Meie põllumehed tapavad ehk teevad oskamatu niitmise tõttu väikesed loomapojad lihtsalt hakklihaks, kirjutab Pealinnale lugeja Tea Sandra Sedam, kelle meelest peaks põllumajandusministeerium ehk riik õpetama põllumehi tapavabalt niitma.

Mõrtsuklik põllumajandus. Kõlab pahasti? Jah, nii on. Hoidu tapmast. Leebe palve? Näib nii. Refereerin artklit aastast 2002, 13.06 pealkirjaga „Vale niitmine surmab väikeloomi“, väljaandest „Roheline Värav“. „Igal aastal hukkub tuhandeid loomi ja linde heinamaadel vikatitera all. Loomade elu päästaksid õiged niitmisvõtted, mida juba kolhoosiajal õpetati Aga paljud ei järgi neid tänaseni.“

Aga kuis on siis täna, aastal 2014?

Riho Västrik, eelnimetatud artikli autor jätkab: „Mugavusest niidetakse kõigepealt heinamaa otsad, et siis edasi-tagasi liikudes keskele jõuda. Kui heinamaa otsas on juhuslikult mets, on loomad kindlas lõksus.

„Uluk on harjunud käima oma radu,“ selgitas Mahtra riigijahipiirkonna juhataja Jaan Mitt. „Kui tal lõigata põgenemistee varjetingimustesse- metsa, siis ta peidab end paraku viimase heinakaare sisse. Tänapäevaste liikurniidukite puhul tähendab see, et viimane niide on nagu hakkliha.“

Eestis pole viimase ajal täpselt uuritud, kui palju loomi põllumajandusmasinate läbi hukkub. Venemaal Moskva lähistel tehtud uurimuse kohaselt on tapatöö sügise viljakoristuse ajal isegi suurem kui heinateol. Kohtades, kus on intensiivne põllumajandus, võib hukkuda 50- 70 % noorloomi, lausus ekspert.

Keskkonnaministeeriumi looduskaitsenõuniku Tiit Sillaotsa sõnul pole seadust heinaniitmise võtete ja tähtaegade kohta, tegu on eetikaküsimusega  Ainsat väljapääsu näeb Sillaots inimeste veenmises.

Kitsetallel jalad alt

Kuis on aga täna inimeste veenmisega. Kelle ülesanne see oleks? Keskkonnaamet, Põllumajandusministeerium või hoopis Looduskaitseamet? Kes peaks põllumehi veenma? Või võtma vastu seaduse või määruse või juhendi heinaniitmise  (viljakoristuse)  võtete ja tähtaegade kohta?  Näiteks jahimeestel on ju oma jahiseadus ja jahieetika koodeks.

Meenub, kuidas Teet Koitjärv, Keskkonnaameti nõunik, õpetas ja juhendas 5. mail 2014 raadioeetrist meie elanikkonda, et ära näpi pesast tulnud ja abituna tunduvat linnupoega ega too metsast koju abituna tunduvat kitsetalle ega muud loomalast. Kas ei võiks tema või keegi teine nõunik või spetsialist nõnda samuti õpetada põllumeest, et armas põldur, HOIDU TAPMAST! Sedasama linnupoega või kitsetalle.

Mitt uskus oma arvamuses, et enamik traktoriste ei tee loodusele tahtlikult kurja. „Mees, kes on ise näinud, kuidas  viimase kaare sees on jänese pojad või on mõnel kitsetallel jalad alt  ära sõitnud, teeb omad järeldused“, ütles ta. Ta möönis aga, et inimesi on nii- ja naasuguseid. „Mõnele ei aita see ka.“

Tapavaba niitmine algab keskelt

Parim variant on, kui masinaga sõidetakse niidutüki keskele ja alustatakse sealt. Tegemist on nn. lahkuniitmisega, kus keskosa niidetakse lahti enne ja minnakse edasi äärte poole. Siis saavad kõik, kes ennast peita tahavad, seda teha. Lubamatu on, kui traktor hakkab servast võtma ja jõuab spiraalselt keskele. Nii lihtne see ongi.

Linnupoegade säästmiseks tuleks heinateoga pisut oodata, et linnupojad jõuaksid pesadest lahkuda.

Olen jälginud meie põldurite heinaniitmist ja viljavõtmist. Seda jälgida on eriti hea, oh, seda pole sugugi hea näha,  hea on jälgida seda bussiaknast. Mis on muutunud nende aastatega, mis jäävad 2002 ja 2014 vahele?

Muutunud on peaasjalikult põldude suurus. Praegune põllumajanduslik maaviljelus on üliintensiivne ja kogub veelgi tuure, toetudes peaasjalikult väljavõideldud?! eurotoetustele ja väljavõideldud?! Euroliidu Rohelise Põllumajanduse nõuete mittearvestamisele, sõnaga, Eesti Vabariigi põllumajanduspoliitikale.

Vahel on suurel viljapõllul näha selles RATASRINGIS kimamas  mitut kombaini, justkui sotsialistlikku võistlust tegemas, et kes kiirem ja tublim.

Suurim kombainer teeb tapaniitmist

Eelmisel aastal oli ühes telekanalis, vist kanal 2 -s viljavõtmise ajal intervjuu eesti suurema kombaini juhiga, kes oli ka juhtumisi eesti pikim kombainer, nii kahemeetri mees Reporter küsis, et kuidas siis on ka töötada eesti kõige võimsama kombaini peal. Kombainer vastas eestlaslikult tagasihoidlikult, et oh, ei midagi erilist. Algul niidame viljaringid lahti ja siis läheb võtmiseks.

Järeldub, et see põllumees ei tea midagi ei õigest ega valest niitmisest. Tema niidab nii, nagu on harjunud. Pöördun jälle tagasi juba öeldud mõtte juurde, et kes on see, kes peaks õpetama meie põllumehi, kuidas niita keskkonnasõbralikult ja loodust säästvalt. Ehk seesama Keskkonnaameti nõunik Teet Koitjärv, kes on korduvalt Rahvusringhäälingus Vikerraadio saadetes esinenud linnu- ja loomakaitse teemadel, oskab minu küsimusele vastata?