"Kui vanasti said inimesed tänaval petta, siis nüüd internetis."

Joosep Kaasik, Põhja prefekt
Kaotatud geeniused: Eesti kool surub andekaid halli massi (1)
18. august 2014

"Tihti ei saada aru, et andekus on erivajadus. Andekas laps on eriline õrn taim, mis vajab hooldust ja hoolitsust, et temast kasvaks tugev ja ilus puu," leiab Uruguay juurtega Lucia Riet de Mahhov, kes ühtaegu on "paberitega" andeka poja ema ja psühholoog kahes Tallinna koolis – Inglise kolledžis ja Eesti rahvusvahelises koolis. 

“Kui andekust hakataks rohkem märkama, võiks see päästa palju elusid.”

Probleemne laps, kes ei viitsi õppimisega vaeva näha ja kipub mõne õpetaja elu oma teravate märkustega põrguks tegema, võib olla märksa kõrgemate vaimsete võimetega kui tema viieline klassivend või -õde. Paraku jäävad andekad lapsed tihti märkamata. Eesti koolisüsteem pigem surub eriliste võimetega lapsed halli massi, kui et püüab nende arengut toetada.

Võrreldes ajaga, mil Kitzberg “Libahundi” kirjutas, ei ole Eesti ühiskonnas palju muutunud – inimene, kes erineb keskmisest, julgeb mõelda teisiti, kui üldiselt aktsepteeritav, on üldsuse jaoks endiselt paaria.

Ka koolis peetakse raamist välja mõtlevat ja liiga nutikat last pigem tülikaks fruktiks, kelle eripära tuleb normaalsuse vormi pressida.  

Andekas ei talu läbikukkumist

Paraku näitab de Mahhovi enda kogemus, et Eesti haridussüsteem on pigem andekust nivelleeriv kui arendav. “Mõtlesin juba, et lähen Eestist ära, sest süsteem – kool, õpetajad – ei saa aru, et võimekat last ei tohi raamidesse suruda,” räägib de Mahhov.

De Mahhov puutus õpetajate jäikusega kokku peaaegu kohe, kui poeg ühe Tallinna eliitkooli esimesse klassi läks.

“Nägin, et pojal on tunnis igav,” meenutab ta. “Ütlesin õpetajale, et poisile võiks lisaülesandeid anda, aga õpetaja vastas, et kuna käekiri on vilets, tuleb esmalt seda harjutada. Miks oli vaja karistada last selle eest, et tal ei ole perfektne käekiri?! Lapsed said hurjutada nii nelja eest kui ka selle eest, et nad laulmistunnis viisi ei pidanud. Ka mulle kui vanemale anti mõista, et mu laps on halb. Milline stress. Pojal olid pidevad seletamatud kõhuvalud, vahel ta isegi oksendas. Kolmandas klassis algasid suured peavalud…” meenutab de Mahhov.

Õnneks ei tulnud de Mahhovitel siiski Eestist lahkuda, piisas koolivahetusest. Nüüd on koleda käekirjaga kõhtu valutavast poisist saanud klassi kuldpea, kes nopib reaalainete olümpiaadidelt medaleid.

De Mahhovi sõnul on andekas laps tihti perfektsionist, kes tahab olla parim. Ebaõnnestumiste korral kukub ta enesehinnang kolinal ning see võib väljenduda ka terviseprobleemidena.

“Perfektsionism pole alati kõige parem omadus, sest igal alal ei saa täiuslik olla,” leiab psühholoog. “Kui näiteks kehalise kasvatuse tunnis sunnitakse andekat, kuid füüsiliselt mitte nii võimekat last võistlema, võib ta ennast väga halvasti tunda, sest kaotamine ja täiuslikkus ei käi kokku.”

Anne võibki peitu jääda

“Eesti kool ei ole andekatele lastele stimuleeriv keskkond,” leiab ka Tartu Ülikooli teaduskooli direktor Viire Sepp, kes on oma teadlasekarjääri pühendanud just andekuse uurimisele.

“Nii kaua kui õpetaja õpetab õpikut ja ainekava, on suhteliselt lootusetu oodata, et andekas laps saaks vajaduse kohaselt areneda, sest tal on võimalik ilma igasuguse pingutuseta ühest klassist teise kulgeda. Juba 1. klassis õpivad andekad laisklema, sest see, mida õpetatakse, on liiga lihtne. Kool laseb andel uinuda.”

Sepp rõhutab, et mida noorem iga, seda suurem on andekuse esiletõusmisel keskkonna osa.

“See on müüt, et andekus tõuseb pinnale nagu koor piimale,” märgib ta. “Mõni laps on oma andekuse juba lasteaias ära peitnud, sest ta on aru saanud, et tema annet on peetud tühiseks või valeks. Kui näiteks joonistustunnis on teemaks tuisk ja laps joonistab sikkersokkeri, siis tihti leiab õpetaja, et see ei ole õige. Samas laps võib oma kujutluses näha tuisku just sellisena.”

Sepa sõnul eeldab ande äratundmine ka õpetajalt loovust ja raamidest välja mõtlemist.

“Meil on levinud stereotüüpne lähenemine, et kui laps on puhta viieline, siis on ta andekas. Ent tegelikult ei ole andekus hinnetega mõõdetav,” selgitab Sepp.

“PISA testi järgi on Eesti koolis vähe tippusid. See ei tähenda, et meie populatsioonis oleks andekaid lapsi proportsionaalselt vähem, see tähendab, et meie koolisüsteemis jäävad andekad lapsed märkamata ja arendamata. Paljud koolis viletsalt õppivad lapsed, enamasti poisid, on tegelikult kõrge vaimse võimekusega, kuid on jäänud tähelepanuta.”

Sepa sõnul on õpetus Eesti koolis reeglina rutiinne, faktiteadmisi nõudev, huvisid mittearvestav. “Liigne faktikesksus pärsib annete arendamist,” leiab Sepp.

“Me ei rakenda koolis piisavalt loovat ja analüütilist mõtlemist.” Näiteks matemaatikaülesannet tehes eeldab õpetaja tihti üht lahenduskäiku, kui keegi saab õige vastuse teistsuguse lahenduskäiguga, siis see loetakse valeks.

Andekast lapsest võib kergesti saada probleemne õpilane, sest neid iseloomustab protest täiskasvanute nõudmiste vastu, mida need ei suuda põhjendada.

Üheksakuuselt rääkima

Kui võtta mõõduks klassikaline IQ tase, siis on tippandekaid 2-3%. “See number ei ole muidugi ainuvõimalik mõõt, sest rääkida tuleb ka eriannetest,” tõdeb Sepp.

“Pedagoogikas vajab individualiseeritud tegevust 10-15% lastest. Kuid mulle tundub, et andekus on tabuteema, mida justnagu pole viisakas puudutada. Kui keegi hakkab rääkima sellest, et ka andekaid lapsi on tarvis toetada, siis on kohe trobikond selliseid, kes oponeerivad: andekatel on niigi teiste ees eelised, mis privileege neil veel vaja on. Või tullakse välja klišeega, et kõik me oleme omamoodi andekad.”

Sepp möönab, et kahtlemata on see viimane väide õige, kuid tegelikku andekust iseloomustavad mitmed jooned, mida on mõnel puhul kergem, mõnel puhul raskem märgata.

De Mahhov räägib, et tema poja puhul avaldus erilisus väga vara. “Ta hakkas rääkima üheksakuuselt, vabalt lugema kolmeaastaselt, kusjuures üheaegselt kahes keeles. Ma ei näinud, kuidas see juhtus, sest mina teda ei õpetanud, ühtäkki laps lihtsalt luges.”

De Mahhov lisab, et ülikõrge intellektiga laste puhul on see üsna tavaline, et nende võimekus mingil alal avaldub järsku. “Kuna nad on juba väiksena perfektsionistid, siis nad ei taha katsetada – nad näitavad oma oskusi siis, kui on endas kindlad.”

Ka näiteks rääkima hakkamisega on tihti samuti – lapsevanem võib juba hakata muret tundma, miks laps kahe-kolmeselt veel ei räägi, kui ühel heal päeval hakkab vaikiv lapsuke põimlauseid puistama.

Tundlikud ja õiglusjanulised

Kuid kõrge intelligents ei ole ainus andekuse mõõt. “Üheks andekuse komponendiks on eriandekus. Laps, kes ei saavuta kõrgeid tulemusi IQ-testis, võib olla andekas alal, mida sellise testiga mõõta ei saa,” selgitab Sepp.

“Annet ei saa kindlasti tuvastada pelgalt viite järgi, sest lisaks kõrgetele akadeemilistele võimetele on andekuse puhul oluline ka loovuse aspekt. Paljud andekad lapsed näivad keskpärasena, neil võivad olla õpiraskused näiteks düsleksia või düsgraafia tõttu. Albert Einsteini peeti põhikoolis lootusetuks, ja ajalugu teab veel mitmeid selliseid näiteid. Ka meie koolides on selliseid, kes rahvusvaheliselt olümpiaadilt tulevad medaliga, aga koolis on ainehinne kolm.”

Üks karakteristikaid, mis nii Sepa kui ka de Mahhovi sõnul andekaid iseloomustab, on tavaliselt kõrgem tundlikkus.

“Nad on emotsionaalsemad, psüühiliselt ebastabiilsed – võivad palju nutta ja karjuda. See võib lapsevanemad hullumise äärele viia,” räägib de Mahhov.

Samas on andekad lapsed väga kõrge õiglustundega. kuid mitte enda huvisid silmas pidades. Kuna nad ei ole nõus pimesi reegleid järgima, võivad nad endale sellega probleeme tekitada.

“Õpetaja ei saa andekale lapsele lihtsalt niisama korraldust anda, ta peab seda ka põhjendama,” märgib psühholoog.

Mõnel andekal lapsel on sotsiaalsed probleemid – ta ei tunne end omaealiste seltskonnas hästi ja eelistab pigem omaette olemist, sest tunnetab, et teised ei küündi tema vaimse tasemeni. Halvemal juhul võib see lõppeda sellega, et teda hakatakse kiusama.

“Andekal lapsel võib olla ka väiksemaid iseärasusi – mõni ei saa süüa mingeid roogi, kanda mingeid materjale, ei kannata müra või mingeid konkreetseid hääli,” loetleb de Mahhov.

“Tihtipeale on tal oma rituaalid – näiteks mingit tegevust peab tegema teatud järjekorras. Samas oskab ta märgata asju, mida teised ei märka, tema sisemaailm on tohutult rikas.”

De Mahhovi sõnul andekas laps võtab palju, nõuab lähedastelt suuremat tähelepanu, kuid ta ka annab palju tagasi. “Ingliskeelne sõna gifted sobib hästi andekust kirjeldama – andekas laps on kingitus,” leiab psühholoog.

Kommentaarid (1)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.

M.
6. veebr. 2015 11:06
Väga põnev lugemine. Aitäh!