ärile, kus on eesmärgiks ükskõik mis hinnaga kasu saamine, looks võimalusi ja kui oleks noortele peredele soodsad üürikorterid, siis see looks võimalusi turvaliseks elukeskkonnaks. Riik võiks siin sekkuda, näidata, et hoolitakse, minna ja aidata oma abivajajaid ja valijaid.
Noortele peredele peaks rohkem appi tulema. Ideaalne oleks, kui on peremajad ja üürikorterid. See on väga hea garantii. Nad ei võta pangast laenu ega muutu agressiivse majanduse ohvriks. Perekonnad püsiksid paremini koos.
Minu juhtumid näitavad, et paljud pered on lahku läinud tänu sellele, et on lõhki laenatud, varad on ära võetud, lisaks ka vanemate varad. Lapsed on kaotanud kõik.
Kui räägime kodututest, siis ükski eestlane ei saa ilmselt öelda, et tema tutvusringkonnas ei ole kedagi, kes ei ole oma kodu kaotanud. Räägin täiesti tavalistest peredest ja inimestest, kes satuvad hammasrataste vahele.
Need, kes dividende saavad, kuidas nende vererõhuga on? Iga inimene ei saa pangasüsteemis töötada. Mul tuttavad juristid ütlevad, et nende unele ei mõju võlgade menetlemine hästi.
Kuidas õpetada noortele tüdrukutele end hoidma?
Kui koolis ja sotsiaaltöötajate abil avastataks probleemid noortega varem ja antaks neile kiiresti abi, muutuks asi paremaks. Sellistel teemadel pole midagi leiutada. Iga kodanik võiks lugeda põhiseadust, panna selle piibli asemel voodi kõrvale ja vaadata iga päev üle, mida see räägib kodaniku väärtustamisest.
Näiteks võiks tänavatel vähem näha olla ööklubide ja alkoholi reklaame. Selle asemel tehku riik hoopis terviseedendamise propagandat. Vanalinnas ei pea ka baarid hommikuni lahti olema. Avalik huvi peaks olema ülekaalukam majandushuvist.
Töötate ja elate Tallinnas. Kas Tallinn on turvaline linn?
On ikka. Olen rahul, et olen Tallinna elanik. Mulle tohutult meeldib tasuta transport. Bussides näen tihti ka inimesi, kes vajavad abi, pakun seda, see ongi mu töö. Inimesed tahavad, et kõik elu meie ümber oleks steriilne, aga ei saa ju isoleerida mingeid inimesi ühiskonnast. See on elu. Üks inimene pole rohkem või vähem väärtuslik kui teine. Olen väga õnnelik, et linn muutub turvalisemaks ja ilusamaks. Näiteks Kadrioru pargis on mu lemmik-jooksurada. Elasin Lasnamäel ja jooksin sealt alla Russalka juurde ning edasi Viimsisse ja siis Lasnamäele tagasi. Nüüd on seal kõik ilusasti korda tehtud ja rada valgustatud. Palju turvalisem on õhtuti joosta.
———————————————————–
Igal aastal 500 Eesti naist prostituudiks

Rahvusvahelise migratsiooniorganisatsiooni hinnangul vahendatakse Eestist välisriikide prostitutsiooniärisse aastas umbes 500 naist ja tütarlast.
Eesti valitsuse sekkumine inimkaubandusse on seni olnud väga tagasihoidlik, pigem on Põhjamaad ja välisorganisatsioonid püüdnud meid selle vastu võitlemises abistada.
Inimkaubandus on orjuse tänapäevane vorm ning organiseeritud kuritegevuse seisukohast äärmiselt tulutoov äri. ÜRO hinnangul liigub igal aastal inimkaubanduses u 32 miljardit USA dollarit ebaseaduslikku raha.