"Meie valitsus suhtub maaelusse natuke operetlikult," leiab Tallinna linnapealt Edgar Savisaarelt suure töö eest raemedali pälvinud laulja Voldemar Kuslap. "Kurb on vaadata, kuidas endistes kihelkonnakeskustes puuduvad koolid, puuduvad apteegid, pangakontorid. Kõik on hävinud. See on väga traagiline. Kahju, et elu Eestimaalt kaob."

Viiskümmend aastat teatris ja ligi sada rolli – millised on kirkamad mälestused?

See on kirgaste mälestuste jada. Kõik need poolsada aastat on olnud imelised. Ja nüüd sain Estonialt taas austava ettepaneku osaleda Kalmani operetis “Tsirkusprintsess”. Muuseas, sama etendus oli mängukavas ka siis, kui ma 1964. aastal Estoniasse tulin, siis mängisid seal Georg Ots ja Illart Orav. Mina tegin toona kaasa küll vaid kooris. Aga see on nagu raamjutustus – selle etendusega algas mu karjäär ning nüüd, karjääri lõpus, taas sama looga laval.

Milline on olnud teie lemmikroll?

Ma olen niisugune imelik sell, kelle jaoks lemmikuid eriti ei eksisteeri, mul ei ole lemmiklauljat, -heliloojat, -kirjanikku, romaani. Mul on ääretult palju vedanud, et olen saanud mitmežanrilises Estonia teatris kõikvõimalikke rolle teha, nii ooperis, operetis kui ka muusikalis. Ainult ballettmeistrid ei ole mind millegipärast märganud. Nii et väga raske on lemmikut välja tuua. Ooperiliteratuur on niivõrd rikkalik, et paraku me teame vaid imepisikest osa sellest tohutu suurest varamust. Aga

südamelähedasi rolle on olnud küll – viimane oli parun Mirko Zeta Franz Lehari operetist «Lõbus lesk», väga tore oli laulda Mozarti don Giovannit. Samuti oli väga vahva ülesastumine minu arvates Eesti ühes kaunima muusikaga ooperis, Eino Tambergi «Cyrano de Bergeracis», kus mul oli võimalik laulda Cyrano – hiilgava poeedi ja hiilgava mõõgakangelase – osa.

Selle tükiga seoses meenub ka üks anekdootlik lugu. Nimelt oli loodus Cyranod õnnistanud vägeva ninaga. Minu oma ilmselt ei andnud mõõtu välja ja mulle oli liimitud vägev plastiliinist nina, mis ühel etendusel kukkus ära. Kusagil aaria viimase kolmandiku peal tundsin, et ta hakkab mul küljest ära tulema. Ajasin küll pea selga, aga kaua sa seda dramaatilist aariat sellises ekstreemses poosis saad laulda… Ja kukkuski ära. Üritasin teda küll näkku tagasi suruda, ja niimoodi, üldise lustimise saatel, ma selle dramaatilise aaria lõpetasin.

Üks superrolle oli muidugi Cervantese ja don Quijote paralleelroll Mitch Leigh’ muusikalis «Mees La Manchast», kus mul oli võimalik dubleerida Georg Otsa. See on küll supermuusikal ja üleminekut ühest rollist teise on peaosalise jaoks tohutult põnev mängida.

Ja muidugi üks viimaseid suuremaid rolle on olnud ärimees Buonafede Joseph Haydni harva mängitavas ooperis «Elu kuu peal», mille Tõnu Kaljuste ja Andrus Vaarik mõned aastad tagasi draamateatris välja tõid. Superroll. Meeletult palju laulmist, soolot, duette, ansamblit, palju retsitatiive. Ma algul kahtlesin, kas ikka saan sellega hakkama, aga tahtsin tõestada, et ka seitsmekümneselt on võimalik sellise raskusastmega ooperit laulda.

Ooperis peab lisaks keerulistele meloodiatele veel ka tohutu hulga sõnu pähe õppima, improviseerimisvõimalus puudub.

Tegelikult on võimalik ooperis meelest läinud fraasid meloodiaga ära peita. Samas tekib mul sõnateatris mõnd Shakespeare’i näidendit vaadates küll küsimus, kuidas on võimalik kogu see tekst sõna-sõnalt pähe jätta. Sellistes lugudes, kus sa ei saa riimi ja rütmi muuta, peab olema sõnades ülimalt täpne, ning kui keegi otsustab improviseerida, siis võib see ikka väga palju segadust tekitada.

Tegelikult on nii, et kui on meelepärane roll, siis sulab tekst võrdlemisi kiiresti su külge. Aga näiteks kui ma käisin hiljuti “Tannhäuserit” vaatamas, siis mõtlesin, et vaesed kolleegid –Wagneri pikad muusikalised lõigud pähe jätta, saksa keeles. Või “Faust” prantsuse keeles. Ja seda keelt valdamata – see on meistritükk.

Ooperilaulja töö hulk on mitmeid kordi mahukam kui nendel tänapäeva noortel lauljatel, kellel on kaks-kolm lugu repertuaaris ja ongi kohe valmis superstaarid. Õige laulja peab tegema aastakümnete kaupa tööd, et lauljana oma olemasolu õigustada. Ükski asi ei tule ilma sihipärase ja järjekindla tööta.

Oma karjääri jooksul olete mänginud erinevaid õilishingi. Kui palju rüütlit teis päriselus on?

See, kui palju minus tegelikult rüütlit on, peaks olema teiste otsustada. Kuid mis seal salata, Meeletu Rüütli hüüdnimi samanimelise laulu järgi on mind aastakümneid saatnud. Samas peab ütlema, et laiemas plaanis on rüütellikkus kadumas. Seda peaks palju rohkem olema.

Suur osa teie karjäärist möödus ju nõukogude ajal. Kuidas te võrdlete nõukaaja Estoniat, teatrit ja elu laiemalt praegusega?

Kunstiinimesena ma nende kahe vahele rasket vaheseina ei tõmbaks. Minu õnneks sattusin 1964. aastal Estoniasse tööle just õitsengu ajal, kus teatri visiitkaartideks olid Tiit Kuusik, Georg Ots, Hendrik Krumm, Urve Tauts, Neeme Järvi. Minuga samal ajal tulid veel Eri Klas, Anu Kaal, Margarita Voites, Helgi Sallo, pisut hiljem Katrin Karisma. Ja millised lavastajad, dirigendid, kunstnikud…

Terve plejaad fantastilisi kolleege, kellega oli loominguliselt ääretult põnev koostööd teha. Praegu päris pole päris sama kaliibriga kollektiivi kõrvale panna.

Ma ei ütleks sugugi, et Estonia oleks nõukogude ajal olnud kuidagiviisi viletsam. Tööd oli palju, repertuaar oli väga huvitav. Kindlasti oli selles suur teene ka Georg Otsal. Kuna tollane Nõukogude Liidu kultuuriminister Jekaterina Furtseva teda väga austas, siis õnnestus Georg Otsal välja kaubelda esmalavastamisõigus nii mõnelegi suurepärasele teosele – näiteks muusikalile “Mees la Manchast” ning ooperile “Porgy ja Bess”. Ja alles siis, kui need olid Estonias lavastunud, jõudsid nad teiste Nõukogude Liidu teatrite lavadele.

Kas teil on nõukogude ajast mõnd eriti meeldejäävat või naljakat mälestust?

Teatrinalju on juhtunud läbi aegade. Süsteem ei mängi siin rolli. Aga seda ma usun, ja seda on öelnud ka nooremad kolleegid, et paistab, et huumorimeel on kuidagi lahjemaks jäänud. Ma arvan, et inimesed olid huumorimeelsemad.

Te olete ka varietees ja estraadilaval töötanud. Kuidas see muu karjääriga kokku klappis?

Jah, on tõesti teatritöö kõrvalt jumalavallatu estraadiga tegeldud. Eks ta teatritööd natuke segas, aga kindlasti need erinevad lavakogemused täiendasid teineteist.

Kui avati varietee Tallinn, laulsid seal mitmed meie ooperisolistid ning tantsisid paljud tippbaleriinid, isegi näiteks Tiit Härm. Ühel hetkel muidugi keegi kultuuriministeeriumi tegelane avastas, et riikliku akadeemilise ooperi- ja balletiteatri juhtivad solistid laulavad varietees. Ilmus käskkiri, kus meil keelati varieteeprogrammis osalemine.

Aga see oli ainult ajutine, kuu aja pärast olime varieteelaval tagasi. Ja see oli samamoodi imetore kogemus. Paljud meist laulsid varietees pikki-pikki aastaid, kusjuures veel mitmes paralleelselt. Meie amet ei ole ju väärtustatud, pole kunagi olnud. Aga elu tahtis elamist ja paratamatult tuli leida lisa teenimise võimalusi.

Teatrielu on täis ahvatlusi. Kuidas teil on õnnestunud abielu nii hästi hoida?

Kevadel tuleb jah kuldpulm – juba viiskümmend aastat koos. Mul on tõesti fantastiline abikaasa, fantastilised lapsed ja kuus fantastilist lapselast. Võin ennast rikkaks inimeseks pidada.

Tundub, et vanem põlvkond võtab peresuhteid tõsisemalt kui noored.

Pinnapealsus on omane tervele uuele põlvkonnale. Mobiiltelefonid ja internetistumine on muutnud inimesed mugavaks ja pealiskaudseks. Vähe loetakse, vähe uuritakse, vähe nähakse vaeva, vähe teatakse. Sest kõik on väga kergesti kättesaadav.

Muidugi võib jääda mulje, et ma olen moraalitseja. Ei. Ma ei ole uuema generatsiooni suhtes kibestunud. Aga elu uppumine virtuaalmaailma on kurb. Lihtsalt inimeste tundemaailm muutub ahtamaks.

Millise lauluga te oma naise südame võitsite?

Ei tea. Me olime kursusekaaslased juba muusikakooli päevil.

Aga millise lauluga olete end rahva südamesse laulnud?

Need ei ole vast üks ega kaks laulu …

Kuid pean ütlema, et mul on vedanud, et olen saanud suhelda nii paljude meie tuntud heliloojate ja luuletajatega. Näiteks Arne Oidiga sidus meid mitte ainult loominguline, vaid ka isiklik sõprus. Tänu temale sain laulda väga palju imelisi laule. Ja heliloojate kõrval tahaksin eriliselt meenutada Heldur Karmot, kes kirjutas enamikule meie aja meeleolulauludele tekstid või siis tõlked.

Tema sõnad on nii poeetilised ja suupärased. On tõeliselt imeteldav, et inimene, kes oli lastehalvatuse tõttu praktiliselt nelja seina vahele aheldatud, kirjutas niivõrd imelisi, nii luulelisi tekste. “Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas” – kas saab üks kahe jalaga maa peal seisev mees armastusest veel kaunimalt ja kujundlikumalt kirjutada?

Kuidas teie oma häält vormis hoiate? Laulate duši all?

Kuna ma elan niisuguses uues majas, mille seinad kostavad väga läbi, siis korteris väga laulma ei kipu, või kui, siis hästi tasa. Põhiliselt laulan autos, garaažis. Mul on CD-plaadi peal mõned hääleharjutused ja neid ma aeg-ajalt ikka teen. Noore mehena ei olnud see nii vajalik, aga nüüd, peagi seitsmekümne seitsmesena, peab seda tegema, et vormis püsida.

Kuidas on, kas lapselastele operetilaulja ametit soovitaksite?

Ei. Lauljaametiks on vaja üle keskmise annet, väga head tervist ja väga tugevat närvikava. Ja muidugi – sihipärase töö tegemise võimet. On olemas palju tasuvamaid elukutseid, mis ei nõua pooltki nii suurt pingutust. Vale on, kui laulu minnakse õppima lihtsalt soovist. Eriti nüüd, kus nii keeruline on lavale pääseda ja laval püsida.

Olete Tallinna inimene – kuidas ennast linlasena tunnete?

Olen tallinlane juba 1963. aastast alates. Ja loomulikult olen ma oma linna patrioot. Kuid – kevadel, nii ruttu kui saab, tulen ära suvilasse. 

Olete mitmes antud intervjuus rõhutanud, et olete hingelt jäänud maapoisiks. Kui palju te maapoisina valutate südant maainimese pärast? Just uuema aja arengute valguses, kus Venemaa on meie põllusaadustele ja lihale veto peale pannud.

Kurb on vaadata, kuidas maaelu kannatab. Valitsuse tasemel on maaeluga tegelemine jäänud kuidagi … Sellega ei ole asjad korras. Ja nüüd on rahvusvahelise olukorra tõttu asi veel kitsam. Muidugi ma loodan, et võidab terve mõistus, aga eks me istume praegu püssirohutünni otsas küll. Need on muret tekitavad probleemid.

Külaelu näikse paiguti välja surevat…. Meie valitsus suhtub maaelusse natuke operetilikult. Regionaalpoliitika kui selline puudub meil üldse. Kurb on vaadata, kuidas endistes kihelkonnakeskustes puuduvad koolid, puuduvad apteegid, pangakontorid. Kõik on hävinud. See on väga traagiline. Kahju, et elu Eestimaalt kaob.